õpib ise ja õpetab edasi, vahel ka tagasi

Hää justiitsminister Rein Lang võtab jällekordselt üles kommentaarid ja nn delfi-eelnõu: IDkaardiga tuvastamine kohustuslikuks .ee domeenis, veebisaidile vastutus, karistusseadustiku paragrahvis 151 ka reaalse tulemuseta vaenuõhutamine kuriteoks (hetkel on väärtegu). Tsiteerin valikuliselt paremaid palasid.

Tänutaevale, minu ajaveeb on õnneks tehnokratt.net, miska mind see ei puuduta. Samuti võiks vabaks lasta valitsus.net kommentaariumi :-) Aga tõsiselt – X-tee ei puutu siia kohe kuidagi ning pole ka minu jaoks kuidagi kohustulik.

Minu sülearvutile käib IDkaart külge miski USB-jublakaga, mis ilmselgelt ei ole igikestev lahendus (eriti, kuna samal ajal ei mahu USBi mälupulk). Aga tõsisemalt: ma ei ole üldse kindel, et pidev IDkaardi arvutis hoidmine ja sisselogitus veebisaitidesse hoopis ohuvektoriks ei osutu. Aih, nüüd ma alles saan:

Mul on nimelt halb harjumus saata Langile e-postiga linke nii tehnoloogiat kui seadusandlust puudutavatele uudistele maailmas. Kahjuks on nii, et ma pole seni saanud vastu mitte ühtegi justmin poolset dokumenti, mis reaalselt analüüsiks vajadusi, võimalusi, ohte ja muuhulgas mõju Eesti netikeskkonnale ja -majandusele. Olles mõnevõrra suhelnud ka meediaväljaannete esindajatega on mulle jäänud mulje, et kardetakse Google’it ehk universaalseid suure kandepinnaga teenuseid välismaalt mis reklaamiraha ära tõmbavad – kohustuslik ebamugavus Eesti saitides oleks tõenäoliselt vesi selliste konkurentide veskile.

Kasutajate migratsiooni õhutamisega käib aga kaasas ka teine oht – nimelt muutub raskemaks vajadusel kasutaja tuvastamine. Delfilt kellegi IP-aadressi (ja Elionilt sellele vastava nime) teadasaamine on oluliselt kergem, kui sama protsess välismaise saidi puhul. Jah, ka sealt saab IP rahvusvahelise koostöö raames kätte, aga nagu näitavad RIAA kohtuasjad failivahetajate vastu näevad näiteks telekomid vahel vaeva ka klientide vabaduste kaitsel, nõudmised (c)-rikkuv sisu maha võtta rändavad chillingeffects.org veebilehele jne.

Jah, need eelnevad näited on (c) mis on mõnevõrra erinev laimust – aga väga huvitav on näiteks ka Ampex v Doe, mida on läbi kolme aasta torkinud Stanford Law School’i Cyberlaw Clinic (laimatuna tundja peab tõestama, et tegemist on ikka laimuga). Asjaga tegeleb ka EFF – vt CyberSLAPP / John Doe cases ja lausa eraldi veebisait www.cyberslapp.org.

Omaette küsimus on kõik see “avaldaja vastutus”:

Kui ma tahan oma au ja väärikust kaitsta, siis pean ma saama teada,
kes seda infot levitas. Näiteks Delfi levitab seda seisukohta, et nemad
ei vastuta säärase teadaande eest, vaid vastutab see, kes selle
kommentaari kirjutas. Ja nüüd peaksin mina hakkama otsima selle
kommentaari kirjutajat tsiviilkohtu kaudu, pöördudes kõikvõimalike
elektroonilise sideteenuse pakkujate poole, et tuvastada kirjutajat.

Tegelikult see nii pole: kes selle avaldab, see ka vastutab. Kui keegi tahab seda minu nahal proovida, siis andku minna.

Sama seisukohta levitavad muideks ka mitmed respektaablid USA veebisaidid, ning enam kui tõenäoliselt on neil olemas sellel seisukohal püsimiseks palgatud juristid. Näiteks võtame ette newsvine.com’i kasutajalepingu ja leiame sealt:

Ma pakun, et lisaks olid seda teksti kirjutades juristil sõrmed ja varbad ristis ning kõik juhatuse liikmed ütlesid kooris “tsurr” :-)

Omaette teema on KarsS 151 mille kohta Lang ütleb nii:

Karistusseadustiku 151. paragrahv, mis käsitleb vaenu õhutamist,
peab remonti minema. Seal on praegu nii, et vaenu õhutamise eest, mis
ei põhjusta reaalseid tagajärgi, saab inimesi karistada ainult väärteo
korras. See on meil politsei menetleda.

Alles siis, kui keegi
on surma saanud või läbi pekstud või tema vara on kahjustatud, alles
pärast seda on vaenuõhutav tegevus, mis selleni viis, kriminaalkorras
karistatav. Ja see pole minu arvates proportsionaalne.

Mainit paragrahvi algus on hetkel selline (lõpp käsitleb juriidilise isiku vastutust):

(tuna)Mullune delfi-eelnõu nägi sama paragrahvi sõnastust ette järgmisel kujul (minu rõhutused):

Tookord läks madinaks, kuna muudatus oli kehvasti põhjendatud ja tasakaalustatud. Kui ma nüüd hästi mäletan, siis arvas õiguskantsler oma kirjas Riigikogu õiguskomisjonile nii:

Või siis võtame jupikese Riigikohtu arvamusest sama eelnõu kohta:

Tõepoolest, kui vaenu õhutamist kriminaliseerida siis peaks paika panema arusaadavad kriteeriumid mis lubaksid ühelt poolt pahalased pokri panna ning samas ei muudaks liiga lihtsaks aastaplaani täitmist enne jõulu sõnavabaduse pruukijaid kottides. Võibolla annaks seda teha sisustades täpsemalt mõiste “avalikku rahu rikkuv”, võibolla kuidagi teisiti – näiteks selgitades välja palju õiguskaitseorganid reaalselt netis toimuvat jälgivad ning tõstes nende suutlikkust eristada signaal mürast. Või siis korraldades asjad nii, et Ain Seppiku 22.11.2005 Riigikogu kõnes viidatud järelevalve toimiks:

Edu Langile paragrahv 151 remontimisel, sest remonti see mõistagi vajab. AGA sinna juurde peab kuuluma ka kerge suhtlemiskoolitus justmin seadusloome tiimile, sest ülalviidatud muudatuse mitte-läbiminek oli minu meelest paljuski kinni viitsimatuses analüüsida mõjusid ning sobilik tekst ühe laua taga läbi arutada. Mõistliku teksti puhul saaks isegi minu pooldajate hulka.

Kas Tallinnas on miskit kursust, mille käigus lastele ja/või täiskasvanutele õpetataks efektiivset ujumist? Poja leidis, et senine ‘trenn’ liigub võidu-ujumise suunas ning ma tahaks alternatiiviks pakkuda midagi, kus rohkem efektiivsusele ja ujumise-mõnule tähelepanu pööratakse. Näiteks Total Immersion frantsiisi vms. Jah, loomulikult võiks videote pealt ise kah õppida ja siis edasi õpetada, aga ikkagi?

Nii, saade netis. Pets ja Henrik, küberründed ja KAPO aastaraamat. Tsiteerime ohtralt Wollit (KAPO, autoriõigus ja avalik teave). vt podcast.kolhoos või lohista siitsamast:

[ MP3 22.9MB ] [ OGG 38.6MB ]

Seni kuni tublidest kodanikest abi-komissarid isiklikuks tarbeks aastaraamatu .doc, .html ja .mp3 kujule viisid suhtlesin mina muude inimestega – nende hulgas Holger Roonemaa ja Irina Mikson (seejuures on huvitav, et hetkeks kui Irina vastas Holgerile “võib-olla ei ole ühegagi [vestelnud]” Irinaga juba pikalt lobisenud ning taustalt kostvatest kõnekatketest võis aru saada, et majasisest infosulgu antud teema osas kah ei olnud).

Allpool siis meie telefonikõne kokkuvõte ja Irina kommentaarid selle kohta. Tunnistan, et minu tekstis esineb sarkasmi mida dzentelmen ei kasutaks daamile kirjutades, aga kuna hetkel on meil tegu e-Eesti riigiasutuse e-kompetentsuse küsimusega – isegi kui nad sellest ise aru ei saa – siis ma vabandan Irina ees, aga pean selle teksti avaldamist riikliku julgeoleku seisukohalt vajalikuks.

— — -Original Message– — –
From: Peeter Marvet
Sent: Thursday, May 24, 2007 11:43 AM
To: Irina Mikson
Subject: kokkuvõte

nii,

plaanin avaldada järgneva täienduse oma varasemale postitusele:

—

Täienduseks eelnevale – mul oli meeldiv vestlus KAPO komissari Irina Miksoniga mille käigus üritasin saada pihta nende organisatsiooni strateegiale mis puudutab avalikkusele suunatud info avalikustamist ja eriti aastaraamatu osas, sest kuuldavasti algab peadirektori eessõna lausega “Meie aastaraamat on lugejaskonna hulgas saavutanud populaarsuse, mille üle on vaid hea meel.”

Irina oli veendunud, et KAPOl on vabadus otsustada mil moel nad seda populaarsust realiseerivad ning põhjus loota, et kodanikud käituvad autoriõiguse-aluste materjalidega seaduskuulekalt. Minu katsed saada konkreetset vastust küsimusele mida nt lehetoimetuses laual oleva aruandega teha tohib – millises mahus tsiteerida või ette lugeda, kas ma tohiksin ka kaamera ees läbi lapata ja tulemuse Youtube’i riputada konkreetset vastust ei saanud, ent me jõudsime kokkuleppele, et mulle saadetakse aasta 2005 ja 2006 aruanded postiga koju ning lisatakse täpne kasutusjuhend.

Tundsin huvi, kas avalikkusele suunatud materjali mahavõtmine ning samas igivanad pressiteated ja tagaotsitavate nimekiri ei või jätta üldsusele muljet olulise riigiasutuse ebakompetentsusest internetiga suhtlemisel ja sain teada, et KAPO peab oma suutlikkust heaks ning suhtleb interneti-üldsusega e-posti teel. Pressiteadete osas sain teada, et koduleht on uuendamisel – millal see protsess algas ja millal plaanitakse lõpule jõuda ei olevat avalik teave ning üleüldse saadetakse need niikuinii ajakirjandusele ning ei peeta vajalikuks seda veebilehel avaldada. Küsisin ka kas on plaanis siis vanad pressiteated maha võtta ja Irina Mikson lubas, et nad kaaluvad minu ettepanekut.

Küsimusele 2003 septembri seisuga tagaotsitavate nimekirja kohta (kas on vahepeal lisandunud tagaotsitavaid või mõni lausa kätte saadud) vastas Irina küsimusega millisest nimekirjast ma räägin – ning tõepoolest, minnes uuesti kodulehele oli nimekiri kadunud ning ma ei saanud vastust küsimusele kas see on kunagi seal olnud või millal siis maha võeti.
Positiivse poole pealt tuleks muidugi mainida, et mult ei nõutud ka eelnevas postituses ja hommikuses KUKU intervjuus nimekirja olemasolule viitamise näol edastataud valeinfo avalikku ümberlükkamist ja vabandamist.

Ausalt öeldes poleks ma viitsind seda kõike kirja panna, aga kuna jutu lõpus tuli kogemustega pressisuhtlejal meelde küsida milleks ma tema vastuseid pruugin siis otsustasin dokumenteerimise kasuks ja selle enne laiemat avaldamist ka “kooskõlastusringile” saata. Küllap on meie vestlus kenasti salvestatud (ma pean igati normaalseks, et KAPO oma telefonidelt tehtud kõned salvestab) ning kui midagi minu väidetes väär tundub saan patsiga komissaridelt vastavad lõigud kenasti MP3-formaadis ülekuulamiseks.

-pets

— — — — — — — — — — — — — — — — — —
Kaitsepolitsei vastus:

Tere,

Olete meie telefonivestlust tõlgendanud meelevaldselt ja subjektiivselt.
Peale selle lisaksin mõned momendid, millest meil juttu oli.

Kaitsepolitsei aastaraamatute osas kehtib Autoriõiguse seadus samuti nagu iga teisegi teose puhul. Oleme paberkujul teinud selle avalikkusele kättesaadavaks, küll aga mitte digitaalsel kujul. Ebaseaduslikult saadud digitaalse piraatkoopia levitamisega kaasneb seadusest tulenev vastutus.
Kirja lisana saadan viited seadustele seoses autoriõiguse kaitsega.

Kaitsepolitsei suhtleb avalikkusega igal võimalikul viisil, seega lisaks e-postile ka telefonitsi, vahetu kontakti ja meedia vahendusel.
Kaitsepolitsei töö eripäraks võrreldes teiste riigiasutustega on julgeolekuasutustele omane tööks vajaliku teabe salajasus, mistõttu valdav enamus meie tööst ja teabest on seadustest tulenevalt juurdepääsupiirangutega, samas kui teistel riigiasutustel on valdavas enamuses teave avalik.

Kodulehe uuendamine on pidev protsess, mis ei jõua kunagi lõpule, seega ei pea võimalikuks Teile öelda ka tähtaega.

Ka ei olnud meie vestlus ja minu vastused Teile sellised, nagu Te kirjutate, kuid siinkohal on minu arvates mõttetu ja läheks ka pikale nende täpsustamine ning ümberlükkamine.

Kirjutise lõpus väljendate oma sarkasmi, millele me ei soovi samaga vastata.

Edu soovides,

Irina Mikson
kaitsepolitsei komissar

Lisa:

Kaitsepolitsei aastaraamatu näol on tegemist avalikkusele suunatud väljaandega. Kuid raamatu väljaandmine, levitamise viis ja autorõigustega seonduvad muud asjaolud on autorõiguse seaduse (AÕS) kohaselt autori otsustada. AÕS sätestab autorile ka mõningaid avalik-õiguslikke piiranguid, mida iga huviline võib ise AÕS-st lugeda. Kaitsepolitsei on levitanud AINULT paberkandjal aastaraamatuid.

Loodetavasti ei ole vaidlust sellest, et kaitsepolitsei aastaraamat on autoriõiguse objektiks. Ka AÕS § 4 lg 6 sätestab, et “teose kaitstust autoriõigusega eeldatakse, välja arvatud juhul, kui käesolevast seadusest või muudest autoriõigusaktidest tulenevalt esineb seda välistav ilmne asjaolu. Tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal.”.

Autori isiklikuks õiguseks on õigus teose avalikustamisele. Autor ise otsustab, millal tema teos on piisavalt valmis, et seda avalikkusele pakkuda. Samuti on üheks autori isiklikuks õiguseks õigus teose puutumatusele. Õigus takistada mistahes muudatuste tegemist oma teoses. Muudatusi võib teha vaid autori nõusolekul. Antud juhul oli kaitsepolitsei üheks eesmärgiks vältida digitaalsel kujul aastaraamatu edastamist eesmärgiga vältida kolmandatel isikutel võimalike muudatuste tegemist selle sisusse, s.t ilma autori nõusolekuta teose muutmist.

Autori üheks oluliseks õiguseks on varalised õigused. Need põhinevad Berni konventsioonil, kuid ka Euroopa Liidu direktiividel ja hilisematel rahvusvahelistel lepingutel (TRIPS, WIPO autoriõiguse leping).

Autori absoluutseks varaliseks õiguseks on õigus reprodutseerimisele. See on olulisim varaline õigus. Ilma reprodutseerimiseta ei saa levitada. Igasugune koopia tegemine, kas alaline või ajutine, digitaalne või mitte jne, on reprodutseerimine. AÕS sätestab, et autori n&oti
lde;usolekuta ja autoritasu maksmata on lubatud reprodutseerida üksnes ÕIGUSPÄRASELT avaldatud teost. Kui keegi on avaldanud kaitsepolitsei aastaraamatu digitaalselt internetis, siis see ei saa mingil juhul olla õiguspäraselt avaldatud teos, kuna kaitsepolitsei ei ole andnud nõusolekut digitaalseks teose reprodutseerimiseks ega edastamiseks.

Teiseks oluliseks autori varaliseks õiguseks ongi õigus levitamisele. Levitada saab vaid materiaalses vormis koopiaid, m.h ka paberväljaandena väljaantud kaitsepolitsei aastaraamatut. Mittemateriaalseid teoseid edastatakse ja kantakse üle ringhäälingus või arvutivõrgus. Kaitsepolitsei ei ole teadlikult kasutanud AÕS sätestatud autorile kuuluvat varalist õigust levitada aastaraamatut üldsusele sellisel viisil, et see oleks kättesaadav kõigile individuaalselt valitud kohas ja ajal, st digitaalselt. Kaitsepolitseiamet ei ole seda autorile kuuluvat õigust ka ühelegi kolmandale isikule üle andnud.

Seega on digitaalsel kujul levitatav kaitsepolitsei aastaraamat piraatkoopia AÕS mõttes, s.t tegemist on digitaalses vormis teose ilma teose autori loata reprodutseeritud koopiaga. Piraatkoopia levitamine on Eestis kehtivate seaduste kohaselt karistatav süütegu ning palume teil hoiduda seaduserikkumisest või see koheselt lõpetada.

Muideks, KAPO kodulehelt leiab lingid sarnastele organisatsioonidele mujal maailmas: Leedu SSD, Soome SUPO, USA FBI, Saksa BfV ja paljud-paljud teised.

Kui jätta kõrvale leedukad, kelle veebisait avaneb flash-introga (ent sisaldab vähemalt värskeid pressiteateid) siis paistavad ülejäänud silma inforohkusega: SUPO aastaraamat 2006 on olemas HTMLina, FBI koduleht näeb välja nagu juhtiva ajalehe võrguväljaanne ning BfV nurgast leian isegi mina lingi “Download Verfassungsschutzbericht 2006 (Vorabfassung, PDF-Format / nicht barrierefrei zugänglich) pdf 4711 KB” (ingliskeelne leht viitab 2005 versioonile, saksakeelne dokument on PDF turvavahenditega kuulutatud trükitavaks ja tekst kopeeritavaks, ent keelatud on dokumenti muuta mis on isegi mõistlik).

Wollilt muideks KAPO aastaraamatu ajaliin. Ja altexori sõbrad ja sugulased tervitavad Wollit ning tänavad südamest nii olulise positsiooni eest, me tõepoolest üritame ennast rahu-aja turunduse kõrval ka kriisikommunikatsiooniga kurssi viia (vähemalt leiab selleteemalist kirjandust meie virtuaalselt öökapilt mida RSSi abil jälgime – tahtes midagi meile kollektiivselt vihjata võib vabalt panna märksõna altexor ja me kohe märkame).