Liis arutab EPLis Kelle käekiri on Times New Roman? suunal igavik – varukoopiad – flopid – kirjavahetus ning jõuab tõdemuseni, et kirjalike mälestustega on nüüd kööga. Erinevalt paljudest teistest, kes pigem kardavad otsimootorite ja digiarhiivide võimet kõike meisse puutuvat talletada (ja siis kogemata välja jagada).
Miskipärast ma arvan, et meie elu muutub avalikumaks. Ja archive.org säilib kauem kui flopikettad. Ja meie lastelastel on suht lihtne meie kunagisi mõlgutusi lugeda, tahame me seda või mitte. Huvitav, kas Liis selle peale mõtles?
Pigem peaks vist panema rõhku sellele, et täna avaldatu pärast tulevikus tapvalt piinlik ei oleks. Näiteks ajaleheartikkel ei ole aastate pärast vaid tükike tänasest arvamusest mis deadline’iks valmis peab olema.
Päris huvitav on muideks sattuda iseenda minevikumaterjalide peale ja siis hingevärinaga tänapäevas lugeda, et kas sai ka väga jaburat juttu aetud. Nääh, polegi väga jabur.
3 Kommentaarid
Siin on ikka konkreetselt kaks koolkonda ja mina olen Liisiga sama meelt. See, et midagi on võimalik pikalt säilitada, ei tähendab, et see tingimata ka pikalt säilib. Paberiga on see tore asi, et see säilib suhteliselt iseseisvalt suhteliselt kaua ja suhteliselt hästi ja erinevat digitaalsest infost peab selle hävitamiseks märksa rohkem pingutusi tegema. Paberkirjade näpukaga kustutamiseks või nende ärasolkimiseks tuleb ikka kõvasti rohkem vaeva näha. Kui süsteemiadministraatorite viimased sõnad “ups, sellest meil varukoopiat polnud” ikka aeg-ajalt siin-seal kostuvad, siis ma ei mäleta, mil viimati mõni arhivaar peast kinni haaras, kuna ta oli riiulite vahel kogemata tikkudega mänginud. Ja archive.orgiga võib ühel hetkel olla sama lugu nagu Kongressi raamatukoguga – info võib seal ju olemas olla aga sellele ligi pääsemiseks tuleb ikkagi mingi kadalipp läbida. Oletus, et lastelastel on kuskilt veebiarhiivist midagi parem lugeda või kätte saada eeldab, et nad kasutavad kas sama tehnoloogiat, on viitsinud kogu seda pahna oma tarbeks ümber konvertida või on keegi suutnud seda arhiivi selle ajani üleval hoida.
Kui ma võin pööningult avastada vanaema-vanaisa kirju ja pilte ka 70 aastat hiljem, siis ma tahaks näha, kuidas minu lapselapsed avastavad minu kirjavahetust, minu noorepõleve digipilte või minu elektroonilist lemmikkirjandust. Kuidas nad seda leida saaksid, mmh?
Times New Roman ei ole paraku hea näide. Pigem oleks selleks Helvetica (Arial). Times on ikkagi trükifont (vaatamata selle, osa [tsensuur] seda ja selle derivaate oma webilehtedel kasutavad). Konksukeste point on nimelt see, et täiesti loetavat kirja on võimalik trükkida suhteliselt pisikeselt ja suhteliselt kehvale paberile. Samas ekraanil muudab see pildi mudruks — halvasti loetavaks ja silm väsib (panete tähele, mitte ühegi operatsioonisüsteemi algfont ei ole konksukestega?). Ehk siis teisisõnu on Times New Roman pabertrüki (paberajakirjanduse, aga ka suvaliste väljatrükkide) käekiri ja jutu idee koha pealt pisut sobimatu võrdlus.
Vaat meil on ühel pool arhivaarid (ja inimesed, kellel on tava arhiveerida või positsioonikohaselt eraldatud isiklik arhivaar) ja teisel pool kodanikud, kellest juhuslikult jääb järgi mõni paberitükk vms. Ja mulle tundub, et digimaailmas jääb minust neid tükke rohkem järgi kui analoogmaailmas.
Ja vältimaks archive.org’i võimalikke probleeme oleks mõistlik lihtsalt selle tegevust kohapeal dubleerida. Mida ma kunagi ka raamatukogutädide foorumil soovitasin, aga nad pidasid seda väga rumalaks ideeks ja arvasid õigeks enne otsustada mis on teos ja mis mitte ning alles siis talletama asuda.