On see nüüd märk siseopositsioonist või mis, aga tänases Postimehes on jälle meediaarvustus vana/uue meedia teemal kus kasutusel isegi sellised popid sõnad nagu pikk saba:
Tõsi, viimasesse lõiku on sattunud vahemärkus “(sest tegelikult toituvad amatöörväljaanded vanast meediast: ilma vana meediata poleks blooge olemas muul kui koogiretseptide ja reisimuljete tasemel)” mis on tiba kummaline. Tõsi, vaadates üle oma Feedreaderi sisu ilmneb, et Linnar on just eile avaldanud (tõepoolest väga maitsva) Porgandikook a la Linnar season 2005-2006 … aga vana meedia osakaal minu sisend-voos on rõhutatult madal — kui just kellelgi meedia-osalisel pole vajadust midagi öelda, või endisel meedia-osalisel… või mõni kodanik juhtumisi arvamusloo autorist tiba rohkem infot ei valda. Aga see kõik kuulub pigem rubriiki “tõsielu on naljakam kui Rohke Debelakk“.
Ma ütleksin, et vana meedia on tõepoolest üks diskussiooni formaat ja umbes 10% oma tähelepanust ma sellele ka pööran. Aga huvitavamad vestlused toimuvad sageli kusagil mujal. 90% minu lugemisajast kulub materjalile, mida vana meedia ei suuda minu jaoks maailmast üles leida (ja see ei puuduta sugugi ainult tehnoloogiat).
Ja kuna meil on kahe-lingi-päevad, siis olgu veel üks link Postimehhe seoses diskussiooniga, mida ma aktiivselt jälgin:
Ma saan aru, et Anu kirjutab seda seoses ühe eelseisva Riigikohtu-arutlusega… muideks, kas keegi suudab leida lingi (madalama taseme kohtu otsusele vms) mis selgitaks, millega tegu?