kirjanikud, kuugel, xkcd ja küüdi-kaid

Üldiselt muidugi ma üritan vältida 6804xxx numbritele vastamist või ütlen kohe alguses ära, et “ei tsitaari” – aga seekordne Oti küsimus oli selline, milleks mul polnud head alternatiiv-vastajat varnast võtta (niikuinii need maailma autoriõiguse-asjad meil kedagi eriti ei koti). Tulemuseks mõttetu ajakulu nagu ikka (tegelt mitte päris, nagu minu arvamus-vastuste ja (:)kivisildniku loo kommentaaridest ning ühest toetavast telefonikõnest näha pole kõik päris kadunud, aga puht kassavoo mõttes jälle miinus sest nagu (:)kivisildnik korrektselt mainib peaks kogu selle Eesti asja elus hoidmise uhhaaga tegelema ainuisikuliselt Haridusministeerium – kuniks meie ümbertringi parastame).

Lugemisviited panin kommentaaridesse kirja, neid siinkohal ei korda.

AGA ma ei saa jätta linkimata tänasele XKCD koomuskile. Ja kuna autor nii lahkelt pildi alla embedimiseks vajaliku URLi on lisanud siis ilma igasuguse põdemiseta teostan ma linkimise pildi abil:

Kindle

(nojah, lehekoodis olev kood koos title’ga oli parem, nii et ma virutasin selle nagu näha hoopis sealt)

Ja siis ma lisaks veel ühe (loodetavasti motiveeritud mahus, pärit Aivar Reidla tõenäoliselt illegaalse tõlke päris kindlasti illegaalselt veebilehelt) tsitaadi mis kuidagi väga kohane tundub kõige selle suurele maailmale suunatud eneseuhkuse kontekstis:

“Maa inimesed, palun teie tähelepanu,” ütles hääl ja see oli imetore. Imetore täiuslik kvadrofooniline hääl koos nii väheste moonutustega nagu seda tekitab vapra mehe nutt.

“Räägib Prostetniline Vogon Jeltz Galaktilise Hüperkosmose Planeerimise Nõukogust,” jätkas hääl. “Nagu te kahtlemata teate, vajab Galaktika kõrvaliste regioonide arendamise plaan hüperkosmilise ekspresstee ehitamist läbi teie tähesüsteemi ja kahetsusväärselt on teie planeet üks nendest, mis määratud hävitamisele. Protsess võtab aega natuke vähem kui kaks teie Maa minutit. Tänan teid.”

Hääl suri välja.

Kujuteldamatu hirm laskus Maal vaatavatele inimestele. Hirm liikus vaikselt läbi kokkukogunenud salkade nagu oleksid need rauapuru lauaplaadil ja magnet liiguks nende all. Paanika tärkas jälle, lootusetu põgenemispaanika, aga põgeneda polnud kuhugi.

Jälgides seda lülitasid Vogonid oma valjuhääldi jälle sisse. See ütles:

“Teil pole põhjust olla sellest üllatunud. Kõik plaanid ja hävitamiskäsud on olnud nähtaval teie kohalikus plaaniametis Alfa Centauril juba viiskümmend teie Maa aastat, nii et teil on olnud küllalt aega esitada ükskõik milliseid formaalseid kaebusi ja on liiga hilja hakata nüüd sellest lärmi tegema.”

Valjuhääldi vaikis jälle ja selle kaja kandus üle maa. Koletud kosmoselaevad keerasid end taevas vaiksel käigul. Kõigi alaküljel luugi kohal avanes tühi must ring.

Samal ajal pidi keegi kusagil olema kruttinud raadiosaatjat, määranud kindlaks lainepikkuse ja saatnud tagasi Vogonite laevadele teate vastuväidetest planeedi kasuks. Mitte keegi ei kuulnud iialgi, mida selles öeldi, nad kuulsid ainult vastust. Valjuhääldi ärkas uuesti ellu. Hääl oli pahane. See ütles:

“Mis te selle all mõtlete, et te pole kunagi olnud Alfa Centauril? Taeva pärast, inimkond, see on ainult nelja valgusaasta kaugusel, te teate. Vabandan, aga kui te ei tunne üldse huvi oma kohalike asjade vastu, siis on see teie endi asi.”

“Käivitage hävituskiired.”

Kuus pinti bitterit, paluks…

ps. sellel 6804xxx numbritele vastamise ja üleüldse arvamuse avaldamise teemal suudab sobilikul hetkel arvamust avaldada loomulikult ei keegi muu kui [vana toriseja] Dave Winer.

pps. minu ettekujutus sellest millega kirjanikud tegelevad on mõnevõrra mõjutatud Heinlein’i “Grumbles from the Grave”‘ist…

This entry was posted in sahteldamata asjad. Bookmark the permalink. Both comments and trackbacks are currently closed.

6 Comments