Pets goes ADSL

Mina veedan igapäevaselt internetis märksa rohkem tunde kui teleka, raadio ja ajalehtedega kokku. Üsna levinud arvamus on, et mõne aasta pärast võib seda ka sinu kohta öelda – ühelt poolt muutub nett kättesaadavamaks ja odavamaks, teisalt aga hakkab ka televisioon kolima võrku samuti, nagu täna võib lugeda neti-ajalehtedest värskemaid uudiseid ja kuulata neti-raadiot reaalajas või saate arhiivist.

Vahest pole aga võrdlus telekaga päris aus, sest suur osa minu võrguajast kulub hoopis tööle ja õppimisele. Mis muidugi ei tähenda, et mulle kangesti meeldiks enamus ööpäevast kontoris veeta. Hommikul kell 6 ärgates, köögis kohvi tehes ja siis kohe tööle hakates on mul kella kümneks, kui kontorirotid alles oma esimest kohvi ja hommikusi lehti lõpetavad, pool normtööpäeva juba selja taga.

Esimene valik koduseks netiühenduseks oli mul koduISDN, sest mind ajab närvi aeg, mis tavalistel modemitel kulub valimiseks ja omavahelisteks läbivilistamisteks. ISDNiga on lihtne: vaja ühendust, plaks ja püsti. Ainult et siin lööb enamuses meist varem või hiljem välja kopkakoi. Proovin oma e-posti kohale lohistada võimalikult ühe korraga ja kirjad ära saata samuti, lisaks võiks ju siis ka korraga kaasa posti ära tuua… Pikema veebilehe lugemisel on kogu aeg vaja rehkendada, kas ei oleks mitte õige vahepeal korraks toru maha panna ja hiljem uuesti kõnealustustasu maksta…

Segaseks läheb. Ja kalliks kah, sest kui e-posti lugemine vahepeal sidet katkestades on üsna lihtne, siis üha enam võrgu-teenuseid ja -programme eeldavad, et kasutajal on pidev netiühendus varnast võtta ehk 24/7: 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas. Kaableid, mis seda võimaldaksid, tuleb igaühele meist koju aga maksimaalselt 2: telefon ja kaabelTV, kusjuures telefonikaabel on neist ainus, mis tõesti keskjaamast elutoani ainult meie päralt on. Ja kuigi tegemist on vaid ühe paari vaskjuhtmetega õnnestub sellest lisaks telefonile samaaegselt läbi ajada ka netiühendus, mis seejuures on märgatavalt modemist kiirem. Asja nimeks on ADSL ja mina olen seda tänaseks umbes kuu jagu proovinud. Muljed on…

Nagu oleks ahjukütte elektrikütte vastu vahetanud (muideks, mul on kodus ahjuküte). Kui seni läks ISDNi kuumaks koos netikõnedega (koonerdamisele vaatamata) ca 600-800 krooni, siis vahetades selle tavatelefoni vastu ja lisades ADSLi maksaksin 100 + 590 = 690 krooni kuus (telefonikõnesid ma praktiliselt ei tee). Ehk et praktiliselt hinnatõus puudub, see-eest ei lisandu netiühenduse eest aga enam mitte mingit minuti- ega kõnealustustasu. 590 krooni, õgi palju jaksad.

[ Eelnev lõik on võrreldes algsega uuendatud, enne ADSL-hinna langust oli: Ehk kõigepealt: ma maksan mõnevõrra rohkem. Kui seni läks ISDNi kuumaks koos netikõnedega (koonerdamisele vaatamata) ca 600-800 krooni, siis vahetades selle tavatelefoni vastu ja lisades ADSLi maksaksin 100 + 950 = 1050 krooni kuus (telefonikõnesid ma praktiliselt ei tee). Ehk et 50-100% hinnatõus, see-eest ei lisandu netiühenduse eest aga enam mitte mingit minuti- ega kõnealustustasu. 950 krooni, õgi palju jaksad. ]

Ja nii nagu elektriküte, muudab ka ADSL kasutaja eluviisi, ning see on tegelikult kõige olulisem. Kodus töötades käib mul arvutis nüüd pidevalt Napster, millega saan vabalt netist MP3-muusikat kuulata – asi, millega ma enne ei viitsinud/raatsinud tegeleda. Postiprogramm töötab pidevalt ja ma saan mulle saadetud kirjad kätte pea samal hetkel, kui need teele pandi. Vastan kah kohe. Ma ei muretse enam selle pärast, et suuremate failide tõmbamise netist peaks tegema kontoris ja mitte kodus, ning seejärel CD-le kirjutama (25kr tükk, soovitavalt tööandja rahakotist)…

Kiire neti-toru minu juurde koju lubab aga palju muudki. Näiteks võiks põhjalikult üle mõelda sellesama telekava, mida olen sunnitud vaatama. Mind huvitab reeglina laupäeval umbes kell neli see, mida vahvat võiks söögiks teha. Telekast tuleb sellel hetkel mittesöödav seep, aga ADSL (seejuures ADSL Light, vaatamata kiirusepiirangutele neti osas) lubab mul tellida endale kokasaate videokvaliteedis, mis ületab harjumuspärast VHSi ja on võrreldav pigem stuudiokvaliteediga – või siis võib sama traati mööda tulla mulle tavakvaliteedis kokakas ja pojale samal ajal multikas.

Omaette teema on töö. Kui kontoripoolel on olemas turvaliseks sideks vajalik tarkvara, siis võin ma ennast tunda kolleegidega sama hästi kui ühes toas olevat. Ausalt öeldes on teatav füüsiline distants isegi hea, sest nii ei segata mind pisiasjadea nagu üle-tänava-poest kohvikoore toomine või mõne muu pisihäda lahendamine.

Vaadates aga kaugemale tähendab pidev netiühendus hoopis uut mõtteviisi. Kui kõik senikirjeldatu on seotud tarbimisega, siis 24/7 võrgustatus lubab mul endal vabalt kaaskodanikele sisu toota. Kõige labasemal moel – olles esimene eestlane, kes oma Snaige külmkapi veebikaameraga kõigile näha annab, peaksin ma endale vähemalt tasuta külmkapi saama (muideks, kas teile tasuta Snaige, selline hõbemetallik ja sügavkülmaga, ei sobi?). Aga rakendusi on teisigi, alates lihtsast kodu valvamisest kuni tõesti “suur-vend-vaatab” projektideni välja. Näiteks minu huvi on panna koju ilmajaam ja veenda kohalikke raadiojaamu, et nad oma akna taga olevale tempreatuurile lisaks teataksid ka seda, mida näitab kraadiklaas Petsi juures Nõmmel, Kustil Keilas jne.

24/7 kodune netiühendus võimaldab meil muutuda infotarbjast -tootjaks ja mõelda tõsiselt võimalusele, et vahest annaks ineternetiühenduse hind tõsta pere-eelarves meelelahutuse-lahtrist tootmiskulu alla. Kuuldavasti pidavat tootmisvahendid olema tulumaksuvabad ;-)