läbipaistev rahva-asemik

Ühendkuningriigi mysociety-genialistid on saanud maha järjekordse veebirakendusega, mis võiks lähendada rahvast ja valitud esindajaid vähemalt paar suurusjärku kiiremini, kui e-hääletus: hearfromyourmp.com. Sisestad oma elukoha ning sind pannakse koos teiste sama kandi valijatega oma saadiku “järjekorda”, kui paarkümmend inimest kokku saab läheb kiri stiilis “20 of your constituents would like to hear what you’re up to – hit reply to let them know”. Kui vastust ei tule siis läheb järgmine kiri 100, 200, 500 jne inimese liitumisel… kuni mingil hetkel osutub võimatuks mitte reageerida.

Kusjuures, selline suhtlus hakkab kindlasti kajastuma ka www.theyworkforyou.com saadiku töö efektiivsust näitaval scorecardil :-) Yesss, seda oleks meile kah vaja! [ link leitud tänu Cory’le ]

Kuna meil ühtegi kommunikeeruvat rahvasaadikut hetkel ei ole lingin siia juurde Jaano kui endise linna-ametniku postituse kus ta seletab oma blogimise tagamaid. Nagu ma aru saan oli ta ajaveebi-seminari ajal “kusagil kus täpitähti ei tunta”, nii et olgu see siis takkajärgi-täienduseks meie tööblogide-teemale. Muideks, Jaano vastab Katrele kes on Riigikantseleis “tegemas ühte uurimusprojekti, millest pisikese osa moodustavad ka riigiametnike blogid” — teadmata küll uurimuse laiemast olemusest loodan, et vahest mahub sinna ka midagi theyworkforyou.com ja hearfromyourmp.com teemalist :-)

Postitatud rubriiki Arhiiv, Foorum. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.

18 Kommentaarid

  1. Priit
    Lisatud 22. nov. 2005 kell 10:12 | Püsiviide

    Meil EI ole isikuvalimised, seega EI ole meil kellelgi “oma” saadikut.

    • Peeter Marvet
      Lisatud 22. nov. 2005 kell 11:23 | Püsiviide

      Eriti ei ole meil isikuvalimised kus oleks teada, kes millise isiku poolt hääletas (ka neil käib seal asi postiindeksi alusel).

      Aga ma ei näe antud kontekstis sellest probleemi (kui minu potentsiaalselt eksitav sõnapruuk välja arvata). Point ongi ju pigem “adopteeri endale saadik”, õpeta ta rahvaga suhtlema jne.

    • Priit
      Lisatud 22. nov. 2005 kell 13:27 | Püsiviide

      Mnjah, ma arvan, et võiks tõukuda üldistest personalijuhtimise tõdedest ning neid ka rakendada. Ametipost on relevantne. Pole silma jäänud, et töötaja elu ilgelt ebamugavaks tegemine tema töö viljakust ilgelt tõstaks. Paraku igasugu riigivalvurite ideepaun suurt muud ei sisalda kui äravõtmist – võtame auto ära, võtame arvuti ära, võtame printeri ära, võtame puhkuse ära, võtame mobla ära, võtame interneti ära, võtame tooli ära, võtame laua ära, võtame palga ära; või aruandluse lisamist – mis sa nüüd teed, aga mis sa nüüd teed, miks sa ületunde teed, miks sa ületunde ei tee, miks sa vabal ajal moblale ei vasta, valime sind ümber, kutsume sind tagasi. Raisk.

      Olen seda sulle varem soovitanud, soovitan nüüdki. Tee ise (Uniprindis) beetatesti. Suur kollektiiv ja kindlasti töötaks paremini kui kõik teaksid millega kõik tegelevad. Trükkalil oleks kindlasti meeldiv hommikul kell 6 tööle saabudes kiri saada “Tere, meie siin oleme sinu 20 töökaaslast ja meie sissetulek sõltub sellest kui hästi sina oma tööd teed, sellepärast küsime – millega sa just nüüd ja praegu tegeled?”. Kui vastust ei tule, siis…..

    • Kristjan
      Lisatud 22. nov. 2005 kell 14:18 | Püsiviide

      On vist viimane aeg see idee “maha müüa” Riho Oksale RIAst ja seejärel Tallole EGAst…

    • Peeter Marvet
      Lisatud 22. nov. 2005 kell 15:01 | Püsiviide

      Kusjuures, ma siin ka teen nii. Tõsi, kirja pulti harilikult ei jäta — samas majas töötades on ka muid võimalusi.

      Näiteks prepressikursus arvutiklassis müügile/projektijuhtidele (kuhu ka eesrindlikumad trükkalid tahavad tulla; olen sama teinud ka paberimüüjatele) mis selgitab korraga 10le kolleegile, mida üks osa firmast teeb (ja mis on need originaalid, millega meil alailma probleeme on).

      Ja äsja ma mõtlesin, et üks probleemide arutamise koosolek on oma aja selles formaadis ära elanud — aga ilmnes, et kolleegid pidasid teiste tegevusest (sh probleemidest) teadasaamist siiski väga oluliseks.

    • kaur
      Lisatud 22. nov. 2005 kell 23:21 | Püsiviide

      > Suur kollektiiv ja kindlasti töötaks paremini kui kõik teaksid millega kõik tegelevad.

      Priit, Su sarkasm on täiesti kohatu. Suurtes ettevõteteks on tihtipeale selleks suisa inimene (kommunikatsioonijuht) palgatud, kelle töö on jälgida, et info “kes mida teeb” piisavalt vabalt liiguks. Millisel suurel eesti firmal ei ole siselehte või siseveebi? Võib vaielda, et eraldi kutsutud ja seatud inimesed muudavad info liikumise ettevõtte-siseseks mainekujunduseks ja PR-iks ja mida muud veel, aga vajadus sellise info-jagamise mehhanismi järele on igatahes olemas.

      Konkreetne trükkal võiks vastamise delegeerida ilmselt oma ülemusele. Aga alates mingist tasemest (tsehhijuhataja, vallavolikogu esimees, minister…) ongi nii, et indiviid tegelebki muu hulgas ka oma iseenese & oma alluvate olemasolu teaduvustamisega ja nende vajalikkuse tõestamisega. Kas siis ülejäänud organisatsioonile (alluvatele, ülemustele või vennasosakondadele), ettevõtte omanikele või valijatele.

    • Priit
      Lisatud 22. nov. 2005 kell 23:57 | Püsiviide

      Ma siiski arven, et minu sarkasm oli ja on kohane. Muidugi on igas ettevõttes kõik need asjad mis ülal kirjas. Need mehhanismid on reeglina paigas, näiteks meil on iga esmabä koosolek. Kunagi aga ei ole nii, et just siis kui mul on kõike muud teha, saan kirja oma kaastöötajailt – mida sa nüüd teed. Kallis millest sa mõtled :-) Kui ei vasta siis….

      Selle rumala algatuse ainuke tulemus on see, et need head inimesed kes midagi veel teha viitsivad “vilistatakse välja”. Ja rahvasaadiku edukuse aluseks saab tema võime totratele “hey, whats up” meilidele nutikalt vastata, mitte nutikalt seadusi ette valmistada ehk oma tööd teha. Bamboocha.

    • Peeter Marvet
      Lisatud 23. nov. 2005 kell 00:46 | Püsiviide

      Minu jaoks on sisekommunikatsiooni roll jõuda niikaugele, et kolleegid suudaksid suhelda ilma siselehe ja kommunikatsioonispetsita… (ning et trükkal ei delegeeriks küsimust “kuidas läheb” kuhugi edasi)

      Selleks on vaja kahte asja: (a) et sisuliste küsimuste omavaheline arutamine oleks norm (b) et see toimuks viisil, mis mingil hetkel talletub ka ettevõtte teadmuseks. Tehnoloogia võiks aidata suhelda väljaspool esmasbäst koosolekut ning tulemust talletada (leitavaks muuta) mugavamalt, kui “koosoleku protokoll”.

      Paraku vajab kommunikatsiooni käivitamine teatavat tagant-torkimist, eriti kui sa pole harjunud oma probleeme/ideid läbi arutama.

      Erinevalt meie rokipeerudest paistab britimaal saadikutelgi blogimine käpas olevat, vt näiteks http://www.sadiqkhan.org.uk/blog/sadiqblog.htm — ehk ma usun et neil, kellel kaasaegne kommunikatsioon käpas, ei sünni süsteemist probleemi. Ja nende jaoks kes veel ei kommunikeeru on lahendus oluliselt saadikusõbralikum kui varasemad faxyourmp.com veebid (mis lihtsalt aitasid automatiseerida senist kirjade kirjutamise praktikat).

      Mistahes ametipostil olija sundimine oma tegevust kirjeldama muudab ta tiba eetilisemaks. Võtame või need meie lugupeetud saadikud, kes lihtsalt pliiatsi värvi järgi hääletavad… Mis on nende seisukoht?

    • wolli
      Lisatud 23. nov. 2005 kell 01:03 | Püsiviide

      Priidul on ses mõttes õigus, et suvalisel hetkel lambist pealelendavad tegelased (vahet pole, kas valijate esindaja, ülemuse ülemus, kallis kaasa või kes iganes), kes esinevad küsimustega stiilis “anna mulle kohe kiire ülevaade sellest, millega sa parajasti tegeled ning lisa oma tegevuse tulemuslikkuse statistika alates ajahetkest X kuni tänase lõunani”, imevad vilinal. Sest nad sunnivad sind voolust välja tulema ning mingite sulle HETKEL ebaoluliste ja nõmedate asjadega tegelema.

      Aga kui sa oma tegevusi PIDEVALT ja AVALIKULT dokumenteerid (näiteks tööblogi või millega-ma-parajasti-tegelen wikilehte pidades), on sul alati võimalus sellisele küsijale lahkelt naeratades õige URL hambusse visata (copy-paste-go) ning oma tööd edasi teha.

      Ja nii jõuamegi ringiga tagasi sinna, mida Pets tegelikult propageeris — et igasugu asjapulgad ja ERITI rahvaasemikud peaksid ise hoolt kandma selle eest, et neil oleks mingi pidevalt värsket infi sisaldav URL, mida küsijaile naeratades hambusse visata.

    • Peeter Marvet
      Lisatud 23. nov. 2005 kell 10:00 | Püsiviide

      Kusjuures, ma julgeks väita et (a) on väga väike tõenäosus, et tööblogiga asemikule koguneb 20 kirjatahtjat (b) sest teades MySociety vendade mõtteviisi nad kindlasti integreerivad kirja-saata-tahtjate informeerimise asemiku blogist…

      Ahjah, Kristjan seal ülal palus mul kribada üks kolumn sellel teemal, paluksin siinkohal Priidu-Kauri-Wolli luba neid tsiteerida. Lugu ise kirjutub Writeboardis, nii et osalejatel on võimalus veenduda nende seisukohtade õiglases kajastamises.

      Ja on väga tore, et see teema arutlust tekitas, sest nii saab ka mulle paremini selgeks mida peaks sügavamalt selgitama. Elu oleks jube igav kui poleks oponente kes viitsivad oma nägemust põhjalikumalt selgitada :-)

    • Priit
      Lisatud 23. nov. 2005 kell 10:40 | Püsiviide

      Esiteks, aga palun.

      Teiseks.  Igas suuremas organisatsioonis on kasutusel mingi kalender-todolisti soft. Väita et ilma mingi blogita mitte keegi ei tea mitte muhvigi on vale. Samas ma natuke saan aru maksumaksjate murest, et tahan kõike teada, aga ei toeta seda. Saadiku edukus ei tohiks oleneda tema “rahvamehelikkusest”, blogide fetisheerumise tagajärjel saab kõige menukamaks rahvaesindajaks vana hea tüüp keda kutsutakse kohvikukirjanikuks. See on tegelane, kes on kõigiga sõber, pidevalt keskmiselt vintis ja räägib kogu aeg sellest mida ta kohe-kohe tegema hakkab. Svejk anybody :-) ?

      Ja kolmandaks see on võitlus väljundiga ( Marvet anybody :-) ? ), selmet võidelda sisendiga ehk sellega, et kandidaadiks ja seeläbi valituks saaksid ikka need kes oma tööd ka ilma kahvliga pidevalt sulgurlihast erutades hästi teevad. Paraku in enamus sellest tööst, millest te kõik nii palavalt teada saada tahate, selline millest te muhvigi ei mõika. Ega’s laste mänguväljaku diameeter pole riigi seiskukohtalt promilligi nii oluline kui käibemaksu määr. Mina küll ei tea miks see on 18%.

    • Priit
      Lisatud 23. nov. 2005 kell 10:44 | Püsiviide

      Ja vabandust lagastamise pärast, aga mis siis kui neid Aktivistide Poolt Saadikute Kollektiivse Peksmise saite koguneb palju. Savikas sai hmm mingi 16K hääli ? Siit saaks neid 500’d aktivistide gruppe kokku kui palju ? Noid reite on meil ka vist juba üle 10’ne :-)

    • Peeter Marvet
      Lisatud 23. nov. 2005 kell 12:59 | Püsiviide

      Todolist (või tadalist :-) ja kalender on üks asi, harjumus on mõtteid läbi kirjutada on teine. Ma ei taha teada mida saadik homme kell 2 teeb, ma tahan teada mis tal mõttes on jne.

      Sageli olen oma riigi/linna/poliitkommunikatsioonis pannud tähele, et suurimaks probleemiks on kellegi plaanidest liiga hilja teada saamine: VIP on selleks hetkeks juba suurest pukist välja hõigand oma jaburuse ning järgneb kollektiivne ringkaitse (damage control anybody?).

    • Priit
      Lisatud 23. nov. 2005 kell 13:34 | Püsiviide

      Nõus, aga kas siis poleks esmaseks lahenduseks kogu tada jms OLEMASOLEVA publitseerimise organiseerimine? Head mõtted tilguvad niikuinii paberile (faili) ja tadailisti, halbu ei blogi keegi vabatahtlikult.

    • kaur
      Lisatud 23. nov. 2005 kell 15:49 | Püsiviide

      tsiteeri aga, kui kasulikuks pead :)

      “Ütle mulle kohe mida sa parajasti teed & mõtled!!!” on samasugune ülesanne nagu “freesi need viissada mutrit kähku valmis!” või “kirjuta homseks uus põhiseadus!”. Ülesande lahendamine tuleb ära optimeerida nii, et saadaks piisavalt hea tulemus piisavalt vähese pingutusega. Kas see tähendab blogi pidamist, parema freespingi hankimist või pidevalt põhiseaduse projekti tagataskus kandmist – pole vahet.

      Aga teine vaade: inimene käitub vastavalt sellele, kuidas tema tegevust mõõdetakse ja hinnatakse ja tasustatakse. “Võimaldan valijal endaga suhelda” kerkib politiiku tada:)listi siis ja ainult siis, kui too suhtlus talle mingitpidi kasulik on. Kas praegu on? Ei, praegu on talle esmatähtis hea nägemine (et pliiatsi värvi eristada) ja partei liinile ustavuse näitamine igal muul võimalikul viisil. Läbipaistvus ei ole tähtis, kuna hääli koguvad tema eest niikuinii tuntud sportlased ja telenäod. Autokraatliku parteiviisilise valitsemise ja vastava valimissüsteemi puhul ei ole kellelgi vaja poliitiku / ametniku “sotsiaalsust” mõõta ega tasustada, seega ta seda ka ei ole. Tehnilised vahendid, kuitahes mugavad, ei pane inimesi käituma enda jaoks ebamõistlikult. Tublid kratid, te ujute lihtsalt vastuvoolu, sry :)))

    • onu Ramp
      Lisatud 23. nov. 2005 kell 16:20 | Püsiviide

      Aga mis sunnib / kohustab voli-/riigikogu liiget vastama? Hoolimine valijast? Kui hoolitaks valijast, ei jälgitaks teise silmaga pliiatsivärvi. Eetika? Kardan, et mõne inimese puhul, kes väidab, et “eetikaga on mul kõik korras!” peab ta eetikaks oma eesnääret. Ma ei kujuta tõesti ette subjekti toimemehhanismi Eesti tingimustes. Aga vähemalt idee on olemas!

    • Peeter Marvet
      Lisatud 23. nov. 2005 kell 18:19 | Püsiviide

      Kaur — tegelt on mul suht savi kuidas pliiatsi-monitoorijad reageerivad. Oluline, et need teised, kes hetkel mõnevõrra nõrgalt esindatud, ennast veidi liigutada võtaksid.

      Priit — minu isiklik lemmikprojekt muideks tegelebki olemasoleva materjali paremini leitavaks/kasutatavaks muutmisega (http://del.icio.us/riigikogu), kirjeldatud on ka üks teine lahendus (mis kahjuks tööst vabal ajal prototüüpimiseks hetkel tiba keeruline). Aga kindlasti puudub mul igasugune soov seda valdkonda monopoliseerida, väga tore oleks tutvuda ka sinu loodud rakendustega ning neid promoda.

    • Peeter Marvet
      Lisatud 24. nov. 2005 kell 14:39 | Püsiviide

      nii, ma panen siia veel ühe lingi, sest lihtsalt omaette uudiseks postitatuna oleks seda raske seletada… aga siia kuidagi sobib: http://darwinianweb.com/archive/2005/1123.html#8:46AM