õpib ise ja õpetab edasi, vahel ka tagasi

EPLO: Tallinn korraldab linna ametliku logo konkursi:

Kogu konkursi eelarve on 550 000 krooni, millest eraldatakse reklaamiagentuuridele kujunduskulude katteks 90 0000 krooni ehk 15 000 krooni ühele agentuurile. 460 000 krooni eraldatakse hääletuse infosüsteemi arendamiseks ja SMS-hääletuseks, küsitluste läbiviimiseks ning teavitustegevuseks.

Osaleda saavad muideks DDB Eesti, Division, Identity, Indigo/Bates Red Cell, Smile, Tank ning Aavo Ermel. Vabakutseliste vennaskonnal ning undergound-linnakodanikel pole mõtet pingutada, sest konkursi eesmärk on tõenäoliselt leida kaunis tüpograafiline kujundus sõnadele “siisti”, “myytävä” ja “pantava”.

Tule taevas appi, ma tõesti manustasin just Saku Tumeda, aga see ei saa ju ometi tekitada selliseid jaburaid uudiseid. Või saab? Kontrollin üle homme hommikul kaine peaga. 460tuh hääletus- ja infosüsteem? Või maksab infosüsteem + SMS-hääletus 20tuh, turistide küsitlus 20tuh ja 420tuh on “teavitustegevus”?

Täiendet hommikul: endiselt arusaamatu, kuigi hakkab tekkima tunne, et enamuse raha kulutamine mitte infosüsteemile vaid teavitustegevuseks võib enne valimisi olla igati kaval mõte. Öelda lihtsalt, et me 460tuh eest promome oma ideed Tallinn logoga varustada oleks olnud ju liiga ilus, seega lisati infosüsteem ja SMS-hääletus. Ahh? Ei ole otseselt valimispropaganda aga vähemalt positiivne tegevus, ei tekita suuremaid vaidlusi koalitsioonis…

Ebalogaalne lisab kutsumata üksiküritaja Ookeri nägemuse mis kirjeldab äärmiselt adekvaatselt nii linna kui konkursi olemust.

Muideks, sidumata/seotud teemal: minu postkasti jõudis tõenäoliselt linnarahaga trükitud broshüür jäätmekäitlusest, kus kaanel Jüri Ratase pilt, allkiri ja pühendus. No ei ole ju võimalik seletada jäätmekäitlust ilma rõhutamata, et selle kõik on abilinnapea isiklikult välja mõelnud, ega ju?

Tööaeg, aga näe ei saa olla linkimata: Postimehes on uus tõusev reporter Eva Kübar tehnovaldkonna endale saanud, tulemuseks kindlasti ka aasta pärast tsiteeritav Riik annab e-teenuste arenduseks 123 miljonit.

Parim pärl on pandud Linnari suhu:

«ID-kaardi puhul toimub alati täiskontroll, kus PIN-koodi võrreldakse andmebaasiga, aga paberil allkirja puhul seda ei ole,» selgitas Viik.

Kogu aeg on siin hämatud ID-kaardi turvalisuse teemal, nüüd siis on tuntud arvutispetsialistilt kätte saadud ülestunnistus PIN-koodide andmebaasi olemasolust. Senimaani liikusid ainult kõlakad, et Privadoril on selline CD mille peal on kõik maailma PIN-id (peale Tarvi Martensi oma, mõistagi). Oh tule mõistus appi… Kas neil pole seal ühtki inimest, kes võiks tõsijaburale tehnoartiklile enne avaldamist veto panna?

Näe, mind on jälle lahkelt tsiteeritud Postimehes: Riik peab netitelefoni veel ebaturvaliseks. Millegipärast tundub asi MS/Elioni tootepromona, kuigi ma ei saa ühest vastust küsimusele kas pakutav Exchange lahendus siis rahuldaks MKM IT-poiste krüptovajaduse või mitte. Aga huvitav on minu tsitaadi saamislugu mille avaldan (hariduslikel eesmärkidel) koos Postimehe ajakirjaniku küsimusepüstitusega:

Aleksei Günter: Kogun materjali artikliks, mis räägib Microsofti plaanist integreerida oma Windowsi op. süsteemi netitelefoni tarkvara (MS ostis Teleo, taust sel teemal on netis olemas). Väidetavalt tomub see selle aasta lõpuks.

Artikli point on näidata, millised perspektiivid avaneksid riigisektoris seoses netitelefoni integreerimisega Windowsi. Olen juba vestelnud Elioni ja MKMi inimestega, on vaja ka Teie arvamust.

Millised uued võimalused avaneksid kommunikatsiooniks Eesti riigi- ja ka erasektoris, kui turul domineerivas op.süsteemis juba oleks mingi Skype’iga sarnane ja tasuta tarkvara?

Peeter Marvet: Mina küll ei arva, et VoIP peaks olema operatsioonisüsteemi ja brauserisse integreeritud — või et nimelt see integreeritus kuidagi uusi võimalusi avaks. Senise telefonivõrgu piirid on siiski olnud tingitud pigem kinnistest keskjaamalahendustest, kus iga pisike lisafunktsioon paljuraha nõudis. Vabal tarkvaral põhinevad VoIP-keskjaamad nagu näiteks Asterisk on mugavaks platvormiks kasutustava radikaalselt muutvate rakenduste loomisel…

Siit moraal: kui ajakirjanik tahab kuulda kuidas domineerivasse operatsioonisüsteemi “tasuta” tarkvara integreerimine riigi- ja erasektorit edendab pole mõtet minna oma vabal tarkvaral põhinevate lahendustega vehkima. Teinekord loen kaks korda läbi etteantud artikli poindi ja alles siis kirjutan (või ei kirjuta) kommentaari.

Täiendet: muideks, Skype turvalisusega tegeleb Simson Garfinkel’i ülevaade mis toob kenasti esile võimalikud ohud, aga samas ei unusta lisamata, et need esinevad ka tavatelefoni ja e-posti puhul… Kõlab kangesti nagu riigiametnikud oleksid seda lugenud ja võtnud ainult ohtude poole… Või äkki ma pingutasin allikaotsingutel üle ja tegemist on tüüpilise kartusega “luues kodanikele mugava võimaluse riigiga suhtlemiseks nad äkki teevadki seda”?

Saade hetke pärast netis, teemaks Tiigrihüpe ja eriti selle edasised plaanid nime all Õppiv Tiiger, jutukaaslaseks Enel Mägi. Umbkaudne ajaliin (minutites) selline:

02 õppiv tiiger
04 näited senistest lemmikprijektidest
08 õpivara mis loodud, uued projektid mis pigem netis väljas kui CD’l
15 kõige selle kasutamine koolis
20 tagasi õppiva tiigri juurde, “õpiobjektide ait”, mobiil platvormina
30 õpetajate täiendkoolitus: Digitiiger
33 IKT oskused, mida õpilased tegelikult vajaksid, meediaõpe jne
40 fab nagu fabrication .. vt kindlasti ka Wired’i lugu The Dream Factory ja proovi järgi eMachineShop’i CAD

Mõned väidavad, et reklaamist on miskit tolku tarbijatele info jagamisel. Võrdleme siinkohal kahte näidet:

• keskmine läpakareklaam lehes või teleris: ostke 13 tuhhi eest suure ekraaniga ja võimalikult raske sülearvuti korpuses lauaarvuti
• ebalogaalne Aabram õpetab läpakat ostma

Vaatamata nendesse reklaamidesse maetud papile ei saa ma jätta soovitamata poodi minnes võtta kaasa Aabrami tekst ja paberkott. Paberkoti võiks arvutipoodnikule pähe tõmmata (sest tõenäoliselt on ta kas programmeeritud reklaamis olevat juttu korrutama või piisavalt loll, et mitte saada aru, kui nõmedas firmas ta töötab) ja siis ise asja edasi uurida.

ps. sellel arvamusel on kaks eesmärki: linkida ostjad õpetusega ning panna PR & marketingiosakonnad sügavas arusaamatuses pead kratisma teemal “mis sel Marvetil jälle viga on”. Ma mõistagi lepin tõsiasjaga, et enamus ostab ikkagi kõigepealt 13 tonni maksva telliskivi ning marketing ei suuda eladeski välja mõelda, kuidas müüa paremat arvutit. Aga väga tahaks, et midagi muutuks. Umbes samuti nagu marketing tahaks, et kõige odavam toode oleks kliendile parim.