kaks ja kaks, osa kaks

Jätkame kahele artiklile linkimise mängu selle väikese erinevusega, et täna on põhjust ka tsiteerida ja kommenteerida:

LEON GLIKMAN: Tarkvara ja suhkur (PM)

Ka komisjoni konkurentsiõigust puudutav mõttekäik ei ole ajendatud huvist stimuleerida Euroopa tarkvaratootjaid olema innovatiivsed. Selle eesmärk on siseturu kaitse ja omaniku kohustamine üle anda suurte ponnistuste tulemusel saadud intellektuaalne omand vähemvõimekatele tootjatele.

“Hallo, Maa — meie advokaadibüroo võimekas mõttekäik hakkab suurte ponnistuste tulemusel väljuma Päikesesüsteemi piirest!”. Kogu küsimus keerleb siiski pigem selle ümber, kas MS võib pakkida tootega kaasa komponente, mis aitavad tal oma meediaformaate standardiks suruda ning teisi välja süüa. Ning kas ta lubab arendajaid ligi oma tarkvara liidestele määral, mis võimaldab teistel luua MS-platvormil toimivad tooteid mis suudaksid konkureerida MS enda omadega.

PRIIT PULLERITS: Meediaarvustus: Hukatuslik optimism (PM)

Üksiktarbijate maitse ja huvide järgi kujundatud üllitised hakkavad ühiskonda getostama. Tarbides vaid seda teavet, mis isiklikult erutab, muutuvad inimesed kitsarinnalisteks asjatundjateks. Või peaks ütlema: poolpimedaiks uruelanikeks. Nad lävivad peamiselt omasugustega, kes jagavad nende hinnanguid ja seisukohti. Pole debatti, ideede võitlust. Valitseb surnud seis.

Ma olen selle getostumise-kartusega vägagi nõus, see on tõesti probleem. Ja juba täna, sest meil on olemas Sirbi-inimesed, Kroonika-ja-SLÕ-inimesed, Aeg-luubis inimesed ja Baari-inimesed… ja … misiganes.

Näiteks mina olen RSS-inimene, tarbin hulka mikroallikaid. Ja trikk on selles, et ma tarbin hulka erinevaid kitsarinnalisi asjatundjaid ning selles kontekstis kvalifitseerub märkimisväärne hulk kodumaise ajakirjanduse laiarinnalisust lihtsalt asjatundmatuks tuftoloogiaks (silikoon-laiarinnalisus anybody?) ja ma ei suuda seda kaine peaga eriti lugeda. Ainus lahendus on see, et ajakirjandus teeb endale selgeks, mis noortele jt nende praeguse sisu juures vastu hakkab ning hakkab seejärel paremat sisu tootma (või toob enda juurde tagasi diskussiooni, mis on muideks kahesuunaline suhtlus ning toimub meil tänapäevale oluliselt operatiivsemalt kui kolmepäevaste vahedega arvamusartikleid avaldades).

Ahjah, aastal 1999 toimunud tiigrituuril vestlesin “laval” ka lehe-inimestega (Päevalehest, aga eks neist ole mõned ka tänaseks Postimehhe jõdnud, nt Kalle Muuli) ning minu tõmbeküsimuseks (millele kõik vastuse võlgu jäid) oli “mis asi on serendipity“. Tõsi, ma ei vastandanud sellega vana ja uut meediat vaid püüdsin lihtsalt esile tuua ühte hea lehe tunnust, mis nädalapäevade lõikes varieerub… Aga tore, et see on nüüd ära õpitud. Tõsi, meedia kipub tarbijate serendipity-vajadust rahuldama uudistega tüüpi “redis kasvas läbi asfaldi” ning “kusagil loomaaias sündis eriti nunnu panda”, samas kui meie ajud suudaksid vastu võtta ka tiba keerukamaid ootamatuid teadmisi.

Enivei, Leon paneb segast ja Priit kui vanemtoimetaja võiks nüüd leida mõne nooremtoimetaja, kes selgitaks noortele lugejatele, mis on lgp hr advokaadi mõttearenduse probleem, nii et ka noored aru saaksid ning asjatundjad punastama ei peaks (ning nii, et mina võiksin linkida kui erakordselt pädevale teemakäsitlusele).

Homme kell 18 esineb RockCafe’s (teiste hulgas) Ursula, lähme laulame kaasa: “ajaneeger hüppesse, ajaneeger hüppesse” :-) Ühtlasi võib tähistada minu 35ndat sünnat.

Postitatud rubriiki Arhiiv, Foorum. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.

9 Kommentaarid