Ajaveebindusest veel

Ajaveebindusest ehk veebilehe toimetamisest on kasvõi viimase nädala jooksul nii trükitud ajakirjanduses kui ka eetris (ning veebilehtedes muidugi) küllaltgi palju juttu olnud. Ka minul isiklikult on olnud haruldane võimalus antud teemal kõlapinda omavatel foorumitel sõna võta. Tahaks siiski veel natuke juurde ütelda, sest kõik aspektid ei näiteks Tehnokrati saadete salvestustel meeles olnud.

Sotsiaalne tellimus

Weblogeerimise populaarsus kasvõi Ameerikas on etableeritud meedia seas palju tähelepanu pälvinud. Lihtsad vahendid võimaldavad iga üks kellele vähestegi ettevalmistuste puhul oma leht veebis püsti panna ja näiteks avaliku päeviku kallale tööle käia. Teised omakorda kasutavad võimalust avaldamaks oma arvamusi natuke laiemal foorumil kui seda on kasvõi oma lemmikõllekas.

Sotsiaalne tellimus teiste tehtud veebilehtedele on minu kogemuse järgi erinev Soomes ja Eestis. Soomlased käivad enamasti suurte portaalide ja suuremate trükilehtede kodulehtedel ja osalevad küllaltgi aktiivselt debatile kommentaarikülgedel. Seda tuleb ette ka Eestis, kus näiteks iga Päevalehe Savisaart puudutav artikel pälvib arvukalt lugejate kommentaare.

Vastupidi soomlastele tunnevad eestlased ka huvi arvuti lihtkasutaja tehtud veebilogide vastu. Näiteks minu lehel oli eelmise nädala külastajastatiska andmetel isegi kahel korral ühe ööpäeva jooksul rohkem lugejaid, kui seda on olnud üle kolme kuu jooksul kokku sellel lehel, kus ma ka soome keeles kirjutan. (Isegi mu pullisait on lugejate arvu osas mitmekordselt Soome lehest eespool.) See asjaolu annab vist lootust, et suurettevõtjate projektile Vaata Maailma püstitatud eesmärk jõuda netikasutajate osakaalus soomlastest mööda võib küllaltgi reaalne olla. Igatahes tõestab see, et Eesti veebikeskkond on Soome omast mitmekülgsem.

Tagasiside osas on soomlased küll eestalastest aktiivsemad. Seal kus eestlane oma arvamust hästi tagasihoidlikult avaldab, andab soomlane küll sellest märku, kas talle meeldis või mitte. Soomlane aga kipub oma tagasisidet rohkem “nelja silma vahel” kui avalikult edastama. Kahjuks on lugeja kommentaar mu külalisteraamatus üsna haruldane nähtus, seda eriti eesti keeles.

Läbipaistvusest

Iga ühest enesest sõltub, kui palju ta oma isikusest avalikuse ees teada anda tahab. Paratamatult on siiski veebilehe läbipaistvus teistest meediatest suurem. Mul on näiteks kombeks selliseid pilte, mida ma veel oma lugude kujunduses ei ole kasutanud, Kolhoosi serverile hiljemaks varuks salvestada. Paraku on mul külastusstatistikast teada, et nii mõnigi lugeja on neid otsimgumootorite abil üles leidnud juba enne kui mul see lugu kirjutatudki, mille kujundamiseks pilt ette nähtud oli.

Selles pole mingit viga. Küll aga jätan kindlasti iskliku laadi pilte serverile salvestamata. Selleks on ju kasvõi e-postikasti dokumendihaldus olemas. Aga millal ja kuidas saaks piiluda, mida ajalehe, raadio või televisiooni ajakirjanikul tuleva välja-ande tarvis lauasahtlis peidus?

Ise teed – ise vastutad

Eelkõige seisneb veebilogi geniaalsus selles, et see lisab oluliselt sõnavabadust puht praktilises kontekstis. Veebilehe toimetaja saab ka endale selliseid arvamusi lubada, mis teistes meediates ei tuleks kõne allagi. Kas keegi võiks ette kujutleda, et (arvestades näiteks Rootsi kapitali osakaalu Eesti meediaturul) kas või Postimehe ajakirjanik võiks oma kolumnis Rootsi välisministri kohta kirjutada, et Anna Lind is a disaster” (Anna Lind on üks õnnetus), nagu mina eelmisel nädalal kirja panin?

Koos vabadusega tuleb ikka vastutus. Ma ei oma juriidilist pädevust, ehk ei oska paugupealt öelda, kas Eesti, Soome ja teiste lääneriikide seadusandlus näeb ette, et tagajäred veebilehe teel auhaavamises on eetri ja trükitud meediaga sarnased. Küll aga ütleb lihtse linnainimese igapäevne mõistus, et laimamine jääb ikka laimamiseks sõltumata meediavahendist. Autoriõiguste osas on ju Ameerikas juba kohtupretsentide aeg käes.

Lõpetuseks

…ei saa ma kiusatusele vastu panna, et jätaks edastamata, mida oma veebipäevikus (mega.ee) pani hiljuti kirja tuntud meediategelane Muti Karut…vabandust, Kati Murutar:

“Ärkasin selle peale, et keegi kasutas minu teatavaid kehaosi eesmärgipäraselt. Õnneks oma enese seaduslik abikaasa.”

Just nii. Eks ajaveebinduse põhimõte just selles seisnebki, et igaüks (kas juba meedias edatbleeritud vana kala või lihtkodanik) saab ja tohib just nii kirjutada kui ta heaks ja õigeks peab. Ja maitse asjus teatavasti vaielda ei maksa.