Ma just paar päeva tagasi mõtlesin, et midagi on väga valesti kui meil Tehnokrati-siseselt puudub vaidlus ning kõik on kõigiga koguaeg väga nõus. Aga näe, asjad pole veel lootusetud:
- minul tekkis ühel seminaril (ja saates) mõte torkida Avaliku Sõna Nõukogu / Pressinõukogu teemat ja seda mitte neist / nendega rääkides, vaid ASN lahendeid avaldades — novemberi omad leiab seetõttu Minutist.
- Mart võtab oma arvamuse kokku pealkirja all Munadeta nõukogu selgitades väitlus-klassikalist argumentatsiooni kasutades, miks TÜ ajakirjandusosakond ennast süüdata võiks.
- Henrik keskendub nõukogule endale nõustudes samas Mardiga: “ASNi kõrvale (asemele) tekkis PN suuresti seetõttu, et ASN ning selles toimetavad isikud ei ole võimelised tänapäevases ajakirjandusmaailmas mitte midagi reguleerima, sest nad ei oma sellest praktiliselt mitte mingit ettekujutust.
- Ja Merlis (kes ei ole küll tehnokratt, pigem kukkuv õun, aga olnud läbi KUKU ka “minu peatoimetaja”) ASN-ist ja PN-ist veidi teise nurga alt: “Uudis! ASN tegutseb endiselt ja ma ei näe selles mingit paha, kui lisaks vaidlustele teemal kas kellegi ahju ajamise ähvarduse keelamine on sõnavabaduse piiramine, lisanduks netis ka arutelud kuidas ASN suudab anda ajakirjanike tööle sõltumatut eksperthinnangut ning kas see on parem-halvem-või-samaväärne Pressinõukogu tööga.”
Nii, ja nüüd sellest, miks mina selle teema üles torkisin. Küsimus eneseregulatsioonist on viimasel ajal muutunud oluliseks ka neti puhul ja varem või hiljem tuleb kusagilt kaebdus minu või Henriku või Mardi või Minut.ee pihta (kuigi me kõik kaheldamatult üritame enese reguleerimisega isikliku südametunnistuse abil hakkama saada). Ning meil oleks siis vaja “kehandit” (mis ei pea ilmtingimata olema munand :-) küsimuse rahulikuks arutamiseks. Veidi rahulikumaks kui Eesti Ekspressi kirjale järgnenud reaktsioon justiitsministrilt ja -ministeeriumilt, mis kuulub kategooriasse “more balls than brain can handle” (tuletame meelde: ministri kõnedes viidatud regulatsioon eelnõust puudub, küll aga laiendatakse oluliselt võimalusi “põhiõiguste vähemintensiivseks riiveks”).
Erinevatel põhjustel suhtun ma teatava reservatsiooniga nii EALL’i kui EAL’i — aga ma tahaks näha, kumb neist teeb kiiremaid liigutusi neti-teema sisulisel mõistmisel (ehk täpsemalt: grokkimisel). Selleks on aga vaja veidi võrdsemaid mängutingimusi, kui praegu. Ja mõlemat osapoolt on vaja torkida.
Täpselt samuti, nagu tarkvara-patentide väitluses sai torgitud nii ITL’i kui EITS’i — reaktsioonid olid tiba erinevad, aga vaieldamatult oli mõlemast organisatsioonist abi. Spetsialiste ühendav EITS (ja eriti Jaan Oruaas) on minu meelest palju lähemal neti ja tehnoloogia arengu seisukohalt oluliste teemade grokkimisele kui ettevõtteid ühendav ITL: mis minu jaoks tähendab seda, et tuleb lihtsalt rohkem ITLi torkida (kasvõi Jaani järelejätmatult kiites ja igal võimalikul ja võimatul puhul nimelt EITSi diskussioonipartneriks soovitades :-). Ühe konkurentsitu organisatsiooniga turg on stagna.
Täiendet: JMO jätkab nõutud kogud: “[…] ärgem laskem end ASN ja Pressinõukogu olemasolust segada. Võrreldes kasvõi erakondadega on need suhteliselt ohutud organisatsioonid.”