Aavo Kokk: kas infot tasub säilitada? Algus nagu värkse tuul pärast jahu teemal “tarbijale sisu tootmine” ja “kultuurilise sisu kommertsimine”, aga… lõpptulemus üsna kummaline.
Probleem 1: inimestega ei räägita, kõik on netis olemas. Sellega aga paljundatakse vigu, väärarvamused hakkavad levima. — mmm… jah, aga ainult juhul, kui puudub vahepealne filtritase ja oskus kontrollida informatsiooni nt otsimootorite abil.
Probleem 2: üliõpilaste kursuse- diplomitööd kättesaamatud, sageli isegi pealkirjasid ei leia. — Nõus. Aga probleem on sageli selles, et puudub harjumus avaldada. Puudub julgus suhelda publikuga.
Toimunud suur nihe: infot luuakse nii, et see kõik on kättesaadav. Tuleks luua standard, kudias saaks tekste säilitada raamatukogus, et neile oleks ligipääs, nagu ISBN… Lisaks oleks oluline vana info digitaliseerimine.
Pets: Kas Google ja Archive.org ei ole siis standardid info säilitamiseks ja leidmiseks? Aavo: otsimootorites järjestatakse ette makstud tulemused…
Appi! Ei ole ju nii! Kuigi me ei saa kuidagi garanteerida et Google ei lange tulevikus riskikapitalistide kätte on ju IGAL POOL kirjutatud Google’i sõltumatusest! Ja lehekülgede järjestus toimub nende sisu asjakohasuse alusel: mida rohkem viidatakse, seda ettepoole nihkub. Eestis loodud sisu jääb tahapoole juhul, kui keegi selle peale ei viita. Mille osas oleks ka EPLil kindlasti palju ära teha.
Mall Hellam: võtab kokku Avatud Eesti Fondi tegevuse neti-sisu arendamise vallas… Ja näe: sellest nimekirjast leian ma rea veebilehti, mida ma kasutan või vähemalt väga heaks pean: miksike.ee, seadus.ibs.ee, www.riik.ee/blanketid… avatud netipunktid…
Petsi küsimus Mallele: kas siin ei ole nüüd vastuolu lugupeetava ministri kõnega: sisu, mida kodanik vajab, on sündinud mitte 13ndal-8ndal kohal oleva riigi vaid erasektori aktiivsel utsitamisel & finantseerimisel?