[ Järgnev Linnar Viigi lugu kloonimisest ilmus Eesti Ekspressis, ainult et ilma hüperlinkideta Linnari leitud allikatele — ajaleht olla öelnud, et miks neid panna? Tausta- ja arhiiviviidete puudumine leidis eraldi äramainimist hiljutisel EAAL korraldatud ajalehtede veebiväljaannete hindamisel, minu arvamused leiad Ajalehed veebis ja see lugu siinkohal on lihtsalt illustratrsiooniks. Tegemist on teksti algse toimetamata versiooniga, vabandan võimalike näpukate pärast. -pets- ]
Aastal 1973 kohtus Claude Voriholn Lõuna-Prantsusmaal maavälise tsivilisatsiooni esindajatega. Kohtumine polenud eelnevalt kokku lepitud, kuid esmase kohmetuse järel leidsid osapooled kiiresti ühise keele ning mõttevahetus oli Claudele igati silmiavav. Selgust toodi nii universumi suurematesse saladustesse kui ka vähemtähtsatesse pisiasjadesse, nagu seda inimkonna päritolu. Elu maa peal ei ole tekkinud mitte miljonite aastate jooksul aset leidnud evolutsioonilise bioloogia arusaamade järgi lihtsamalt keerukamale liikudes ning ümbritsevas keskkonnas arenedes vaid kõik elu vormid on planeedile implanteeritud, kasutades selleks siinse kliima jaoks biotehnoloogia vahenditega spetsiaalselt kohaldatud kloone. Seda värki on mõõdukalt kauguselt lahe vaadata, tunnistasid tulnukad.
Mingeid käsulaudu seekord ei jagatud ning laiali mindi heatujuliselt. Claude ei pidanud omandatud teadmisi vaka all vaid võttis soojenduseks enesele nimeks Rael ja asutas seejärel ka omanimelise sekti, kes oma pühaks kohuseks ja eesmärgiks peab meie loojate oskuste suunas liikumist. Siinkohal oleks muidugi kohane märkida, et sekt tegutseb peaasjalikult USAs. Sestap ka nende suur huvi biotehnoloogia vastu ning mitmetele teadlastele on oma akadeemiliste teadmiste rakendamine molekulaarbioloogias olnud Raeli sektis olnud meeldiva ühendamiseks kasulikuga. Väidetavates ”ülisalajastes laboratooriumides” on jõutud maailma tippkeksustega rindapistvatele tulemustele ning ühe avaliku projektina on neil hetkel käsil inimese kloonimine, formaliseerides seda tootenimetuste CLONAID ja OVULAID all. Munarakkude doonor tuleb valida kataloogist, soodushind munarakule on hetkel 5000 USD millele lisandub transplantatsioonimaks.
Plaan on väidetavalt ka harmoonias mõnedes USA osariikide seadusruumiga ning esmapilgul imelihtne, kuigi resurssinõudev. Esmalt kogutakse 40 vabatahtliku munaraku doonori käest vajalik alusmaterjal, mis viljastatakse laboris ühtset pärilikkusinformatsiooni sisaldavateks embrüoteks. Embrüod siirdatakse 50le vabatahtlikule surrogaatemale, kes on valmis oma emakat klooni ilmaletoomiseks laenutama. Mitmete loodete areng tõenäoliselt ebaõnnestub ja katkeb (või katkestatakse) enneaegselt, loodetavsti aga vähemalt üks laps tuleb ilmale. Kingituseks meie loojatele valgusaastate taha.
Ma armastan oma lapse klooni
Tõenäoliselt klooniti inimest juba aastal 2000. Ta võib olla hetkel juba mõnekuuline imik kuid võimalik, et ka viimaseid nädalaid spetsiaalselt renditud emaüsas kasvamas. Ta ei tule ilmale välklampide sähvides, tema eluteed ei kajasta meedia, ta ei pruugi kunagi teada saada, et oli kloonitud oma õnnetult hukkunud mõneaastasest originaalist. Tema vanemad pole ekstsentrilised miljonärid vaid korralikud, mõnes mõttes isegi tüüpilise keskklassi perekond pea suvalisest maailma heaoluriigist. Kogu kloonimise protsessi kureeris mitte Nobeli laureaat vaid üks kümnetest tuhandetest geneetika spetsialistidest, keda ei ajendanud selleks mitte raha ega janu olla esimene inimkloonimist edukalt lõpuni viinud teadlane, vaid inimlik kaastunne. Jah, loomulikult oli ta juba aastaid tagasi mõelnud sellisele hüpoteetilisele olukorrale, kus tema labori töölaual oleks looteks arenemas inimene. ”Mina, ja jumalat mängima? Ei, mitte mingil juhul!”, pühkis ta toona selle mõttekäigu peast, kuid vanemate traagika, kes polnud enam võimelised uut last muude meditsiini võimalustega ilmale tooma, muutis ta meelt. Naine, kelle üsas kloonitud laps ilmale toodi, ei pruukinud üldse arugi saada kloonimise faktist, teda huvitas vaid raha, mida talle selle konkreetse raseduse läbimise eest maksti. Elu ilusasti paika saada ja hea mitu aastat ära elada võimaldab see raha tal kindlasti.
Osapooled lahkusid teineteisest, harv telefonikõne geneetikule rahustas tema hinge, kui ta kuulis, et lapse tervis on hea ja vanemad õnnelikud. Ta oli vanemaid hoiatanud, et oma praeguste teadmiste baasil ei suuda ei tema ega teised teadlased garanteerida isegi protsendilist tõenäosust õnnestumiseks. Vanemad keskendusid mitte 99%le ebaõnnestumisele vaid 1%le õnnestumisele ning neil lihtsalt vedas… ”Jumal võttis kuulda meie palveid ja oli meiega”, mõtlesid vanemad tänulikult. Diskussioon inimkloonimise eetilistest aspektidest oli neile kõiglie küll teada, kuid neisse ning konkreetsesse juhtumisse tundus see mittepuutuv. Kloonitud lapse vanemaid ei huvitanud teadmine, et toimunu ei pööra aega tagasi, ei too tagasi nende mälestustes olnud last, nad soovisid vaid musta lindiga naeratava lapsefoto asemel tagasi oma last. Kui arstid neile teatasid, et kahjuks pole neil enam võimalik endal lapsi saada, siis kaalusid nad ka lapsendamist, kuid pooljuhuslikult kuulsid nad televiisoris ka rakubioloogide diskussiooni, millest nad paljut ei mõistnud, küll aga seda, et inimkond on oma teadmistelt väga lähedal inimkloonimise edukale läbiviimisele. Tuttavate kaudu jõudsid nad teadlaseni, kes pärast algest keeldumist võttis neid kuulda. Neile ei läinud korda teadlaste hinnang selle kohta, kuivõrd mõjutab inimese arengut geneetiline identsus võrreldes last ümbritseva keskkonna mõjudega. Nad otsustasid, et annavad kogu oma armastuse ja pühendusmuse sellele lapsele ning mõne aasta pärast unustavad ehk isegi, et tegemist oli klooniga.
Hilja, nagu alati
Senised seiskohad inimkloonimise suhtes on lähtunud õigustatult eelkõige eetiliselt diskursuselt, tehnilist või saati siis rahalist poolt pole teemaks toodud. Eetilist positsiooni esitlevad deklaratiivses vormis impersonaalsed olendid – kirik, rahvusvahelised ja teadlaste organistatsioonid, riik, valitsus. Needsamad, kelledest enamus on praeguseks korringeerinud oma paarikümne aasta tagust eitavat seisukohta ka kunstviljastamise suhtes. ”Katseklaasiinimesed”, kes meie ümber praegu elavad (hinnaguliselt üle 250 tuhande inimese) ning keda igal aastal tuhandeid siia ilma juurde sünnib, kogevad aga samasugust armastust oma vanematelt ning neile kehtivad samad inimõigused nagu kõigile inimestele. In vitro on päästvaks sõnaühendiks miljonitele naistele maailmas. 24.juuli on paljudele rahvusvaheline tähtpäev, millega tähistatakse aastal 1978 Inglismaal sündinud esimese katseklaasibeebi, praeguseks nooreks emaks kasvanud Louise Browni sündi. Riigid aga, kes on resoluutselt keelustanud abordi või kunstviljastuse, ei ole probleemi mitte lahendanud vaid esile kutsunud hoopis vastavate teenuste rahvusvaheliste vabatsoonide tekke.
Oraakelliku essee inimkloonimise teemal on kirjutanud juba aastal 1971 Nobeli laureaat James Watson ajakirjas The Atlantic Monthly ”Moving toward clonal man”. Tema üleskutse kulutada avalikule diskussioonile bioeetikast kümmekond aastat, mille jooksul tehnoloogia ja teadmiste areng jõuavad maailmas inimkloonimise reaalse teostamiseni, jäi tähelepanuta. Tema tõdemus teadmiste ja oskuste piireületavusest globaliseeruvas maailmas ei morjendanud näiteks Itaalia valitsust keelustama ükspuha kelle poolt ükspuha mis eesmärkidel ükspuha mille kloonimist. Keelatud ja kõik. UNESCO liikmesriigid, nende seas Eesti, kiitsid 11.novembril 1997 ühiselt heaks ”Inimgenoomi ja inimõiguste universaalse deklaratsiooni”, mille artikkel 11 ütleb:”Inmkloonimine, kui inimväärikuse vastane praktika, on keelustatud”.
Usun, et sellele deklaratsioonile teadlikult vilistades jõuab veel tänavu USAs kohtu ette kaasustloov taotlus inimese kloonimiseks. Millises kohtuastmes ning millal antakse luba kloonimiseks pole seejuures oluline. See antakse kunagi kindlasti. Rabi Michael Broyde kinnitab oma artiklis ”Cloning People and Jewish Law: A Preliminary Analysis”, mis ilmus ajakirjas Jewish Law, et ”mitmetes olukordades tuleb kloonimist pidada juudi seadustega lubatuks”, paistes silma ühena esimestest religioossetest seisukohavõttudest inimkloonimise teemadel. Sellistele hinnangutele oponeerivad eelkõige apokalüptiliste kuulutustega manipuleerivad üksikisikud ja grupeeringud, kuid küllaldane hulk on ka konstruktiivset kriitikat biotehnoloogia arengu üle.
Positsioneerides inimkloonimise teemat aga mitte läbi abstraktse eetilise kategooria vaid personaalse valu ja vajaduse, millele luuakse seaduslik võimalus, on oht sattuda populismi uude, seni veel kasutamata lisamõõtmesse. Kujutage poliitilist jõudu, kes lubab seaduslikult tagada, et kõigil vanematel on õigus oma vähem, kui viieastaselt hukkunud laps soovi korral kloonida, seda kas õnnetuse põhjustaja, näiteks kohtus süüdi mõistetud kurjategija või hoopis kindlustusfirma kulul. Ei kujuta? Veebruaris 1997 asutati USAs kloonimist pooldav liikumine, mis hetkel kannab nime Inimkloonimise Assotsiatsioon, eesmärgiga inimkloonimise ja biotehnoloogia võimaluste laiem teavitamine. Kuigi avalikes seisukohtades on poliitikud nii USAs kui muudes maailma riikides võtnud UNESCO deklaratsiooni toetava ehk kloonimis keelustava hoiaku, on inimkloonimise aktivistide väidetel suudetud bioeetika piirimaade diskussiooni elus hoida, isegi vaikselt kasvavat toetust tunnetada. Assotsiatsioon on veendunud, et enne aastat 2010 on inimkloonimine seadustatud ning kogu protsessi üle kehtib range riiklik kontroll vähemalt pooltes OECD riikides. Hoopis leebema hoiaku on inimkloonimise suhtes võtnud aga India, Venemaa ning oma biotehnoloogia klastrit teadlikult kujundavad Singapur ja Lõuna-Korea.
Inimkloonimise Assotsiatsiooni liider Randolfe Wicker loodab, et tema arvel olevast 4 miljonist kroonist piisab, et ta saaks end paar korda edukalt kloonida ning ühtlasi leida oma identsele taaskehastusele armastav perekond, keda ta lapse kasvatamisel toetaks ka rahaliselt. Praeguseid turuhindu arvestades peab ta võimalikuks umbes miljoni krooniga viia edukalt lõpuni üks kloonimine, loetledes oma plaani õnnestumise kriitilisteks edufaktoriteks ühte head rakubioloogi, kellel on ligipääs vajalikule tehnoloogiale ja valmisolek ”asi ära teha”, igaks juhuks paari-kolme tervet ja tugevat naist, kes oleks valmis lapse ilmale tooma ning head portsu õnne. Küsimusele: ”Miks?” on vastuseks: ”Sest keegi ei suuda mind takistada”.
Eestis on hetkel vähemalt kaks asutust, kus inimese kloonimiseks vajalikud teadmised ja tehniline keskkond on olemas või kujunemas. Täpselt, nagu siinsed suuremad õlletehasedki on nad polariseerunud Tallinn-Tartu rindejoonele. Ei Tartus asuva Eesti Biokeskuse ega Tallinnas paikneva Keemia ja Bioloogilise Füüsika Instituudi molekulaargeneetika labori kodulehtedelt pole võimalik leida kloonimise hinnakirju. Pole ka nende teadusasutuste fuajees võimalik end kloonimisele registreerida. Ainsa avaliku teenusena pakutava ”Isaduse tuvastamise DNA alusel” hinna kohta on märge: ”hind polegi väga kõrge”. Kui siinsetes laborites valitseb kõrge seadustundlikkus ja sisemine eetika, keskendumine teaduslikele saavutustele, arusaam inimkloonimise komplitseeritusest ja mõttetusest, siis sedasama ei suuda keegi kinnitada globaalselt.
Progress Education Trust edastab oma uudiskirjas BioNews briti teadlaste viimast väidet, et ”inimkloonimise diskussioon on hetkel kantud irratsionaalsest hirmust uue tehnoloogia ees”. Samas tuntakse muret kloonimiseks vajaliku tehnoloogia ja teadmiste laialdase kättesaadavuse üle, mis hetkeseisu arvestades võimaldab ”ülikooli esmakursuslasel seada kokku inimese kloonimiseks vajalik tehnoloogia oma õppelaenu arvelt”. Viimast väidet ei maksa siiski väga tõsiselt võtta, küll aga on õigustatud mure kogu biotehnoloogia valdkonda diskrediteerivate trendide süvenemise pärast. Ühelt poolt õrritavad kloonimise laustoetajad oma jaburate juttudega Elvisest, Jeesusest, lõpetades Arnold Schwarzeneggeri möödunud aastal teleeetris välja öelduga: ”I would go for it. I would have been cloned.” Ei tea kas ta lausus seda sama coolilt, kui oma stamprida: ”I’ll be back!”, kuid just selline seisukoht on parim, et panna kloonimisvastased ärevusest hüperventileerima ning koondada meeleavaldusteks tuhandeid inimesi tänavatele.
Selle seisukohtade segapudru taustal võib esile tuua kaks arengustsenaariumit:
-
Aastaks 2020 on heauskselt kloonitud kümneid tuhandeid koduloomi ja sadu inimesi, kloonitud inimestest paljud on oma päritolust teadlikud, paljude koduloomade omanikud ja inimkloonide vanemad on mõistnud oma kunagise otsuse rumalust, toimub nõiajaht seniste kloonimiste juures viibinutele, ühiskond võtab biotehnoloogia suhtes sisemiselt tõrjuva hoiaku, mis lõdvestub alles aastakümnete jooksul. Aeg-ajalt tõmbutakse siiski krampi, kui meediakünnise ületab järjekordne hüsteeriline äärmusjuhtum a la ”Kas siga ja kägu ristada on eetiline?” Valitsevaks meeleoluks on kahtlustamine ja eelarvamused.
-
Inimeste teadlikkus igasuguse inimkloonimise, samuti kui lihtsalt lõbu pärast koerte-kasside kloonimise mõttetusest tõuseb tasemele, mis ei ohusta ega sea piiranguid geeniuuringutele. Kloonimise kohta kehtivad riiklikud või rahvusvahelised eetilisi hinnangud ei mängi personaalsete kaasustega seotud isiklikes otsustes mingit rolli, seega teadlikkust tuleb eeldada igaltühelt, välistades samas ”lihtsalt nalja pärast” kloonimise läbi selge regulatsiooni. Inimkloonimise diskussiooni käigus on esile toodud bioeetika laiemad, näruse looduse krooni kloonimisest hoopis olulisemad teemad. Meelelaadis prevaleerib arusaam koos ettevaatlikkusega.