turvalisusest

Bruce Schneier kirjutab oma kolumnis Data Mining for Terrorists sellest mis vahet on andmete kaevandamisel krediitkaardipettuste avastamiseks ja terrorirünnakute ennetamiseks. Pettuseid on palju, rünnakuid vähe. Ja kuidas toimivad ühes/teises olukorras false positive ja false negative signaalid.

Sobib sellesse nädalasse tänu Eduard Smirnovi juhtumile. Tõsi, meil polnud false positive alarmiks isegi andmekaevandust vaja, lihtsalt pisikesed ametnikud otsustasid mängida töötegemist ning kulutasid riigi ja rahva kaitsmiseks mõeldud aja kod. Smirnoviga vestlemiseks ja mingi paki uurimiseks. Tõenäoliselt oli probleemiks Field Demonstration of Permeable Reactive Barriers to Remove Dissolved Uranium from Groundwater, Fry Canyon, Utah [EPA 402-C-00-001] (September 1997 through September 1998, Interim Report) mille leiab kenasti EPA.gov radiatsiooni likvideerimise veebilehelt. Omaette küssa muidugi miks seda üldse peaks CDl postiga tellima, aga see on oluliselt väiksem veidrus võrreldes tellimise pärast vestlusele kutsumisega :-)

Mõistagi pole tegu lokaalse probleemi ehk vaid Eesti ametnikega, sama jama sünnib oluliselt rohkem USAs, vt nt Case against Steve Kurtz/Critical Art Ensemble continues.

Andmekaevandamise teemal Wired’s veel: Chris Anderson kirjutab Jeff Jonas’e uusaastapidudest ja Jeffist endast kah natuke. Ehk siis andmekaevandusest kasiinobisneses ja riikliku julgeoleku tagamisel. Mis mind viitama pani oli lõik:

His work on turning sensitive data sets, such as watch lists, into anonymized hash files is a core piece of IBM’s growing “identity analytics” strategy.

That’s cool, eriti kui mõelda omapäi jalutamas käiva info peale (sama siin). Tõsi küsimus ikkagi selles, et mida annab mõistlikul moel kaevandada. Äkki peaks Jeffi (ja Schneieri) kutsuma KAPOle loengut pidama?

ps. hope you had a safe flight, with trapdoor and all :-)

Postitatud rubriiki Arhiiv, Foorum. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.

5 Kommentaarid