õpib ise ja õpetab edasi, vahel ka tagasi

Henrik on kuri, sest keegi ei tuld talle üleeile seltsi Unetuse lindistusele: Kord kärss kärnas, siis maa külmand.

Miskipärast mulle tundub, et ma peaks siinkohal seletama lahti miks mina ei läinud: nimelt kui ma eelmine kord käisin, siis leidis Reet saate lõpuks, et ma olevat käitunud reeglitele mittevastavalt ja võin oma saate teha. Või midagi sellist.

Asja sisuline point oli selles, et Unetus lendas teemale peale tüüpilisest hirmu õhutavast nurgast (lingin veelkord: Growing up in a culture of fear: from Columbine to banning of MySpace) ja kui ma üritasin toimetajale ja siis saatejuhile nädal enne saadet pakkuda võimalust, et ma võiksin kulutada mõne tunnikese meie mõlema kaheldamatult väärtuslikku aega selgitamaks mis asi on internett ja kui ühekülgse pildi alusel nad oma teemat arendavad… Siis leiti, et nad ei peagi seda teadma ja küll saates kõik selgeks saab. Paraku on väike vahe kas sa lähed peale tundmata põhjalikult teemat või eelarvamusega.

Seega — kui saadet toodetakse eelarvamuse positsioonilt on väga suur tõenäosus, et ma seda ka saate lindistusel mingil hetkel teatan, mis ei lähe paraku kokku mulle teadaolevate selle saate reeglitega ja seega ma ei saa minna.

Javeel kaks asja:

• ma soovitaksin soojalt vaadata ka Henriku loo sabas olevat Andri kommentaari ja minu vastust
• kui sul, hea lugeja, on eladeski probleemiks see, et mina käsitlen mingit teemat võhiku vaatenurgast — ole palun hea ja anna teada, ma leian kindlasti aega alternatiivse seisukoha ärakuulamiseks või läbilugemiseks

Ma saan aru, et Priit ja bussi sisenev suitsiidjas ahv on hetkel populaarsed teemad (palun ärge minust valesti aru saage: Ursula on tõesti aega väärt)… aga on ka muud huvitavat.

• Toomas Seppel võiks oma blogis seletada lahti ühe Wollile muret tegeva parandus-punkti AutÕSi muutmise seaduses.
• Jonathan Zittrain kirjutab küberõigusest ja generatiivsetest tehnoloogiatest. Paber on pea 70 lehekülge pikk ning selgitab asjade olemust ja tulevikku. Äärmiselt hariv, kuigi sissejuhatav abstract… no ütleme, et minu jaoks tiba abstraktsevõitu. Sellest maksab edasi kerida, sest järgnev väärib tõesti lugemist.

Otsisin laupäevast saati konteksti millesse pista Postimehe lugu Tartu kaklejad tulid kurikatega — täpsemalt siis viide “rate.ee’s tülli pööranud tüdrukutele”. Tänud muidugi Postimehele, et loo pealkiri ei olnud näiteks “Kuniks justiitsminister Delfiga madistas lõi tõeline vaen leekima rate.ee’s”.

Aga kontekst — danah boyd Growing up in a culture of fear: from Columbine to banning of MySpace (algne viide Corante Many-to-Many postitusest).Soovitan lugeda ka kommentaare, näiteks on üks väga hea kirjeldus Columbine’i tulistamise viiendast aastapäevast, kahest noorest filmifännist ja meedia tõlgendustest (muideks Kathy Sierralt, kellega sai kevadel ka üks pikem KUKUs eetris käinud intervjuu tehtud).

Tegeleks täna 3 asjaga: kõigepealt on järgmisel nädalal Tuneesias algamas WSIS ja mul tekkis mõte helistada kolmele eestlasele, kes sinna lähevad — Mait Heidelberg, Linnar Viik ja Ivar Tallo.

Teiseks, mõni nädal tagasi sai meelde jäetud üks lugu RFID-passidest või täpsemalt nendega seotud probleemidest, mistõttu käisin ka KMA‘s uurimas, et kuidas meil seoses läheneva riigihankega lood on. Seletavad Raul Eks ja Ivar Jung. [ Siia peaks veel ükskord uurima lisaks seda, miks on Postimehele antud arvamuses Aivar Pau nii kindel selles, et “Vähemalt lähitulevikus, 10–15 aasta jooksul, ei toimu kindlasti ristotsinguid krimi- ja tsiviilbaaside vahel. Seda ei luba ei seadus ega kodanike tahe.” Kodanike tahe väljendub minuteada Riigikogus ja nad suudavad julgeolekuorganitele lisaõigusi andvaid seadusmuudatusi meneteleda oluliselt käbedamalt kui 10-15 aastaga. ]

Ja kolmandaks — Postimehes ilmus Evelin Pärn-Lee arutlus Tants sõnavabaduse ümber kus teemaks muuhulgas infoühiskonna teenuse seadus ja direktiivid, millel see põhineb. Arutasime Eveliniga Sorainen’i büroos sellel teemal oma poolteist tundi, loodetavasti saime kõik tiba targemaks, ja 20 minutit sellest läheb ka eetrisse.

Tänu tirtsule avastasin, et Postimehes pole Pulleritsu loo lõpus mitte üks vaid kolm aadressi valesti:

Loe diskussiooni bloogidest ka www.tehnokratt.ee, www.teller.ee, henrik.tehnokratt.ee

Tehnokratt on üldiselt .net millest tulenevalt ei tööta ka Henriku aadress (aga eks ma panen ta tööle, sest see on odavam kui ajaleht ümber trükkida, eksju), Teller on www.siimteller.com (ehk valesti nii domeen kui TLD). Aga nagu selgitab Priit ise artikli kommentaarides:

Palun, ärge mind nüüd kõiges valimatult ka süüdistama hakake. […] Telleri bloogi aadressi lisas loo lõppu toimetaja, mitte mina

Mis tekitab küsimuse, miks see prob siiani PM veebis parandamata on. Näiteks Telleril oli kah miski paar näpukat eile, aga ta fiksis need kõik käigult. Aga Postimehes on endiselt üleval minu jaoks “kivistunud arusaamadega Lennonist” märksa olulisem mögatõlge millele sai kunagi viidatud.

Siia sobiks ka üks minu tänane kirjavastus, kuna alustuseks tsiteeritud lõik on kontekstist välja rebitud siis … poleoluline, kellele sai vastatud:

Ajaveebid on huviliste jututoad, Delfi puhul on tegemist avaliku arvamuse
mõjutamise riistapuuga. Neil kahel on väheke vastutuse vahet mu meelest.
Ühte suunavad ajakirjanikud, toimetajad (printsiibis vähemalt), teine on
kodanike oma asi. Ühte nimetatakse ajakirjanduseks (seni), teist mitte.

Reutersil on näiteks põhimõte, et kasutatakse neutraalseid termineid (ntx: võitleja mitte terrorist). Me võiks samahästi nimetada ajaveebe spetsialistide diskussioniks ja ajakirjandust diletantide ja poliitikute jututoaks.

Aga ärme palun teeme nii. Sest ajakirjandus (või poliitik) on lihtsalt üks spetsialiteet koka, keemiku ja logistiku kõrval, ei parem ega halvem. Mul sügavalt savi mitmes võim keegi arvab ennast olevat, sest varem või hiljem hakkab maksma erialane kompetents. Ühe e-ruumis väga tõsiselt võetava tarkvara-pisifirma 37signals.com kirjeldus soovitavast kaastöötajast on “et oleks sära silmis ja oskaks kirjutada (sest kõik muu on õpitav)” — mis pole vist just palju erinev ajakirjanikust… Või vähemalt sellest ajakirjanikust, keda mina tahaksin lugeda.

Avaliku arvamuse mõjutamine on üks ajakirjanduse kõrvaleffekte kõrvalefekte [eki: lühikest f-i ei ole, pikk kirjutatakse ühe tähega ja ülipikk kahe tähega ], aga see ei ole kaugeltki ainult ajakirjanduse kõrvaleffekt kõrvalefekt. Samas mõjutab avalikku arvamust rohkem poliitiku konfliktne sõnakasutus kui selle kommentaarid Delfis (ehk minumeelest on Delfi küll abiks indikaator, aga mitte olusisel määral mõjutaja).

Vastutus on muidugi omaette küsimus, aga … siin on ka erinevaid mõtestamise võimalusi. Näiteks minu jaoks on oluline vastutuse osa võime oma vigadest õppida. Mõned päevad tagasi seletasin kirjas ja sõnas kui mõtetu on seminarilt audiostriimi netti saata misjärel ma ajaveebi-seminarilt ühe sõbra palvel siiski striimi tootsin ja tänu 30-le kuulajale oma seisukoha ekslikkuses veendusin. Ootamata ära kellegi etteheidet saatsin vabanduse ja muudan sellest lähtuvalt oma osalust järgmisel üritusel… mis on minu meelest vastutus. Ja mul pole sellega probleemi. Päris-ajakirjanduse veebiväljaannetes istub sisu, millel taga mitukümmend vigadele viitavat kommentaari, rahulikult edasi.

Vastutuse mõtestamise probleem on muideks täpselt sama ka muudes tööstusharudes. Kui mu tööandja ostis uue trükimasina seadistati see tootja poolt lähtuvalt sisendparameetritest (“kasutades sinist kummi ja Mobili õli on kõik korras”) ent väljund ei vastanud meie ootustele. Nemad lähtusid sisendparameetritest, meie väljundist.

Sama on ajakirjandusega. Oluline on mitme allika rist-kontroll, teisele poolele sõna andmine jt protsessi omaniku kirjeldatud sisendparameetrid. Kui klient pole tulemusega rahul seletatakse talle külmas rahus, et meil on sellised kõrgväärtuslikud parameetrid ja need tagavad teile soovitud tulemuse. Paraku võib mõlemal puhul klient tegelt väga hästi matsu jagada (olles näiteks trükkal kellele masin müüdi… või mistahes spetsialist, kelle eriala ajakirjandus puudutab) ja talle on sisendparameetrite mantra sügavalt savi. Või õigupoolest… mida enam mantrat korratakse seda ebaadekvaatsemaks kordaja ise muutub kuulaja jaoks.