NYTimes: Channels of Influence. Kuidas sünnivad sõja-pooldajate-meeleavaldused ning millist rolli selles mängib Clearchannel. Huvitav, kes on meie pro-war meeleavalduse taga?
Samal teemal, Salon: “Shut your mouth”.
Samal ajal, Saksamaal, NYTimes jälle: Germany Restricts Game It Says Glorifies War.
Sellest, kuidas ajakirjanikud töötavad, blogivad ja mida kõike satelliitside meile annab: NYTimes Improved Tools Turn Journalists Into a Quick Strike Force, Washington Post: ‘Webloggers,’ Signing On as War Correspondents (mõlemas loos kommentaar selle kohta, et CNN pidas õigemaks paluda Kevin Sites’ilt igasugune blogimine töö-komandeeringus olles lõpetada; ja loomulikult on kuulsamatest kuulsaim ‘baghdad blogger’ Salam Pax). Ahjah, WSJ kah, via Yahoo: Web Logs: Troops’ War Stories In Real Time. Ja Dan Gillmore embedded ajakirjanikest: PR People, Not Reporters.
Kuro5hin arvab, et kindlasti peaks lugema seda lugu mis räägib inimkilplase … kirgastumisest? Oli kunagi sellenimeline film nõuk-kinos. Daniel Pepper’s conclusions about his experiences in Iraq as a human shield.
Ja kohe sõja alguses tundus mulle, et kõik see meediahaip ei müü pooltki nii hästi kui loodetud. Umbes nagu aasta 2000 saabumine. Washington Post / Reuters: TV’s War News Coverage Outdrawn by Comedy Repeats. Mida siis sellisel puhul teha? Kas vallandada produtsent või ajada kõik näitlejate kaela? Kehva reitingu põhjusest ka NYTimes’is: War Is Test of High-Speed Web
<!–plsfield:stop–>