Kommentaariks infopoliitika foorumile

Olen viimasel ajal sattunud osalema mitmel foorumil-ümarlaual-seminaril, mis justkui üritaksid lahendada ühe kiiremini areneva tehnoloogiaga kaasas käivaid probleeme… ainult et ikka ja jälle unustatakse ennast enne üritust kurssi viia reaalsusega. Ajalehtede liidu korraldatud ümarlaud jagab interneti „ajalehtede veebiversioonideks“, „portaalideks“ ja „lugejakirjadeks“ ning arutab sügavas tõsimeeles kõige selle toimetamise küsimusi. Paljuski raamatukogulise taustaga infopoliitika foorumil aga kuulen, et meil on netis „monograafiaid 515, ajalehti 189, ajakirju 135, jätkväljaandeid 41“. Julgen siit edasi arendada teooriat, et kui põllumehed teeksid e-seminari, jagataks internetilehed tõenäoliselt tali- ja suvilehtedeks. Või tera-, juur- ja puulehtedeks.

Probleemiks on kõigil puhkudel soov võrrelda internetti millegi meile juba tuttavaga ja üritada sellest lähtuvalt oma käitumist-arvamist-tulevikuplaane kujundada. Paraku on sellisel teel endale loodav kindlustunne petlik: justnagu seletaks neegrile, et lumi… noh see on nagu suhkur, või manna, või vahtu löödud munavalge.

Paraku käib internetiga kaasas üks oluline muutus, mida vana meedia ei taha tunnistada: ühelt-mitmele (ehk broadcast) suunatud infovoost on saanud mitu-mitmele suhtlus. Interneti kui võrgu seisukohast pole mingit vahet aadressidel 213.180.10.92 (www.tehnokratt.net ja veel tuhatkond veebisaiti) ja 199.239.137.245 (www.nytimes.com). Informatsiooni on võimalik nii avaldada kui ka tarbida mistahes võrgu punktist ja selleks ei ole vaja ennast organiseerida ajaleheks, kirjastuseks või… milleks iganes.

Laiatarbe-sisuhaldustarkvara on muutnud „tavakodanike“ käitumisharjumusi ja viimase aastaga on plahvatuslikult kasvanud ajaveebindus: kuna sisu on lihtne ja mugav muuta, siis tehakse seda mitmeid kordi päevas. Osadel puhkudel võib tegu olla uue, originaalse sisu loomisega, sageli on aga lisaväärtuseks lihtsalt mujal loodud infomassi sortimine ja mõtestamine: „näe, seal on huvitav artikkel, samal teemal pakub aga alternatiivset seisukohta see teine artikkel“. Kõige selle käigus luuakse olulisel hulgal hüperlinke, mida nutikad otsimootorid on õppinud omaks kasuks pöörama. Jälgides seda, kuidas kasutajate massid netisisu läbi hekseldavad on võimalik õpetada arvutid olulist ebaolulisest eristama, taipama erinevate infobittide omavahelisi seoseid jne.

„Nutikate otsimootorite“ all ei mõtle ma sugugi ainult google.com’i – ajaveebnike jaoks on oluliseks indikaatoriks näiteks www.daypop.com, blogdex.media.mit.edu, www.technorati.com… Kõik need teenused jälgivad meemide teket ja liikumist, aga lisaks kaardistavad ka erinevate ajaveebnike omavahelisi suhted, avastavad tärkavaid staare jne. See suund areneb pidevalt edasi (kuuldavasti on ), püstitamata eesmärgiks semantic web (www.w3.org/2001/sw).

Kõigest sellest tingituna on olulisem kui kunagi varem, et interneti pidevalt muutuva sisu säilimist mingil moel korraldataks. Ja keegi peaks kasutajaid õpetama ühe kasvava infohulgaga toime tulema: ühel varasemal Rahvrusraamatukogu saalis toimunud foorumil mainis Ainar Ruussaar, et tema postkasti saabub iga päev 800 e-kirja (vabandused, kui paarisajaga eksin). Ma usun, et mõlema tööga peaksid tegelema raamatukogulased…

Aga mitte nii nagu praegu: mul tõusevad kõik ihukarvad püsti, kui keegi kasvõi mainib ideed rakendada netile sundeksemplariseadust. Ja ma vaatasin seda nlib.ee veebis olevat Eesti võrguväljaannete kataloogi… tule taevas appi: see ei ole ei märkimisväärselt netisisu hõlmav (neti.ee ca 23 tuh kataloogi-puu kirjega võrreldes ca 900 viidet; 526 „monograafiast“ 252 ehk ca 50% asub 6 serveris, peamiselt tegu paari kirjastusega, sirvi.ee, parnu.ee/raulpage ja haldjas.folklore.ee; hot.ee serveris olevates lehtedest on väärinud monograafiate all mainimist 21!) ega kvaliteetne („teose tundemärkidega ajakiri“ on www.hot.ee/everybodysmagazine, mingite tudengite katsetus; samas puudu näiteks minut.ee, www.hot.ee/kloaak).

Minu konstruktiivsed soovitused oleksid siinkohal järgmised:

  • Interneti arhiivimise osas leida võimalus koostööks neti.ee või archive.org rahvaga – neil on olemas tehnoloogia ja know-how interneti sisu kokkukogumiseks, neti.ee seejuures lokaalsem ja arhcive.org mõeldud spetsiaalselt arhiivimisrakenduseks
  • Võrguväljaannete kataloogimise osas peaks koostööpartneriks olema kindlasti neti.ee – kindlasti oleks raamatukogulastel võimalus anda olulist lisaväärtust nende praegusele kataloogipuule: kui oleks võimalik lisada nende andmebaasile teie hinnang lehe sisu adekvaatsusele, siis oleks „nlib.ee filter“ super-teenus. Nende kataloog parim kirjeldus hetke-olukorrast ning neti.ee avastab (või sinna lisatakse) väga nobedalt ka uued Eesti veebilehed. Seda dubleerima hakata on totaalne mõtetus, aja- ning raharaisk.
  • Raamatukogujate kiirkorras koolitamine reaalsuse teemadel (mis on internet, kuidas sünnib informatsioon, kuidas tekkivad seoses, mis on majanduslikult võimalik viis endale seotud ülesannete täitmiseks), soovitan alustada www.theshiftedlibrarian.com kohustuslikuks hommikulugemiseks kuulutamisega.
  • Edasi agregaatorite kasutamine, ergutada ajaveebindusega tegelemist… Pakuksin välja ka pikka aega mõttes olnud „kolhoosikongressi“ – sisuhalduse-teemalise konverentsi, kus käsitleks ühelt poolt kodumaist sisuhaldust ja samas kutsuks esinema … näiteks Jenny „theshiftedlbradian“ Levine, Dan „journalism 3.0“ Gillmor, Dave „scriptingnews“ Winer… jpt
  • Raamatukogud võiksid taibata, mis on public domain’i väärtus infoajastul ja asuda ühisel www.creativecommons.org idee eestindamise ja kohaliku propageerimise taha.

Kokkuvõttes: ma hakkan ennast kordama, öeldes „Get a life!“. Mul on endal kah selle pärast kahju, aga mis parata. Ja vaatamata ülaltoodud kriitikale usun ma siiralt, et raamatukogulased on äärmiselt vajalikud info-keskes elukorralduses korra loojatena ja ma ei pea enam eladeski kuulama sellist jahu, nagu infopoliitika-foorumil – aga enne kui ma olen nõus laiendama üleskutset „Why You Should Fall to Your Knees and Worship a Librarian“ kujule „[ … ] an Estonian Librarian“ (vt www.librarianavengers.com/library.html) ja isiklikult hardalt põlvitama peavad raamatukogulased vähemalt suure varbaga maad puudutama.