tekstihoidis

Liis arutab EPLis Kelle käekiri on Times New Roman? suunal igavik – varukoopiad – flopid – kirjavahetus ning jõuab tõdemuseni, et kirjalike mälestustega on nüüd kööga. Erinevalt paljudest teistest, kes pigem kardavad otsimootorite ja digiarhiivide võimet kõike meisse puutuvat talletada (ja siis kogemata välja jagada).

Miskipärast ma arvan, et meie elu muutub avalikumaks. Ja archive.org säilib kauem kui flopikettad. Ja meie lastelastel on suht lihtne meie kunagisi mõlgutusi lugeda, tahame me seda või mitte. Huvitav, kas Liis selle peale mõtles?

Pigem peaks vist panema rõhku sellele, et täna avaldatu pärast tulevikus tapvalt piinlik ei oleks. Näiteks ajaleheartikkel ei ole aastate pärast vaid tükike tänasest arvamusest mis deadline’iks valmis peab olema.

Päris huvitav on muideks sattuda iseenda minevikumaterjalide peale ja siis hingevärinaga tänapäevas lugeda, et kas sai ka väga jaburat juttu aetud. Nääh, polegi väga jabur.

Postitatud rubriiki Arhiiv, Foorum. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.

3 Kommentaarid