Ohh tramaivõi, nagu Henrik viitab paistavad kodanikud respublikaanid järjekordselt silma küündimatusega, kuhu paraku ka mina olen otsapidi sattunud. Ehk siis vabadus.net ja üritus sarjas “Res Publica programmikonverentsid” alapealkirjaga “Sõnavabaduse konverents”.
- Nagu näha tean mina seda, et tegemist on RP korraldatava üritusega — ja olgu öeldud, et ma olen alati nõus esinema mistahes erakonnale (või osalema mistahes autoriõiguseid kaitsva MTÜ nõustajate-kojas), neid konsulteerima, blogima õpetama või mida iganes (kesknadal.ee podcast on muideks to-do-listis).
- Nagu Henrik mainib on vabadus.net’i seotus RPga kaugel silmnähtavusest ja see on masendav. Ja eriti masendav on kogu saidi tühisisu (kui välja arvata need lingid), üldsõnaline mula õiguste kaitsest aga ei midagi ajuga lugejale.
Kunagi kui ma Kaurile rääkisin vajadusest neid teemasid laiemalt arutada konverentsi vormis (sama soovituse olen saatnud ka Eesti Ekspressile ja lgp hr justiitsministrile) oli oluline point teha seda kindlasti parteivälisel viisil, et arendada arusaamist asja sisust. Aga tõenäoliselt ei mahu selline lähenemine kodumaisesse marketingimõtlemisse, või vähemasti Eesti poliitmõtlemisse. Seega on vaja ajudele teha kiire reboot. Nii Kauri kui teiste parteisõdurite omadele.
Hei Kaur, palun tule ja seleta siin kommentaarides (või vabadus.net’is) miks sa igati hea mõtte parteiliseks tühimölaks pöörasid? Taavi on kah teretulnd :-)
Täiendet: et keegi ei peaks mind selja-taga-kirujaks läks Kaurile ka kiri viitega, misjärel väga kähku tekkis vabadus.net’ile ka viide noortele kotkastele. Brå. Nüüd oleks vaja saada üle ka tühimölast ja saavutada see, et noorkotkad endale asja selgeks teeksid ja sisulisele tegevusele pühenduksid, alustades (soovitavalt) oma ajaveebide avalikustamisest — et saaks lugeda, mida nad tegelikult mõtlevad.
7 Kommentaarid
Hea Pets,
Anonüümsus pole vabadus.neti puhul küll taotluseks olnud; pressiteate saatsid ju Noored Konservatiivid, mitte Grupp Seltsimehi. Nüüd on omanik ka saidi esilehele kirja pandud.
Aga ütle palun, milline peaks sõnavabadust kaitsva saidi sisu olema, et sa ei nimetaks seda “tühisisuks”? Juriidilistesse detailidesse süvenev arutelu selle üle, mil viisil täpselt üksikpäringut määratleda?
Täpselt seda ju langid ootavadki — et vaidlus kanduks detailide pinnale ning silmist kaoks peamine: üksikpäring kui kontseptsioon on täiesti häbiväärne. Ja samamoodi on häbiväärne sõnakasutuse kriminaliseerimine (nagu mäletame, vabanesime sellest pärast kurikuulsat “rongaema” lugu). Ja piinlik on ka katse luua avalikkuse teenistuses olijate ümber keelutsoon avalikule arvamusele.
Sellepärast keskendub vabadus.net pigem eelnõu ilmavaatelise sisu avamisele, mitte detailidele. Juriidilisi finesse oled ju ministriga ka ise arutanud… aga eelnõu 800SE on paraku endiselt menetluses.
Mind üllatab, kui leigelt suhtub rahvas (sealhulgas ajakirjanikud ja meediaomanikud, kes peaksid ju eriti isiklikku muret tundma) hirmutavasse fakti, et esimest korda pärast 1991. aastat püüab valitsus sõnavabadust piirata. Minu jaoks tähendab see kõige olulisemate väärtuste kallale kippumist, mida ei tohiks mingil juhul ükskõikselt pealt vaadata. Mina olen nimelt nõnda vanamoodne inimene, et pean vabadust kõige tähtsamaks väärtuseks üldse.
Lõpuks veel erakondadest. Erakonna mõte on ju selles, et üht või teist ilmavaadet edendada. Arusaam, nagu ei tohiks parteid osaleda ühiskonnale oluliste asjade ajamisel, paneb mind imestama. Mina kiidan sõnavabaduse kaitsmise heaks sõltumata sellest, kellelt see initsiatiiv tuleb. Näiteks Strandberg ütleb eilses Arteris kah üht-teist sõnavabaduse kaitseks; mulle teeb see ainult rõõmu, mitte ei pane sisisema, et “neetud roheline lõikab parteilist profiiti”.
Vabadus.net on sündinud noorte inimeste põlve otsas ning pole kindlasti mitte ideaalne. Kõik, kellele sõnavabaduse idee korda läheb, on teretulnud vabadus.neti tegemises osalema; soovijad andku mulle välkpostiga teada, enne kui Lang interneti ära keelab.
Tervitades
Kaur Hanson
Kogu küsimus keerleb sellise internetis väga olulise asja ümber nagu “integrity”, mida Dave Winer defineerib kui “you are what you appear to be“. Ja sealt tuleb vajadus vajadus full disclosure‘ks, st mistahes arvamus on tervitatav kuniks on teada arvaja tagamaad.
Õigupoolest on Dave’i selgitus pikem, pärit tema 2001 jaanuari postitusest:
Ja sellest tuleneb tema hilisem rules about integrity in public writing:
Probleem on nende reeglite vastu eksimises, nii antud juhtumi puhul kui laiemalt poliitikas. Probleemi võimendab internet, kus kodanikud suurima heameelega nimeserveri-kirjeid jms asju esile kaevavad.
Mis puutub tühimulasse — siis jah, ma olen veendunud, et antud eelnõuga seotud probleemi teadvustamiseks ei piisa loosungitest, vaja on inimestele selgeks teha põhiõiguste juriidiline olemus. Executive briifi korras võib selle mõistagi lihtsustada… aga kusagil peaks olema veidi keerukam tekst ja siis sealt edasi.
Igal saidil on registreeritud omanik, vaevalt et peeter seda ei tea. Lihtsalt keerutab liiva.
Erinevalt Tundmatust sõdurist, Petsist ja minust ei oska keskmine veebikeerutaja seda regitud omanikku kuskilt otsida. Vaevalt et sõdur seda ei tea, lihtsalt keerutab liiva.
Ma pean vist veelkord ja hästi aeglaselt seletama, mida arenenud maailmas full disclosure all mõistetakse — see tähendab seda, et sa käid ise ja vabatahtlikult välja informatsiooni oma huvide kohta.
See on ainus viis, kuidas reguleerimatus netis on võimalik teineteist usaldada.
Sest nagu näha, toimib vigilante-tiim edukalt ja lahutab oma meelt vabatahtlikult väljakäimata info hankimisega. Misjärel järgneb harilikult kisa-kära ja vastastikused komplimendid mädand tomatitega. Sest saladuste väljauurimine on ju nii lõbus.
Vabadus.net’ist ja tühimölast:
Esimese asjana tundsin huvi, miks kampaania läbiviijate arvates on eelnõu ohtlik. Õnneks oli seal ka vastavasisuline leht.
Üllatusena aga ilmnes, et eelnõu on ohtlik seepärast, et alles tulevikus võib see põhjustada kahju. S.t eelnõu jõustumisel keelatakse kommentaarid, ohtlik on aga see, et tulevikus tsenseeritakse ajalehti jne.
See ei tundu just kõige tugevam argument. Muidugi on need väljavaated hirmutavad, aga korrektne oleks argumenteerida, miks ja kuidas need väljavaated tekivad/võivad tekkida.
Leht ütleb: “Kui ärakeelamise pretsedent kord luuakse, siis sellega on murtud sõnavabaduse pühadus ja edasine tundub juba vähe kõneväärt.” Siinkohal tekivad küsimused miks?, kuidas?, kuidas tekib “edasine”?, jne. Neile pole vastuseid.
Nii on lugeja peas kerge tekkima otsus “tühimola”, millele ka mina alla kirjutan. Julgen veel väita, et kui tühimöla asemel esitataks tõsist läbitöötatud argumentatsiooni, vaenataks ka vähem selle parteilist päritolu.
tänud Hans, igati nõus.
Lisada võiks veel vaid lõigukesi nende pressiteatest mis Delfis jooksis: “Me ei vaja brežnevlikku riigivalitsemist.”, “nõudke peaministrilt, et valitsus võtaks oma häbiväärse eelnõu Riigikogu menetlusest tagasi.” jne
Meeletu loosungitega vehkimine, sisu ei muffiga.