õpib ise ja õpetab edasi, vahel ka tagasi

Tänane saade on harilikust erinev, palju juttu pole mõtet rääkida ning nii ma siis mängingi netist leitud musa — sellist, mis otsapidi jõuluga kokku käib aga mis ei tekita “siiber-juba-ammu” reaktsiooni. Vana vinüüli, elektroonikat, mashup’i ja muud täiesti imelikku (sh ingliskeelset jõuluteemalist raadiokuuldemängu).

• via Fluxblog — Cotton Top Mountain Sanctified Singers “Christ Was Born On Christmas Morn”
• Señor Tonto — “HOORAY FOR SANTY CLAUS!”
• Originaal thnks Ernie (not bert) — Santa Claus Conquers The Martians (kuuldemäng ja loo originaal x2)
• Kuula ka The Hungover Gourmet — “Exciting Christmas Stories” ehk jõululood Supermani, Wonder Womani ja Batmani moodi
• The Hungover Gourmet — THG Record Collection: Holiday Tunes (siit “Mambo Santa Mambo” ja “Dasher”)
• via Fluxblog — Patton Oswalt “My Christmas Memory”
• Veel via fluxblog: Christmas Rhapsody ja Ed Shepp’i A Lonely Christmas
• Nakovalnja, lugu oli “Päkapikk”

Ohjah, midagi jäi nüüd lisamata kindlasti puudu. Kui meelde tuleb siis lisan :-)

TheReg: France votes to legalize flat-fee P2P downloads. Selles valguses peaks üles otsima mulluse inteka artiklis mainitud Terry Fisheriga ja raadios ette mängima. Või vähemalt selle osa, mis asjasse puutub, sest juttu jätkus kauemaks…

Jaüleüldse, mida ma peaksin tegema laupse raadiosaatega? Teeks nii, et mängiks igasugust imelikku mitte-jõulu-muusikat (ja võibolla ka imelikku jõulumuusikat ning kuulaks Ed Shepp’i alternatiivset jõulumuinasjuttu?) ja loeks vahele religiooniõpetuse ainekava ja JMO ellujäämis-õpetust? Musa vist mängiks niikuinii, aga ma natuke kahtlen nende vahelelugemiste osas. Ideed teretulnd. Musa võib kah soovitada (Fluxblog juba soovitab :-)

Eilsel päeval oli meile pakkuda üks huvitav Riigikohtu lahend: Merck Sharp & Dohme Inc. hagi Pfizer H.C.P. Corporation vastu avaldatud andmete ümberlükkamise nõudes. Muuhulgas jõuti järeldusele, et kui ajakirjandus avaldab sinu konkurendi poolt ajakirjandusele avaldatud informatsiooni mis osutub valeks ja kahjustab seeläbi sinu head mainet, siis võib küll ajalehe/uudisteagentuuri asemel konkurendi kohtusse kaevata:

24. Asjas on õiguslik vaidlus selle üle, kas VÕS § 1047 mõttes loetakse ebaõigete andmete avaldamiseks üksnes meediaväljaandes andmete avaldamist üldsusele või ka ebaõigete andmete avaldamist meediale. Sellest oleneb, kas avaldaja saab olla ainult meediaettevõtja või ka isik, kes avaldab andmed meediaväljaandele. Seega tuleb vastata küsimusele, kas isik, kes avaldab teise isiku kohta kolmandale isikule, sh ka meediaväljaandele ebaõigeid andmeid, samuti faktilisi andmeid mittetäielikult ja eksitavalt, saab vastutada VÕS § 1047 lg 4 järgi.

25. Kolleegium leiab, et avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine. Avaldaja on seega isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Kolleegium nõustub hagejaga, et meedias (ajakirjanduses) andmete avaldamise korral saab avaldajaks olla ka meediaväljaandele andmeid edastanud isik. Kuigi viimane ei ole nt ajaleheartikli avaldaja, saab ta olla andmete muus vormis avaldaja. VÕS §-st 1047 ei tulene, et avaldaja all mõeldakse üksnes meediaettevõtjat. Osundatud sätetest ei tulene, et isik kes avaldas ebaõigeid andmeid meediaväljaandele, ei vastuta VÕS § 1047 lg 4 alusel. Seega on kohtud õigesti leidnud, et ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasuse eest võib vastutada samuti isik, kes esitab andmed meediaväljaandele.

Nagu lugeda mõne-nädala-tagusest Anu Uritami artiklist Postimehes on ajakirjanduskorüfeed olnud seisukohal, et vastutab ainult ajakirjandus. Ajal, kus PR ja igamehe-kommunikatsioon on tugevamad kui kunagi varem näib Riigikohtu seisukoht mulle mõistlikuna. Või on siit probleemi näha?

Muideks, eilses EPLis juhtkiri AutÕS muudatuse teemal (artikkel kah), silma jääb algus:

Äsja riigikogus seadustatud nn tühja kasseti ja aparatuuri maks on klassikaline näide seadusest, mis on tehtud eeldusel, et inimesed on loomuldasa ebaausad.

Tühja kasseti tasu puudutab minu teada neid “kopeerimisi”, kui see on tarbijale lubatud (nt Erilaiu “Soovid-soovid” salvestamine nõuka-ajal, olemasoleva CD ümbersalvestamina autos kuulamiseks vms) AutÕS kohaselt “autorilt luba küsimata aga õiglase tasu maksmisega”. Mulle tundub, et proovides võidelda õige asja eest on süvenematuse tõttu suure kolinaga pange astutud. Huvitav kas Kultuuriministeerium juhtis ämbrile tähelepanu, et nad täna nii põhjalikult saavad? (tõsi, asja eest saavad)

Ja kui täna juba selline EPLi-päev on, siis REIN RAUD: Usk jäägu eraasjaks. Peaks vist kah religiooni-õppekavaga tutvuma…

Üks pisike nupp tänasesse veel: Henriku VM2-postituse juures on elav diskussioon ID-kaardi arengut puudutaval teemal (vt kommentaare). Ma lingin selle peale, sest:

• sellised vaidlused on vaja läbi vaielda, sest ainult nii saavad osapooled aru mis teise meelest probleemiks või lahenduseks on ning õpivad oma seisukohti teistele arusaadavalt sõnastama;
• need väitlused peavad toimuma avalikult, sest meid kedagi ei koti mida “VM omanikud” isekeskis räägivad;
• on VÄGA HEA, et see teema tuli vähemasti ajaveebi-avalikkuse ette enne mistahes suunalist otsust ja on VÄGA HEA, et selles osaleb ka projekti koostamisega tegelev Mart, sest nii on mul lootus näha väitluses karastunud ideid kopi-pastetuna projekti endasse, olgu või “opositsiooni seisukohana”

Ehk: jõudu Mardile samas vaimus jätkamiseks — ja ma loodan, et ka ülejäänud diskussiooni osapooled saavad ruttu-ruttu pihta tõsiasjale, et maailm mida sedapuhku vaadata tahetakse on eelmisest erinev ning see tõsiasi seab uued nõudmised ka “kommunikatsioonile” (näiteks: meile helistamine/kirjutamine on pointless, selgitatagu palun oma seisukohti avalikult olgu siis kommentaarina või omas ajaveebis, mille peale me meelsasti lingime; jah, ma mõtlen tõesti, et nii management– kui spetsialisti-tase peaks selle peale oma aega kulutama).

Ma just paar päeva tagasi mõtlesin, et midagi on väga valesti kui meil Tehnokrati-siseselt puudub vaidlus ning kõik on kõigiga koguaeg väga nõus. Aga näe, asjad pole veel lootusetud:

• minul tekkis ühel seminaril (ja saates) mõte torkida Avaliku Sõna Nõukogu / Pressinõukogu teemat ja seda mitte neist / nendega rääkides, vaid ASN lahendeid avaldades — novemberi omad leiab seetõttu Minutist.
• Mart võtab oma arvamuse kokku pealkirja all Munadeta nõukogu selgitades väitlus-klassikalist argumentatsiooni kasutades, miks TÜ ajakirjandusosakond ennast süüdata võiks.
• Henrik keskendub nõukogule endale nõustudes samas Mardiga: “ASNi kõrvale (asemele) tekkis PN suuresti seetõttu, et ASN ning selles toimetavad isikud ei ole võimelised tänapäevases ajakirjandusmaailmas mitte midagi reguleerima, sest nad ei oma sellest praktiliselt mitte mingit ettekujutust.
• Ja Merlis (kes ei ole küll tehnokratt, pigem kukkuv õun, aga olnud läbi KUKU ka “minu peatoimetaja”) ASN-ist ja PN-ist veidi teise nurga alt: “Uudis! ASN tegutseb endiselt ja ma ei näe selles mingit paha, kui lisaks vaidlustele teemal kas kellegi ahju ajamise ähvarduse keelamine on sõnavabaduse piiramine, lisanduks netis ka arutelud kuidas ASN suudab anda ajakirjanike tööle sõltumatut eksperthinnangut ning kas see on parem-halvem-või-samaväärne Pressinõukogu tööga.”

Nii, ja nüüd sellest, miks mina selle teema üles torkisin. Küsimus eneseregulatsioonist on viimasel ajal muutunud oluliseks ka neti puhul ja varem või hiljem tuleb kusagilt kaebdus minu või Henriku või Mardi või Minut.ee pihta (kuigi me kõik kaheldamatult üritame enese reguleerimisega isikliku südametunnistuse abil hakkama saada). Ning meil oleks siis vaja “kehandit” (mis ei pea ilmtingimata olema munand :-) küsimuse rahulikuks arutamiseks. Veidi rahulikumaks kui Eesti Ekspressi kirjale järgnenud reaktsioon justiitsministrilt ja -ministeeriumilt, mis kuulub kategooriasse “more balls than brain can handle” (tuletame meelde: ministri kõnedes viidatud regulatsioon eelnõust puudub, küll aga laiendatakse oluliselt võimalusi “põhiõiguste vähemintensiivseks riiveks”).

Erinevatel põhjustel suhtun ma teatava reservatsiooniga nii EALL’i kui EAL’i — aga ma tahaks näha, kumb neist teeb kiiremaid liigutusi neti-teema sisulisel mõistmisel (ehk täpsemalt: grokkimisel). Selleks on aga vaja veidi võrdsemaid mängutingimusi, kui praegu. Ja mõlemat osapoolt on vaja torkida.

Täpselt samuti, nagu tarkvara-patentide väitluses sai torgitud nii ITL’i kui EITS’i — reaktsioonid olid tiba erinevad, aga vaieldamatult oli mõlemast organisatsioonist abi. Spetsialiste ühendav EITS (ja eriti Jaan Oruaas) on minu meelest palju lähemal neti ja tehnoloogia arengu seisukohalt oluliste teemade grokkimisele kui ettevõtteid ühendav ITL: mis minu jaoks tähendab seda, et tuleb lihtsalt rohkem ITLi torkida (kasvõi Jaani järelejätmatult kiites ja igal võimalikul ja võimatul puhul nimelt EITSi diskussioonipartneriks soovitades :-). Ühe konkurentsitu organisatsiooniga turg on stagna.

Täiendet: JMO jätkab nõutud kogud: “[…] ärgem laskem end ASN ja Pressinõukogu olemasolust segada. Võrreldes kasvõi erakondadega on need suhteliselt ohutud organisatsioonid.”