Ohh-jee — Postimees lahkab ajaveebindust, sest miski ajakirjanik unustas intervjueeritavaga kokku leppida embargo… Kusjuures Halliki Harro-Loit kommenteerib asja väga mõistlikult. Aga Tuuli Koch on maruvihane, sest edevad (aga ennekõike õnnetud) inimesed (eriti Palts) ei räägi (pika) õhtusöögi ajal asju mehe/naisega läbi jne. Asja võtab kenasti kokku Sepp (kes valdab trendika sidekriipsude kasutamise asemel megahaipi hüperlinkimist) ja mõistagi kommenteerib ka Palts ise. Ahjah, Paavo kah. Toreon.
Olgu siis kirja pandud, et rules-of-engagement on järgmised:
- Kui ajakirjanikul on mõjuv põhjus intervjuud konfidentsiaalsena hoida, siis ta infib intervjueeritavat sellest ning omavahel lepitakse kokku, mida võib ja mida ei või enne loo ilmumist kommenteerida. Selle asja nimi on embargo ja see on siiani olnud kasutusel “PR poolt ajakirjanduse vastu”.
- Kirjaliku intervjuu (“küsimused e-postiga”) täies mahus avaldamine on ülilihtne ja kasulik nii ajakirjanikule kui intervjueeritavale, sest sellega väheneb vääritimõistmise võimalus. Peaaegu sama lihtne on vestluse salvestamine MP3ks ning selle avaldamine. Mõistagi tuleb selles eelnevalt kokku leppida.
Muideks, sattusin just täna sõites kuulama ITconversations’i alt MeshForum’i salvestust Jamais Cascio: Participatory Panopticon. Väike pilk tulevikku, kus me kõik enda ümber toimuvat ohjeldamatult salvestame ja mis sellega kaasneb (privaatsuse kadu? ausus?). Veidi evangeliseeriv, aga muidu igati teemassepuutuv jutt. Tuuli: kuula kindlasti, saad teada mis õnnetutest inimestest seriaali järgmises osas saab :-)
Teine huvitav kommunikatsiooni puudutav link siia juurde Micropersuasion’i vahendusel: Kryptonite Argues Its Case (teadupoolest oli selline bouhahaa, et Bic-pastakaga sai teatavat sorti rattalukke lahti kergemini kui võtmega, misläbi Kryptonite netis üsna kõvasti vatti sai).
Ja olgu öeldud, et kuigi ka mina haaran sageli vestluste käigus läpaka järgi siis enamuses selleks, et tutvustada kellegi teise mõtteid mis tunduvad minu omadest nutikamad — ning mul on halb harjumus saata vestluskaaslastele neid linke ka edasilugemiseks-kuulamiseks. Sest internet on oluliselt laiem, kui “portaalid ja ajalehtede võrguväljaanded”. Aga ma saan ka aru, et sellega harjumine võtab aega ja mitte vähe.
Täiendet: Henrik muidugi naelutab kogu probleemi väga kenasti kõrvupidi seina külge tuletades meelde oma lehe-aegset suhtumist: “aitäh, mul on juba kanal”. On kanaliga inimesed ja kanalita inimesed. Traditsiooniline kanal on kallis ning kipub koonduma väheste kätte (moodustades nii kanala või kanalisatsiooni :-), internet vana paharett aga tõmbas kanali hinna alla… kusjuures on huvitav, et mitmed ajaveebnikud ütlevad “aitäh, mul on juba kanal” ning paluvad lehtedel nende kirjutatud mitte edasi avaldada. (see täiendet sai muideks täiendet, et ei jääks muljet nagu Henrikul poleks endiselt muud teha kui ühte kõikehaaravat kanalit toita ;-)
Täiendet 2: täna hommikul meenus mulle, et ma suutsin eelmise nädala Tehnokrati-saates mitme minuti ulatuses eksida omaenda põhimõtete vastu, st tsiteerisin Merlise ajaveebi ja unustasin temalt selleks luba küsida (mul on selle saatega üks paras segadus, sest otsapidi on see non-commerts podcast ja otsapidi saade ja mul on paras valu otsustada mida kuidas teha võib). Tegin seda takkajärgi Skype’is ning et asi mulle (ja teistele) kõvemini meelde jääks olgu siinkohal üle korratud:
ma olin nii inetu et kasutasin jupikest sinu Starmani-teksti laupäevases Tehnokratis, kus me igat masti teenusepakkujate üle igisesime. oleks olnud korrektne sult luba küsida ja ma ausalt isegi plaanisin, aga kuna enamus ajast möödub mul hetkel saunaehituse tähe all väljaspool ineternetti… siis juhtus nii, et jäi küsimata. palun väga vabandust ja takka järgi luba :) (sest ma ise küll tahaksin, et minu tekstide kasutamise puhul mind infitaks)
Votnii. Merlis andis andeks küll ja mina katsun tulevikus korrektsem olla. Olgu siia siis lingitud ka Merlise algne postitus ja selle hilisem kiitev täiendus ajast, kui ühendused käima said. Saate aga leiab http://podcast.kolhoos.ee alt.