Iga korralik propagandaõpik algab soovitusega leida võimalus seostada vastaspoole seisukoht võimalikult negatiivse brändinguga ning kasutada mitte rohkem kui kolme argumenti – millest vähemalt osad on isiklikku laadi ja võimalikult emotsionaalsed. Nii saab kogukonna kenasti vahtu peksma (meenuvad plakatid Saue piiril: “Ütle ei Tshernobõlile!“) ning tegelik point jääb tagaplaanile (isegi kui selleks on midagi nii olulist nagu kodukohas toimuva inimestega läbiarutamine). Barikaadidele tõusmine on parim vahend sisulist diskussiooni vältida.
Mulle meeldinuks Elver kampa saada – sest suur hulk küberkaitsega seotut vajaks sisulist kriitikat mitte lihtsalt meedias ilmunu kallal meedias igisemist – aga kuna ma ei pidanud kohaseks põhjendada miks talle oleks asjasse süvenemine kasulikum publitsistlikku profiidi lõikamisest … siis mis parata.
Aga tagasi teemasse, ehk mida MINA mõtlen küberkaitseliidu all ja kuhu suunda mulle meeldiks seda ideed nügida.
Ma tooks välja kolm osapoolt:
- need kes teavad mis toimus, aga peavad oma süsteeme paremini kaitstuks kui nad sellest täpsemalt ei räägi
- otsustajad kes teavad, et midagi toimus ning nõuavad sellise korralageduse vastu rangete meetmete tarvituselevõttu
- kõik ülejäänud, jagunevad omakorda otsustajate pooldajateks ja … ütleme, et skeptikuteks
Mina ise olen sellises huvitavas olukorras, et ma kipun üsna karmilt kritiseerima otsustajate tegevust, pean oluliseks osa teadjatel oleva info kättesaadavaks tegemist veidi laiemale seltskonnale (võimaldamaks argumenteeritud otsustamist ja kriitikat) ja samas istun ka kritiseeritavatega sama laua taga. Kui võtad igiseda, siis ole valmis seda tegema ka näost näkku ning oma lahenduste eest seisma.
Sellest lähtuvalt näen küberkaitseliidus pigem sotsiaalset võrgustikku või suhtlusplatvormi, mis lubaks skeptikutel julgelt käia välja analüüsid mille kohaselt mingit erilist rünnakut nagu polnudki ja seepeale huviga jälgida mida kostab vastuseks näiteks Jaan Priisalu. Või siis uurida mida Eneken Tikk arvab kehtivast seadusandlusest, rahvusvahelistest tavadest ning vajadusest midagi muuta (tema ja Ants Nõmperi kohe-kohe ilmuva infoõiguse õpiku peaks muideks kuulutama IT-seltskonna kohustuslikuks kirjanduseks)… Ja siis on meil SIVAK, mis ei ole mitte vilkuvate tuledega küberlahingu operatsioonidekeskus vaid üsna tavaline teadus & õpetus ning selle juures inimesed, kes minu ammuse kogemuse kohaselt suudavad mistahes teema korraga arusaadavaks ja huvitavaks rääkida.
Sellise diskussiooni loomiseks võib kaaluda mitut võimalust. Ma saan aru, et Elveri ettekujutuses võiks keegi anda ITneegritele piisavalt pappi ning siis tuleks argumenteeritud kriitikat ja dispuuti mis mühiseb. Aga mulle meeldiks kui laiemal seltskonnal oleks otsesem ligipääs inimestele, kes reaalselt valdavad infot.
Ma ei taha, et mina või keegi teine oleks infomonopol – usaldaks vahelduseks inimeste võimet ise oma peaga mõelda, sest propaganda-paranoia pole põrmugi parem kui iseterroriseeruv riik. Akadeemik Ülo Jaaksoo välja käidud vabatahtlik küberkaitseliit tundub olema ka teisele osapoolele vastuvõetav mängupartner, miska kasutaks ma juhust ja pruugiks seda infokanalina.