hiir tegi piima pudelist uue äri mudeli

Meediateoreetik Indrek Ibrus kribab Sirbis pealkirja “Kaubastaja koorem” all netikommentaaridest ja nende kaubastaja vastutusest jõudes seisukohta, et piletitulu teenija pannakse varem või hiljem vastutama ja “Deontologiseeritud Internet tähendab kokkuvõttes ausalt ja täpselt võetud vastutust – kõige tehtu eest.”

Kuivõrd meie armas kultuurileht ei evi kommenteerimisvõimalust – mida intellektuaalsed autorid niikuinii ei pruugiks sest nii kaoks repliikide elitaarsus – ega automaagilisi hüperlinkimislahendusi mis lubaksid mul oma arvamust nende kasitud territooriumil toimuva dispuudiga siduda ei jää mul muud üle kui loota, et Google’i hinnangul vaid peavoolumeediasse kirjutav m-meedia-arheoloog lisaks konverentsidele ka oma nime mainimist monitoorib ja võimaluse leiab siinkohal vastu kajada.

Nimelt … (a) jäi mul kõige selle deontologiseerimise (ja muu diskursuse paine) juures ikkagi mõnevõrra segaseks, kuhu tõmmata piir mis lahutaks peavoolumeedia poolt kaubastatava kommentaariumi ja Google’ile piletimüügitulu toova Bloggeri jt teenused. Ja kuigi artikli lõpuks saadetakse kokkukeedetud supp meediajuhtidele lahendada siis (b) tahaks kangesti kuulda ka miskit autori seisukohta – et kuidas siis ikkagi teha selline lahendus, kus õnnestuks kahepoolset suhtlust evida samas kenasti riskihalduse ja sõnavabadusega shongleerides.

Loomulikult rahuldab Eesti Teadusinfosüsteemi versiooni 1.0.9.56 ka semiootilise soki jätkusuutlik venitamine, aga vahest annaks seda kuidagi teha ilma surnud puid raiskamata.

Postitatud rubriiki langleim. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
  • Aw. Aga intellektuaalne onanism on ju täitsa fun tegevus :(

  • Aw. Aga intellektuaalne onanism on ju täitsa fun tegevus :(

  • Intellektuaalse onanismi deontologiseerimine koos diskursuse reflektiivse painestamisega muideks kah. Pealegi, Shirky väidab, et ontoloogiad on ülehinnatud :-)

  • Intellektuaalse onanismi deontologiseerimine koos diskursuse reflektiivse painestamisega muideks kah. Pealegi, Shirky väidab, et ontoloogiad on ülehinnatud :-)

  • Indrek Niidas

    Jeerum, kulla klassivend! Kuda sa sinna semiootika mädasohu solberdama sattusid? Matemaatiliselt mõttetu tegevus. Oeh!

  • Indrek Niidas

    Jeerum, kulla klassivend! Kuda sa sinna semiootika mädasohu solberdama sattusid? Matemaatiliselt mõttetu tegevus. Oeh!

  • Mittesemiootikutest uue meedia teoreetikute ja praktikutega on see häda, et sageli ei jää muud üle kui takka kiita. See pidavat aga kaasa tooma dispuudi etableerumise (või midagi sinnakanti, vt http://www.epl.ee/arvamus/424423 hoiatavat näidet) ning niisiis ei jää mul muud üle kui eraldada võrdselt aega nii Delfile kui Leedole, lisaks Sirbile ja Postimehele ja teistele.

    Ja ma olen vastikult süstemaatiline inimene, vähemalt selles osas mis puudutab mu lemmikala ehk demagoogiat :-)

  • Mittesemiootikutest uue meedia teoreetikute ja praktikutega on see häda, et sageli ei jää muud üle kui takka kiita. See pidavat aga kaasa tooma dispuudi etableerumise (või midagi sinnakanti, vt http://www.epl.ee/arvamus/424423 hoiatavat näidet) ning niisiis ei jää mul muud üle kui eraldada võrdselt aega nii Delfile kui Leedole, lisaks Sirbile ja Postimehele ja teistele.

    Ja ma olen vastikult süstemaatiline inimene, vähemalt selles osas mis puudutab mu lemmikala ehk demagoogiat :-)

  • Indrek Ibrus

    Tere. Mulle juhatati see värk siin kätte juba hea natuke aega tagasi, kuid kiire põhitegevuse tõttu ei leidnud mahti kohe vastata. Samuti ei ole põhiteksti ja kommentaaride kooskõlas päriselt aru saadav, kas tegu on siira dialoogikatse või niisama ärapanemisega. Eeldades parimas usus esimest ning sulgedes hetkeks silmad viimase võimaluse ees alljärgnevalt mõni vastusekatse.

    Küsimus A.

    Minu jutt käis ju eneseregulatsioonist. Sellisel juhul piire ei tõmmata kuskilt väljaspoolt – Marvet ja Ibrus ühisel nõul ja jõul. Need tõmbavad nood enesereguleerijad ise parasjagu sinna, kuhu võim ulatub ja vajadust nähakse. Ja vajadust nähaksegi väga erinevalt. Postimees, olgem ausad, on üsna klassikaline walled garden. Nende huvi on, et kasutaja jääks iga hinna eest nende keskkonda. Toimetatakse antud URLi raames. Teemad antakse ette ning kommenteerimist oodatakse nende raames, väljapoole suunatud linke ei lubata. Reklaamide osas ei tehta täna veel toimetatud sisu ja toimetamata sisu vahel vahet. Antud kommenteerimisvõimaluse ülesandeks on aga tõsta kogu antud konkreetse keskkonna külastatavust ja sellega ka reklaamimüüki. See keskkond on kaubana seega üks tervik. Ning järelikult peab selle keskkonna omanik vältimatult ka oma kauba selle eest vastutuse võtma.

    Google’i ärimudel on aga küllalt erinev. Neid huvitab ennekõike, et Internet kasvaks ja kasvaks teiste meediumite – televisiooni jne – arvel. Mida rohkem Internetis talitatakse, seda parem Google’ile. Sellest on küllalt palju räägitud Androidi kontekstis (võin linke saata kui huvi on) – miks Google Androidi teeb? – selleks et avatud Internet, mitte mitmesugused erineval moel suletud keskkonnad hakkaksid ka mobiilidel domineerima. Ja nii potentsiaalselt ka nende äri kasvaks. Sestap pakubki Google vabalt blogiruumi ja ei eelda, et sa sinna tingimata miskit reklaami peaksid üles riputama. Oma valik, omad teemad, mis sa seal käsitled jne. Kui ma omas Bloggeri keskkonnas reklaami üles ei riputa, siis polegi piletimüüjat kuskil. Kui riputan, siis saan ma küllap valida erinevate teenuse-pakkujate vahel (Või seab Google fakti ette, et tuleb kasutada AdSense’i teenuseid? Ma pole sellega kursis – ise ma ju ei blogi). Ja isegi kui ma seejärel kasutan AdSense’i, siis vaid seda ta lõpuks funktsionaalselt ongi – reklaamivahendaja minu keskkonda, mille kõiki piletimüüdi otsuseid teen ma ise. Ma olen selle keskkonna lihtsalt tasuta saanud.

    Kokkuvõttes, minul ja Postimehel on seejärel mõtet oma tegevust erinevatel põhjustel ise reguleerida – vastavalt oma profiilile, auditooriumile jne (kui ma tahan ahvatleda lugejateks ajanappuses äri-inimesi, siis ka kirjutan tõenäoliselt lühikesi ja konkreetseid lugusid ning kusutan kõik eba-asjalikud kommentaarid. Kui ma pean aga teismeealiste suhtlus-portaali, siis kirjutan julgelt emotikone täis põhitekste ning kustutan kommentaare vastavalt sellele kuidas mu riigis on välja kujunenud laste internetikasutuse regulatsioonid (Eestis väga ei ole, Inglismaal arenevad aga nagu mühiseb – seejuures väga tähelepanuväärselt just mobiilioperaatorite eestvõttel – miks? Omaette teema.) Väga lihtne. Kui ma aga kirjutan oma Bloggeri blogi asemel aga Postimehe uudisele kommentaare, siis talitab nendega Postimees samuti oma profiili ja välja töötatud normibaasi alusel. Taas väga lihtne. Meedia eneseregulatsioon.

    Küsimus B. See mu Sirbi lugu ei olnud idee poolest küll normatiivne õpetus vaid pigem selline kultuuridünaamika kirjeldus. Ja kui lugeja hästi tähele pani, siis loo point oligi, et ühtegi universaalset lahendust pole olemas, mis kõik probleemid kõigile ja alatiseks lahendaks. Kui me räägime meediaväljaannetest, siis nii nagu ka ‘vana meedia’ puhul jaguneb ka interaktiivne meedia ikka lõputuks hulgaks igasugu meediumiteks, zhanriteks, erineva profiiliga välja-anneteks jne. Ning küllap siis, nagu eelmises vastuses viitatud sai, vastavalt oma profiilile, auditooriumile, funktsioonile või staatusele meediamaastikul kujundatakse ka oma vastav normistik. Samalaadsed väljaanded võtavad üksteiselt õppust, kujundatakse mõningaid valdkonnaüleseid normibaase jne – nagu see ikka on olnud.

    Mis mulle aga antud küsimuse puhul natuke nalja teeb on see Teie poolt ette seatud balanss – sõnavabadus ja riskihaldus. Sõnavabadus on muidugi sõna mis vastavates diskussioonides ikka klibile tõuseb. Tõstjad käituvad küll mo meelest täiesti arutult. Sõnavabadust saavad küll vähendada või suurendada vaid riigid territooriumil, mis nende hallata. Niikaua kui inimene saab tänavale meelt avaldama tulla, pidada avalikke koosolekuid vabal valitud teemal, oma ajalehte kirjastada, tsenseerimata romaane kirjutada ning kasvõi oma blogi pidada, on sõnavabadusega kõik üldjoontes ok. See kas mõni ajaleht oma veebiväljaande elustamiseks ka nö interaktiivset kirjade rubriiki peab või ei pea või kuidas ta peab, kas toimetab või ei toimeta, ei puuduta sõnavabadust küll kuigivõrd. See puudutab ehk küll veidi ühiskondliku mõttevahetuse iseloomu, kuid nagu elu on näidanud – mitte tingimata selle kvaliteeti.

    Mis ent siiski puudutab näpunäiteid riskihalduse teemadel: jah, isiklikult ma arvan, et eelmodereerimine oleks paljude peavooluliste kvaliteedile apelleerivate välja-annete osas mõttekas. Mulle lugejana meeldiks. Kaasamõtlejana loodan, et tugevalt eelmodereeritud kommentaarium tooks kaasa ka mõttevahetuse kvaliteedi sellise kasvu, mis kutsuks selle formaadi raames tasapisi kaasa lööma neid paljusid, kes sellest seni enese äramäärimise hirmus eemale hoidnud.

    Lõpetuseks. Teie küsimuste peale mõeldes tekkis aga hoopis selline mõte. Kui klassikalise ajakirjanduse ja tänase Interneti regulatiivsed kultuurid lõimuvad, siis kas ei või ehk sellelt baasilt sündida miski hoopis uutmoodi regulatiivne kultuur. Toon näiteks Facebooki Beaconi katse. Sellele pandi pidurit kasutajate laia protesti tõttu. Niisiis keskkonna haldaja pidi tingimusi muutma, sest kasutajad organiseerusid. Facebook on muidugi keskkond, kus kõik esinevad oma nimedega ning seetõttu on neil moraalne õigus privaatsust jm tingimusi nõuda oluliselt suurem kui näiteks Postimehe kommentaatoritel. Aga pangem nüüd tähele, et ka Teie ise kasutate oma leheküljel kommenteerimiseks OpenID vahendust. Ent, mis siis kui veeb 2.0 jätkab kasvamist, OpenID muutub universaalseks standardiks ning ka Postimees leiab, et oleks põhjus see oma kasutajate identifitseerimiseks kasutusele võtta? Siis on meil ühest küljest piisavalt selgete ideniteetidega kasutajaskond, kes võiks, potentsiaalselt omakorda sekkuda Postimehe tegemistesse nii nagu Facebooki kasutajad sekkusid Facebooki tegemistesse? Et kui meil ei ole enam seejärel mitte lihtsalt kasutajad vaid nn kasutajad-loojad, siis kas ei võiks ehk olla, et üks tulevikustsenaariumeid võiks olla teatud selline eneseregulatiivne rezhiim, kus ka keskkonna kasutajatel on oma tugev sõna kaasa rääkida. Elame näeme.

    Päris lõpetuseks. Te oma käsitlustega näite olevat selline õigusteadusliku suuna austaja. Berkmani keskus jne. Olgu. Siinkirjutaja on Zittraini paar korda elavas esituses näinud (viimane elab ju siin saareriigis nüüd ning on kirjas sõbralikus Oxfordi Interneti Instituudis), riiulis on nii Lessigut kui Murray’t jne. Ent just viimased korrad Zittraini kuulates (ta ju promob oma uut raamatut nüüd) jõudsin taas kord arusaamale, et midagi on seal väga puudu. Põhimõtteliselt midagi sellist, mida päris kompakselt esindab Alexander Galloway looming: http://cultureandcommunication.org/galloway/. Endal Protocol riiulis ja vihjena võib öelda, et ise teen midagi sarnast. Asjade laiema ja suurema avaldamiseni jõuan ehk paari aasta pärast.

    PS. Vihjest Eesti Teadusinfosüsteemile (“semiootilise soki” jätan tähele panemata) ei saa aru. Ma käin Eestis keskmiselt kaks korda aastas.

    PPS. Vastus tuli väga pikk, aga no mis teha.

  • Indrek Ibrus

    Tere. Mulle juhatati see värk siin kätte juba hea natuke aega tagasi, kuid kiire põhitegevuse tõttu ei leidnud mahti kohe vastata. Samuti ei ole põhiteksti ja kommentaaride kooskõlas päriselt aru saadav, kas tegu on siira dialoogikatse või niisama ärapanemisega. Eeldades parimas usus esimest ning sulgedes hetkeks silmad viimase võimaluse ees alljärgnevalt mõni vastusekatse.

    Küsimus A.

    Minu jutt käis ju eneseregulatsioonist. Sellisel juhul piire ei tõmmata kuskilt väljaspoolt – Marvet ja Ibrus ühisel nõul ja jõul. Need tõmbavad nood enesereguleerijad ise parasjagu sinna, kuhu võim ulatub ja vajadust nähakse. Ja vajadust nähaksegi väga erinevalt. Postimees, olgem ausad, on üsna klassikaline walled garden. Nende huvi on, et kasutaja jääks iga hinna eest nende keskkonda. Toimetatakse antud URLi raames. Teemad antakse ette ning kommenteerimist oodatakse nende raames, väljapoole suunatud linke ei lubata. Reklaamide osas ei tehta täna veel toimetatud sisu ja toimetamata sisu vahel vahet. Antud kommenteerimisvõimaluse ülesandeks on aga tõsta kogu antud konkreetse keskkonna külastatavust ja sellega ka reklaamimüüki. See keskkond on kaubana seega üks tervik. Ning järelikult peab selle keskkonna omanik vältimatult ka oma kauba selle eest vastutuse võtma.

    Google’i ärimudel on aga küllalt erinev. Neid huvitab ennekõike, et Internet kasvaks ja kasvaks teiste meediumite – televisiooni jne – arvel. Mida rohkem Internetis talitatakse, seda parem Google’ile. Sellest on küllalt palju räägitud Androidi kontekstis (võin linke saata kui huvi on) – miks Google Androidi teeb? – selleks et avatud Internet, mitte mitmesugused erineval moel suletud keskkonnad hakkaksid ka mobiilidel domineerima. Ja nii potentsiaalselt ka nende äri kasvaks. Sestap pakubki Google vabalt blogiruumi ja ei eelda, et sa sinna tingimata miskit reklaami peaksid üles riputama. Oma valik, omad teemad, mis sa seal käsitled jne. Kui ma omas Bloggeri keskkonnas reklaami üles ei riputa, siis polegi piletimüüjat kuskil. Kui riputan, siis saan ma küllap valida erinevate teenuse-pakkujate vahel (Või seab Google fakti ette, et tuleb kasutada AdSense’i teenuseid? Ma pole sellega kursis – ise ma ju ei blogi). Ja isegi kui ma seejärel kasutan AdSense’i, siis vaid seda ta lõpuks funktsionaalselt ongi – reklaamivahendaja minu keskkonda, mille kõiki piletimüüdi otsuseid teen ma ise. Ma olen selle keskkonna lihtsalt tasuta saanud.

    Kokkuvõttes, minul ja Postimehel on seejärel mõtet oma tegevust erinevatel põhjustel ise reguleerida – vastavalt oma profiilile, auditooriumile jne (kui ma tahan ahvatleda lugejateks ajanappuses äri-inimesi, siis ka kirjutan tõenäoliselt lühikesi ja konkreetseid lugusid ning kusutan kõik eba-asjalikud kommentaarid. Kui ma pean aga teismeealiste suhtlus-portaali, siis kirjutan julgelt emotikone täis põhitekste ning kustutan kommentaare vastavalt sellele kuidas mu riigis on välja kujunenud laste internetikasutuse regulatsioonid (Eestis väga ei ole, Inglismaal arenevad aga nagu mühiseb – seejuures väga tähelepanuväärselt just mobiilioperaatorite eestvõttel – miks? Omaette teema.) Väga lihtne. Kui ma aga kirjutan oma Bloggeri blogi asemel aga Postimehe uudisele kommentaare, siis talitab nendega Postimees samuti oma profiili ja välja töötatud normibaasi alusel. Taas väga lihtne. Meedia eneseregulatsioon.

    Küsimus B. See mu Sirbi lugu ei olnud idee poolest küll normatiivne õpetus vaid pigem selline kultuuridünaamika kirjeldus. Ja kui lugeja hästi tähele pani, siis loo point oligi, et ühtegi universaalset lahendust pole olemas, mis kõik probleemid kõigile ja alatiseks lahendaks. Kui me räägime meediaväljaannetest, siis nii nagu ka ‘vana meedia’ puhul jaguneb ka interaktiivne meedia ikka lõputuks hulgaks igasugu meediumiteks, zhanriteks, erineva profiiliga välja-anneteks jne. Ning küllap siis, nagu eelmises vastuses viitatud sai, vastavalt oma profiilile, auditooriumile, funktsioonile või staatusele meediamaastikul kujundatakse ka oma vastav normistik. Samalaadsed väljaanded võtavad üksteiselt õppust, kujundatakse mõningaid valdkonnaüleseid normibaase jne – nagu see ikka on olnud.

    Mis mulle aga antud küsimuse puhul natuke nalja teeb on see Teie poolt ette seatud balanss – sõnavabadus ja riskihaldus. Sõnavabadus on muidugi sõna mis vastavates diskussioonides ikka klibile tõuseb. Tõstjad käituvad küll mo meelest täiesti arutult. Sõnavabadust saavad küll vähendada või suurendada vaid riigid territooriumil, mis nende hallata. Niikaua kui inimene saab tänavale meelt avaldama tulla, pidada avalikke koosolekuid vabal valitud teemal, oma ajalehte kirjastada, tsenseerimata romaane kirjutada ning kasvõi oma blogi pidada, on sõnavabadusega kõik üldjoontes ok. See kas mõni ajaleht oma veebiväljaande elustamiseks ka nö interaktiivset kirjade rubriiki peab või ei pea või kuidas ta peab, kas toimetab või ei toimeta, ei puuduta sõnavabadust küll kuigivõrd. See puudutab ehk küll veidi ühiskondliku mõttevahetuse iseloomu, kuid nagu elu on näidanud – mitte tingimata selle kvaliteeti.

    Mis ent siiski puudutab näpunäiteid riskihalduse teemadel: jah, isiklikult ma arvan, et eelmodereerimine oleks paljude peavooluliste kvaliteedile apelleerivate välja-annete osas mõttekas. Mulle lugejana meeldiks. Kaasamõtlejana loodan, et tugevalt eelmodereeritud kommentaarium tooks kaasa ka mõttevahetuse kvaliteedi sellise kasvu, mis kutsuks selle formaadi raames tasapisi kaasa lööma neid paljusid, kes sellest seni enese äramäärimise hirmus eemale hoidnud.

    Lõpetuseks. Teie küsimuste peale mõeldes tekkis aga hoopis selline mõte. Kui klassikalise ajakirjanduse ja tänase Interneti regulatiivsed kultuurid lõimuvad, siis kas ei või ehk sellelt baasilt sündida miski hoopis uutmoodi regulatiivne kultuur. Toon näiteks Facebooki Beaconi katse. Sellele pandi pidurit kasutajate laia protesti tõttu. Niisiis keskkonna haldaja pidi tingimusi muutma, sest kasutajad organiseerusid. Facebook on muidugi keskkond, kus kõik esinevad oma nimedega ning seetõttu on neil moraalne õigus privaatsust jm tingimusi nõuda oluliselt suurem kui näiteks Postimehe kommentaatoritel. Aga pangem nüüd tähele, et ka Teie ise kasutate oma leheküljel kommenteerimiseks OpenID vahendust. Ent, mis siis kui veeb 2.0 jätkab kasvamist, OpenID muutub universaalseks standardiks ning ka Postimees leiab, et oleks põhjus see oma kasutajate identifitseerimiseks kasutusele võtta? Siis on meil ühest küljest piisavalt selgete ideniteetidega kasutajaskond, kes võiks, potentsiaalselt omakorda sekkuda Postimehe tegemistesse nii nagu Facebooki kasutajad sekkusid Facebooki tegemistesse? Et kui meil ei ole enam seejärel mitte lihtsalt kasutajad vaid nn kasutajad-loojad, siis kas ei võiks ehk olla, et üks tulevikustsenaariumeid võiks olla teatud selline eneseregulatiivne rezhiim, kus ka keskkonna kasutajatel on oma tugev sõna kaasa rääkida. Elame näeme.

    Päris lõpetuseks. Te oma käsitlustega näite olevat selline õigusteadusliku suuna austaja. Berkmani keskus jne. Olgu. Siinkirjutaja on Zittraini paar korda elavas esituses näinud (viimane elab ju siin saareriigis nüüd ning on kirjas sõbralikus Oxfordi Interneti Instituudis), riiulis on nii Lessigut kui Murray’t jne. Ent just viimased korrad Zittraini kuulates (ta ju promob oma uut raamatut nüüd) jõudsin taas kord arusaamale, et midagi on seal väga puudu. Põhimõtteliselt midagi sellist, mida päris kompakselt esindab Alexander Galloway looming: http://cultureandcommunication.org/galloway/. Endal Protocol riiulis ja vihjena võib öelda, et ise teen midagi sarnast. Asjade laiema ja suurema avaldamiseni jõuan ehk paari aasta pärast.

    PS. Vihjest Eesti Teadusinfosüsteemile (“semiootilise soki” jätan tähele panemata) ei saa aru. Ma käin Eestis keskmiselt kaks korda aastas.

    PPS. Vastus tuli väga pikk, aga no mis teha.

  • Viimane veerg

    Mina olen Peeter Marvet (pets@tehnokratt.net). Ei saa täielikult välistada, et see siin oli kunagi minu ajaveeb. Kirjapandu ei pruugi väljendada seisu- ega istmekohti. Seoses surutisega esilehe mahtu vähendatud 8%. Lisandub käibemaks, Tallinna elanikel ka müügi- ja paadimaks. Pakendatud gaasikeskkonda. Valmistatud arvutis milles võib leiduda väheses koguses piima- ja pähklitükke. Ei sisalda hüdrogeenitud (transarasvavabasid) taimseid rasvhappeid, sisaldab vahustatud lämmastikku.