Presidendi(kandidaadi)d veebis — Terevisioonile

Terevisioon palus kommenteerida presidendikandidaatide veebisaite — ja võrdluseks võtta ette ka praegune president, peaminister ja paar maailma suurimat presidenti. Ega’s midagi, alljärgnev on minu eileõhtune kodutöö.

Alustaks vanameistri endaga, ehk: Lennart Meri. Vaadates veidi maailmas ringi tasuks mainida, et tegemist on igati tasemel (kui mitte öelda, et seda ületava) lehega. Ma kujutan ette, et kui mõni meist ärkaks täna hommikul presidendi nahas, siis suudaks ta kerge hommikukohvi ja omleti juures endale olukorra, päevakava ja presidendi pädevused üheselt selgeks teha. Muideks, alustakski siit, sest me leiame siinkohal pädevuste lehelt ka uue presidendi valimise korra (millest ilmneb, et meil pole selles asjas midagi kobiseda, puha riigikogulastest spetsialistide töö, kui asi just valimiskoguni ei ulatu).

Läheks edasi kandidaatidega. Tulviste ja Kreitzberg on minu silmale üsna sarnased, sisukordki üsna ühene — tõsi küll, Tulviste saaks vahest mõned stiilipunktid rohkem (Marko Reikop pakkus aga vastupidi). Ausalt öeldes on aga mõlemad üsna kuivad & ametlikud… Tõsi, CV on olemas ja samuti põhjalikult viidatud artiklid-esinemised-jne. Aga need ei tekita minus mingit himu öelda Yess! ja ennast kandidaadi-toetamise lehel nimekirja panna. Aga tooks siinkohal esile ühe lause Tulviste veebist (vt Toetus: Toeta ka! — kahjuks ei ole viidatav):

Eesti põhiseadusest tulenevalt on ainsaks võimaluseks avaldada oma seisukoht parima presidendikandidaadi poolt, tema toetamine avalikkuse ees. Tee sinagi seda ja hääletajad näevad, et toetus Peeter Tulviste kandidatuurile pole mitte kitsa ringi seisukoht, vaid eesti rahva tahe!

Ehk sellega peaks ära öeldud olema ka nende veebide eesmärk: tõmmata presidendivalimised veidikenegi Riigikogust välja ja jätta mulje, et rahval on oma sõna öelda. Kahtlen sügavalt, kas neil see õnnestub.

Üks üsna sarnane lehekülg: Kelam ajast, kui ta veel konkureeris Tulvistega, hetkel tänab kõiki toetajaid (aga muidu igati võrreldav eelmainitutega).

Ja siis need, kellel pole… Ehk kui sageli jagatakse kodanikud kaheks: need kellel on (raha, rikkust, hääd elu) ja need kellel seda pole, siis järgmised kuuluvad vaieldamatult have-not‘side hulka. Arvatavasti on veebilehe loomine midagi äärmiselt keerulist (vahest tasuks kampaaniakorraldajatel piiluda meie “kolhoos.ee” alla?).

Kui ülalpool sai öeldud, et veebide eesmärk võiks olla tekitada rahvas vähemasti tunne, et neil (st meil) on kah sõna sekka öelda (ja vahest valmistuda veidi juhuks, kui otsustamine läheb valimiskogu kätte), siis … ma kahtlen sügavalt. Võta parem ette Mart Laari peaministri-leht, mis proovib pakkuda nimelt kaasamängimise-võimalust (kahjuks ei saa me siinkohal kommenteerida ühte alles arengujärgus moodulit, nimelt rahvademokraatiat, mis võimaldaks “ideedel rahva hulgast” pärast kerget kommenteerimise & hääletamise vooru tõesti valitsuse lauale jõuda). Muuhulgas leiab sealt külalisteraamatust täna uudistesse jõudnud Arnold Oksmaa (Puuetega Inimeste Eurovisioonilaulu 2 koht, pressi & publikulemmik) soovi kah preemiat saada.

Ausalt öeldes võikski pigem mõelda e-riigile ja e-demokraatiale, kui lihtsalt ühe või teise isiku veebile. Kuidas annaks kasutada veebi koostööks või valijate otsuse kõigutamiseks? Huvitav, kas strateegid juba kaaluvad võimalusi kasutada ära veebi valimiskogusse kuulujate võitmiseks, aga seda mitte lihtsalt siniste ja pruunide “visiitkaartidega” vaid näiteks pakkudes kohalikele liht-kodanikele võimalust esindajatele oma eelistustest teada anda? Vihjaks siinkohal paarile huvitavale eeskujule:

  • www.nadertrader.org, loe ka Jamin Raskini’i artiklit Slate’is: “Should they vote their hearts for Ralph and make sure he gets the 5 percent of the popular vote needed to qualify the 2004 Green Party presidential candidate for federal funding? Or should they vote strategically for Al to stop George?”… kujutaks siinkohal ette näiteks saiti www.ryytlikaubandus.ee — kui jälgida kauplemist linnavolikogus, pole vist eriti võimatu.
  • sysis.at (vt Products alla!) on loonud muuhulgas teenused nagu votemonkey.com ja www.candidator.com (viimase, Bush/Gore tulemuse simulatsioonimängu kohta kommenteerivad tegijad ise: “In a provocative and controversial way, the Candidator puts the fun back into the presidential race.”)

Mida teevad suur-riigid naabruses ja lombi taga? Kui aus olla, siis tähelepanuväärselt samalaadsed … Aga pane tähele: Putini uus koduleht valmib eeldatavasti ülemaalise konkursi tulemusel (õigupoolest küll peaks rääkima ülemaailmsest, kuuldavasti on pakkumisi tulnud muuhulgas Estoonjast) ja Bushil on valmimas lasteleht, vt ka interaktiivset eelarvekaarti (ära pööra tähelepanu interaktiivusele, pigem vaata mis on presidendil näiteks Montana inimestele öelda). Muideks, vt Putini veebi-konkursi olukorra-raportit — selle lõpus mitmed mõtted (hmm, mõned vist Laaril juba teostatud).

Kõige lõpuks aga midagi lõbusat: loe endise USA asepresidendi Dan Quayle’i tsitaate… näiteks:

My opponent knows less about national defense than I know about spelling. Even I know it’s Cruise missiles, not Patriot missiles that go through doors and chimneys.

Või siis — mine vasta “minut.ee” toimetaja Mauri reedesele küsimusele:

Milleks President? Tõepoolest, milleks on vaja presidenti? Kas president on midagi, mis teeb elu paremaks? Presidendiga ei saa hambaid pesta ega rahaautomadist raha kätte, ilmselt mõttetu institutsioon. Samahästi võiks miski lisaministri panna. Ehk tead sina milleks meile president?

Ja kui eelnev tundub tõsise asja üle nalja heitmisena, siis miks mitte millegi vaimu värskendavaga jätkata: Temple ov thee Lemur pakub ohtralt mõtisklemist usu teemal. Muuhulgas The WAR IN HEAVEN (kumb võidab: kas Michel Jackson või Dennis Ritchie? Venus või Fuji?) ja Belief Assistant (ideaalne võimalus tuvastada milline usulahk peaks sulle kõige paremini sobima).

  • Larko

    Lisaks siia juurde natuke mu isklikest kogemustest valijana ja veebi kasutamisest otsusele kaasa aitavana vahendina. Nimelt toimusid teatavasti 2000. aasta oktoobrikuul Soomes kohaliku omavalitsuse valimised, kusjuures mitmedki portaalid olid nn valimismasina püsti pannud.

    Valimisveebi põhimõte seisnes selles, et kandidaatidele oli tehtud küsitlus nii riiki hõlmavatel kui ka kohalikel teemadel. (Märkimisväärne, et kandidaatidest pea-aegu et kõik vastasid küsitlustele.) Valijatel oli võimalus sama küsimustele oma vastus anda ja pärast vaadata, milliste kandidaatidega kõige rohkem katuvaid vastusi oli.

    Üleriigiliselt (st. et esindatud olid iga linna ja valla kandidaatid) oli valimismasinaid püsti pantud kolm: avalik-õigusliku ringhäälingu Yleisradio, erakanaali MTV3 ning kõige suurema päevalehe Helsingin Sanomat omad. Neid kõiki mina ka proovisin. Lisaks proovisin Helsingi linnavalitsuse veebisaidi masinat.

    Esmapilgul oli tähelepanuväärne see suur töömaht, mis valimisveebidele oli pühendatud. Küsimusi oli kümnete kauba erinevates valdkondades. Seda on palju arvestades, et ainuüksi Helsingi volikokku kandideeris üle 1000 lootuserikast poliitikud (valiti 85). Kandidaatide arv üle riigi (rohkem kui 400 omavalitsuses) oli mitu kümmend tuhad.

    Küsimuste valik oli igas veebis täitsa omapärane, Helsingi linnavalitsuse saidil üleriigilistele teemadele just ei viidatudki. Kõige vähem mulle meeldis selles osas MTV3 küsitlus, kusjuures küsimused minu arvates puudutasid enam vähem mitte adekvaatseid teemasid, millest suurem osa ei olnud isegi volikogu pädevuses.

    Tulemuste osas jätis mind kõige rohkem rahule Yleisradio, kelle TOP 20 nimekiri pakkus mulle just nende kahe erakonna kandidaate, kelle vahel ma oma otsust kaalusingi (12 ühest ja 8 teisest parteist). Mu kaalutuses oli lõppvooru jõudnud neli kandidaati (kaks mõlemast parteist), kellest Yleisradio mulle kolme nimed edastas.

    MTV3 õnnestus oma TOP 20 hulka sokutama 15(!) kandidaati sellisest erakonnast, kelle poolt ma ei oleks mitte mingi hinna eest hääletanud. Kahe minu poolt eelistatud partei tegelasi oli 20 hulgas kõigest kolm. Mu kaalutusel alles olnud kandidaatidest esmane oli MTV3’e nimekirjas 84. kohal. Kehvale tulemusele aitis kindlasti kaasa, et küsimused ei olnud üheselt mõistetavad ja nagu eelpool nimetatud ka mitte adekvaatsed.

    Helsingin Sanomat ja linnavalitsus said auga hakkama. TOP 20 hulgas oli mõlemal 14 kandidaati “minu” erakondadest. Linnavalitsuse veebis oli see kandidaat, kelle poolt ma lõplikult hääletasin, 3. kohal. Tema parteikaaslasi TOP 20’s oli kõigest 3.

    Kokkuvõteks ütleks (kui MTV3’e ebaõnnestunud teostus kõrvale jäta), et valimismasin on suurepärane mõte, mida kindlasti annaks ka Eestis teostada. Eriti Yleisradio masin (nemad olidki esmased, kes ideega välja tulid) võiks kindlasti ka sellisele kodanikule abiks olla, kes oma otsuses nii kindel ei ole. Igatahes üks suur samm e-demokraatia suunas.

  • Mihkel Lauk

    Õhtut!

    Pistan siia paar linki, ehk on abiks.

    EMT uudis – Asukohapõhine presidendigallup Airportis:
    http://www.emt.ee/est/html4/?smg=uudised&nt=185

    Asi ise:
    https://www.airport.ee/papz/infoteenused.jsp?folder=teataja/mvoting

  • Viimane veerg

    Mina olen Peeter Marvet (pets@tehnokratt.net). Ei saa täielikult välistada, et see siin oli kunagi minu ajaveeb. Kirjapandu ei pruugi väljendada seisu- ega istmekohti. Seoses surutisega esilehe mahtu vähendatud 8%. Lisandub käibemaks, Tallinna elanikel ka müügi- ja paadimaks. Pakendatud gaasikeskkonda. Valmistatud arvutis milles võib leiduda väheses koguses piima- ja pähklitükke. Ei sisalda hüdrogeenitud (transarasvavabasid) taimseid rasvhappeid, sisaldab vahustatud lämmastikku.