õpib ise ja õpetab edasi, vahel ka tagasi

Postimees Online / BNS Prokuratuur ei alusta kirjanik Õunapuu suhtes kriminaalasja (vt varem samal teemal minut.ee):

Põhja ringkonnaprokuröri Katrin Sutti sõnul ei tuvastatud antud juhtumi puhul usulisele vihkamisele üleskutsumist.

«Üleskutse vihkamisele seisneb tegevuses, millega süüdlane tahab teises isikus kutsuda esile konkreetse vihkamise. Süüdlasel peab olema vastav ootus ja tuntav soov, et avalduse adressaadid vahetu üleskutse tagajärjel hakkaksid kedagi või midagi vihkama,» ütles Sutt BNSile.

Prokuröri hinnangul oli kõnealuse ajaleheartikli näol tegemist Ervin Õunapuu isiklike äärmuslike väljaütlemiste teatavaks tegemisega.

«Õigus levitada vabalt oma arvamust sõnas, trükis, pildis või muul viisil on Eesti põhiseaduse kohaselt igaühel,» märkis Sutt.

See võiks olla aluseks ka mitmete muude arvamuste ümbervaatamisel. Ja lugege Shirky’t, Teller soovitas: Group as User: Flaming and the Design of Social Software.

Presidendivalimiste teemasse mõned pildid, osa pärit Minuti loost, osa bOingbOing’ist:

• Purple USA (väga lihtne) ja County-by-County purple USA (detailne)
• P-Ameerika jagunemine
• Veidi ajalugu (algne kaart)
• Häälte jagunemine IQ järgi
• Ja 1 ettepanek: USAR

Loen hetkel: Wired Mag’ist The Decline of Brands. Ehk kuidas brändid viimasel ajal üha vähem oma omanikku turu-turbulentside eest kaitsevad. Ehk siis kuidas ostjale suur bränd üha enam savi on. via bOingbOing. Siiski, siia tuleb lisada ka permalink Cory Doctorow’i selgituse juurde, mis mind loo juurde juhatas (st ka see oleks mõistlik läbi lugeda, päris hea ettekujutus brändimise ajaloolisest funktsioonist).

EPLis lugu kodanikust, kellelt kohtutäitur ammuse makstud trahvi uuesti sisse nõudis, mõistagi koos sissenõudmistasuga — ning kohtutäitur on nüüd veendunud, et kodanik lihtsalt “teatas neile eksitusest” mitte ei “vaidlustanud täitemenetluse algatamist”, mida tuleb tõlgendada kui kodaniku kindlalt väljendatud soovi raha (sh täituritasu) mitte tagasi saada. Täitur nõudis juba tasutud trahvi.

Asja kaugemaks taustaks on idiootlik aastatetagune süsteem, kus trahvi maksnu pidi kviitungi pärast politseile esitama (kuna pol. raamatupidamine ei suutnud muidu aru saada, mis trahv on makstud ja mis mitte). Jamuideks, mul puudub e-riigis võimalus saada teada seda, ega mind mõni sarnane sissemõistmine ei ähvarda (olen ma ikka kõik kviitungid kuhu vaja viinud ning kas raamatupidamine on ikka täpselt aru saanud kuhu need pista?).

Postimees: Tallinn nõuab Prussakovi-ühingult raha tagasi kohtu kaudu. Ilmneb, et juba 12ndal oktoobril on Postimees kirjutanud, et Kommunaalamet kavatseb MTÜ’lt raha sisse nõuda kuna laenutuspunktid ei töötanud oktoobri lõpuni ning rattaid värviti punaseks lubatust vähem.

Siinkohal võiks olla huvitav lisada, et kaheksandal oktoobril ühel koolitusel (jah ma tean et link viitab juba teisele kuupäevale) sattusin tooma oma loengu käigus esile erinevuse “vertikaalsete huvidega” nutikate rahvamasside ja parteide vahel. Partiega saab minna kompromissile (“jätame tuumajaamad veel paariks aastaks käiku aga kogume rohkem vanapaberit”), nutikate massidega mitte, sest need on sageli organiseerunud ühe väga konkreetse eesmärgi nimel. Ma tõin konkreetseks näiteks Prussakovi-ühingu, mis ei tee koostööd mitte kesk-reformiga, vaid hetkel rattsõbralikuima seltskonnaga. Neil puudub selles mõttes lojaalsus.

Äkki oli sitt näide? Vabandan …