Saabus minu postkasti Radiolinja reklaamleht, mille tagakaanel kutsutakse inimesi oma telefone remonteerima. Pilt selline tore, kus 2 Nokia telefoni tassivad kanderaamil üht Ericssoni… Aga teks hakkab pihta väga omapäraselt:
Mida keerulisem on tehnoloogia, seda kvaliteetsemat ja tihedamat hooldust see vajab. Remondivajaduse võivad tekitada väga erinevad mured: telefoni nupud on kulunud, telefon on niiskust saanud, akuklemmid on kulunud, korpus katki, ekraan ei näita enam selget pilti, menüü funktsioonid ei toimi korralikult ja sada muud häda.
Kui nii, siis ma ei saa aru, kuidas minu läpakas üleüldse ilma pideva hoolduseta töötada saab: P III on ikka õige mitu suurusjärku moblast keerulisem tehnoloogia. Nuppe on muideks kah rohkem ja ekraan oluliselt suurem. Ja et miks uuematel autodel ‘hooldusvälp’ aina pikemaks venib. Erinevalt mobiilide softist, millel ‘menüü funktsioonid’ ära kuluma kipuvad.
Get a life: tegu saab siiski olla vaid telefonide masendavalt kehva kvaliteediga või tootjatepoolse kindla sooviga garanteerida telefonivahetajate näol jätkuv turg. Odavam plastik, kehvemad kontaktid, olematu kvaliteedikontroll on asja nimi ja mitte “hoolitse oma sõbra eest”.
ps. kõik see ei vähenda sugugi reklaamitud hooldusteenuse väärtust, lihtsalt nii idiootliku tekstiga ei tohiks keegi ennast reklaamida. Mida keerulisem tehnoloogia, seda lollim copywriter.
2 Kommentaarid
Petsi vastuväide, et mida keerulisem on tehnoloogia, seda töökindlam ning vähem tõrkeid tal esineb, on päris huvitav … et mitte öelda üllatav.
Laptoppidega on tal aga hoopis vedanud – minu kahest viimasest mudelist andis esimene ehk Compaq lõplikult otsad 2 kuud peale garantii lõppu, viimane ehk IBM õnneks 1 kuu enne garantii lõppu.
Telefonide puhul makstakse lõivu väikeste gabariitide eest. Paneme moblale laptopi suurused ja materjalist klahvid – no problemo, peavad kindlasti sama kaua vastu. Mis puudutab kulumist jms., siis siin analoogiline asi nagu iga suvalise masstootega – hind määrab kvaliteedi. Tahta paari tuhande krooni eest midagi püsivat, kulumatut jne. on helesinine unistus.
Meenub hiljuti Soome sõber kes ostis Peugeti (sry, mudelit ei mäleta) ja sellega garantiiajal 2x softi uuendamas käis. Ükskord vajausid aknad iseenesest lahti ja üles neid enam ei saanud, teistkorda keeldus töötamast auto tsentraalne alarmsüsteem …
terv
kris.
Muideks läpakate puhul on viimasel ajal kohe kindlasti tegu sama trendiga, mis moblade puhul: hinnaralli. Mul oli eelmisel kevadel … vist veebruarist telehooaja lõpuni … käes HP Omnibook 510, muidu väga tore arvuti ainult jõudis selle aja jooksul 3 nädalat garantiis istuda ja lõppkokkuvõttes lahkus ta ka minu käest mittetöötavana.
Minu “endine” TP600 saab just 4 aastat vanaks ning tal sai 3a garantii käigus valdav enamus liikuvaid osi välja vahetatud (peale klaviatuuri, muideks). Aga ta töötab tänaseni. Ja võttes arvesse millist vatti ta minu käes sai ma üldse ei imesta, et kõvaketta laagrid ulguma hakkasid… ja ma ei tea, mis CDle ei meeldinud, aga küllap ta transa käigus miski matsu sai tegelikult. No ja prose vent kah, tolm teadagi. Osa korpust lihtsalt kulus ära. 2 akut… vat see on tüüpviga, selle osas noriks küll pikalt ja põhjalikult. No ja veel nipet-näpet.
Aga keerukusega kaasas käivatest probleemidest: need ei ole kohe kindlasti tingitud sellest, et keerukam süsteem oleks vähem töökindel. Tegemist on konkreetse lohakuse ja kulude kokkuhoiuga. Oleme ausad, minu praegune OS ehk WinXP on 3.11’st, 95st ja 98st võrreldamatult töökindlam, samas oluliselt keerulisem. Minu läpakas olev PIII 1,2 GHz on… ma ei viitsi isegi rehkendama hakata mitu korda keerulisem minu aasta 1994 486 33MHz’ist, aga ta töötab täpselt sama hästi.
Samas… kui sa teemasse süvened, siis ilmneb, et raua-gurud soovitavad sulle osta üht emaplaati ja mitte teist. Mis sest, et chipset seal peal on ju sama. Aga üks töötab ja teine mitte. Erinevus Adaptec’i ja XYZ’i firewire-kaartide vahel on peamiselt kaabli-pesade kvaliteedis.
Keeruline tehnoloogia ei vaja rohkem hooldust. Tootmise & tarkvaraarenduse praak aga küll.