Kõigepealt oli ETV24s eile ehk 02.03.07 selline lugu (autoriks Thomas Mell): USA asjatundjad hindavad e-hääletamise turvalisust erinevalt. Wired’is ilmunud Eesti e-hääletuse kohta käivast loost on nopitud Avi Rubin’i tsitaat “Ükski tuvastatud riskidest (seal hulgas phishing ehk paroolide
püüdmine, e-teenusest keeldumine, nuhkvara, viirused, Trooja hobused,
siserünnak) pole leidnud tänaseks tehnilist lahendust, mistõttu paljud
arvutiteadlased kritiseerivad valimiste interneti-hääletust” ja seejuures kenasti koos täiendusega ‘Rubin siiski täpsustas, et ta pole Eesti e-valimiste tehniliste üksikasjadega kursis.’
Aga vähemasti on tasakaalustuseks tsiteeritud ka Thad Hall’i (hi, Thad! :-), kes muideks hetkel täiesti Tallinnas on ning juhtumisi kursis nii SERVE raporti kui Eesti e-hääletuse tehniliste üksikasjadega.
Täna avastas selle nupu aga kõigepealt AP3 (Kaisa Tahlfeld) tootes 03.03.07 kell 13 uudise USA asjatundjad kahtlevad e-hääletamise turvalisuses (EDIT: siin oli vale link) kus on ära toodud Ari Rubini tsitaat aga jäetud lisamata täpsustus, et ta tegelikult pole tutvunud Eesti lahendusega. Thad’i jutt on kokku võetud lausesse ‘politoloogidest
valimisekspertide hinnangul pole muretsemiseks põhjust, seni kuni valijad
usaldavad süsteemi’.
Veidi hiljem liitus klubiga EPLO (Haldi Allas), ehk siis 03.03.07 kell 16: USA eksperdid ei pea internetis hääletamist turvaliseks. Kedagi ei tsiteerita, kuhugi ei viidata, jutt käib lihtsalt ‘arvutitehnika turvalisuse asjatundjatest’ ja kriitikutest (ning edastatakse ainult üks poolt jutust). Rubini turva-alasest üldistusest on saanud “USA asjatundjad hoiatavad, et sama võib ka Eestis juhtuda.”
ETV24 oli ainuke kanal, mis olles noppinud ühe jupi artiklist suutis seda niivõrd-kuivõrd tasakaalustada NING LINKIS KA ARTIKLILE Wired’is. Aga olgu öeldud, et sama Wired’i lugu on võimalik käsitleda ka hoopis teise poole pealt nagu näitab Jaanus Kase Viga Wired.comi Eesti e-hääletuse artiklis (sama ka in english) kes lõpetab nii:
Siit siis ka üleskutse: hääd ÄP ja EPL peatoimetajad (ning ETV24 tegelikult kah), palun leidke võimalus eraldada veidike ajakirjanduslikku aega keskmisest keerulisematesse teemadesse süvenemiseks. Isegi laupäevane uudistetoimetaja võiks veidi oma peaga mõelda kui ta loeb artiklit mis viitab lisaks häkkerite ründele ka usalduse kaole kui olulisele ohule ja omaette arutleda mida tema saaks teha häkkerite või VVK eesmärgi heaks… (nad ikka lugesid artikli läbi kah, eksju? äkki küsite esmaspsel
koosolekul üle, võibolla nad pole saanud pihta sisekorra punktile mis
taunib teise väljaande artikli 1:1 avaldamist, aga kindlasti ei keela
selle ja seal sisalduvate viidete läbilugemist)
Mulle meenub 3 suurema-mastaabilist ja paar pisemat e-hääletust käsitlevat konverentsi mis viimastel aastatel Eestis toimunud ja kus suurt kedagi ajakirjandusest kohal ei olnud (siiski, AA viimati isegi oli, aga ta on tänaseks EE palgal ning ilmselgelt ei ole toiminud protsessid, mis pidanuksid konverentsilt kogutud infot kolleegide hulgas levitama).
Tehke palun midagi, head sõbrad peatoimetajad!
6 Kommentaarid
Aga see on ju nii tüüpiline… Ajalehtede arvutikauged toimetajad, reporterid ja kesiganes leiavad mõne intrigeeriva uudise, tõlgivad selle osaliselt ära ja avaldavad, ilma infosse pikemalt süvenemata…
mitte küll 100% samal teemal, aga ajakirjandusest ja mõtlematusest küll:
http://voyag.blogspot.com/2007/02/eesti-ajakirjandus-on-kui-ks-suur.html
Tere Pets!
Olen sinu teemat tiba aega seedinud. Lahe on muidugi tähele panna, kuidas miskipärast läbi kumab vanakooli arusaam, et ajakirjandus peab ilmtingimata tõde kuulutama ning kui midagi on valesti, siis peab sellele tähelepanu suunama (ma tean, et see on sinu hobi ja see on igati ok :-). Kusjuures mainin veel ära, et ma tahtlikult ei ole viidatud artikleid läbi lugenud aga kujutan ette, kuidas nn püha tõde võis muunduda.
Soovitan kuulata http://www.itconversations.com/shows/detail1740.html Technometriast ‘High Tech PR’ kus räägiti käitumismallist, kus PR firma töötaja peab kõrgemalt väärtustama hea suhte hoidmist ajakirjanikuga kui oma enda kliendiga. Ehk kui tegelikult kliendil ehk firmal ei ole midagi teemakohast öelda, siis PR inimene jätab ajakirjanikule pressiteate pigem saatmata ehk ei spammi oma ajakirjanikke ega kaota sellega usaldust nende silmis. PR firma üks väärtusi ongi, et ta teab, millisest infost iga ajakirjanik on huvitatud ning vastavalt sellele käitub. Nõnda käitudes avaneb PR firmal oma kliente hoopis paremini teenindada.
Ma ei tea, kui edukalt antud mudel Eestis toimib ning tegilikult ma ei ole õige inimene üldse sellel teemal sõna võtma.
Aga võtan sõna kui lugeja ning lugejana ootaksin vanakooli ajakirjanduselt sarnast usaldussuhet ehk ideaalis peaks ajaleht teadma, millest ma huvitatu olen ning minu tähelepanu ei kuritarvitataks muu spämmiga. Sellist idülli nüüd vaevalt juhtub aga mis juhtub on see, et ma ei ole juba teab mis ajast nn massimeedia püsilugeja. Enamus inf tuleb blogi stiilis meediast, mille kirjutaja(d) kas on oma eriala inimesed, teemast sissevõetud või lihtsalt usaldan kirjutajat ja tean tema häid ja ka halbu omadusi. Ehk näiteks kui Pets hakkab rääkima ID-kaardist, siis ma tean, et talle läheb see teema korda ning jagab matsu aga kui näiteks Pets võtab sõna välispoliitikast ja kirub Iraagi sõda, siis ka tean, et talle tegelikult välispoliitika ei ole huviala number üks ning Petsi sõnavõtt võib olla sama tõsiseltvõetav kui need õnnetud hääletamise artiklid. Kuidas ja kelle süü läbi need inimesed Iraagis täpselt nüüd surma saavad? Kas me ikka teame seda nn tõde? Veelgi tähtsam, kas me üleüldse oleme teemast piisavalt huvitatud, et nn tõele lähedale jõuda? Kas lugejad on piisavalt huvitatud, et teada mitu tundi turvaeksperdid on Eesti asju uurinud või väikest riiki maakaardilt otsinud. Oma ala asjatundja silmis näevad pooltõed välja puhaselge valena aga teemast leigelt huvitatud sihtrühmale on pooltõde piisav, sama piisav kui teade, et täna sai Iraagis rokhem inimesi surma kui eile.
Seega kogu jutu mõte, et mind kui lugejat tagasi võita, peavad Eesti praegused ajalehed muutuma ‘blogi-stiilis’ väljaanneteks, kus lehe kirjutajate ja lugejate vahel tekib teadud usaldussuhe ja piisav asjakohasus. Hetkel tooksin hea näitena Digi.ee meeskonda, kelle pingutused tundusid algusaegadel välislehtede haleda koopiana. Hoidsin siiski nende rssi huvi pärast alles. Nüüd on olukord aga selline, et välja on visatud hoopis enamus välislehtede rssid ning hoopis usaldan digi.ee meeskonda, et teada saada Eesti vaatevinklist mitu digijuppi täna rohkem välja tuli kui eile.
Nüüd heietan isegi lootusi, et ehk kunagi tuleb ka Eesti massimeediale nn digi.ee sarnane väljanne, mille kirjutajad ja lugejad omavad piisavalt seda nn usaldussidet ja asajakohasust. Eks aeg näitab aga seniks katab selle tühimikku ilusti üksikisikute blogid. Igatahes elagu massimeeda-stiili hääbumine, tuult tiibadesse blogi-stiilis meediale :-)
Priit
Ah tead tõe kuulutamine või mis… ma kollektsioneerin erinevaid jamasid. Mul on trükialal terve piloodikohver neid täis mida ma koolituselt koolitusele vean ning ma olen veendunud, et reaalsete jamade dokumenteerimine ja demonstreerimine osalistele aitab mistahes protsessi paremaks muuta.
Sedapuhku oli avalik fopaa läbi mitme kanali ja niivõrd õpiku-kvaliteedis et oleks olnud rumal seda mitte avalikult esitleda.
Kõigepealt muidugi tänud Peetrile, kes Eestis nii tavapärase kõigile väljaannetele ühe-puuga-lajatamise asemel raatsis asja üksipulgi lahata.
Aga minu jaoks ei ole siin tegu teemasse süvenemise probleemiga, vaid palju elementaarsemate eksimustega ajakirjaniku põhikohustuste osas. Nagu esinejate sõnadele erineva kaalu omistamine, konflikti puhul tasakaalustava info lisamisest loobumine, oluliste faktide mainimata jätmine jne. Selleks ei pea ajakirjanik ühtegi teemasse süübima (mis on ju niikuinii suhteline mõiste), et neid põhimõtteid teada ja järgida. Paraku aga on ülalmainitud nähtused meie meediamaastikul kõiksugu teemade puhul üldlevinud (mulle väga ei meeldi see keskmisest keerulisemaks/lihtsamaks jaotamine, sest keskmise keerukusega teemad on paraku illusioon).
Miks see vahetegemine teemasse mittesüvenemise ja põhioskuste eiramise vahel oluline on? Seepärast, et eriti netiväljaannete puhul on üleskutse rohkem teemadesse süübida kardetavasti lihtsalt tuulikutega võitlemine. Ehkki ka mina olen idealist, ja arvan, et siinmail võiks pikapeale ikkagi tekkida arusaamine, et ka netis on uudise kvaliteet
olulisem kui “poole-minuti-pärast-on-meil-uus-uudis” stiilis infomüra fetišeerimine. Toimetustelt/väljaannetelt peaks aga pigem nõudma, et nad praeguse massilise laienemise ja uute töötajate palkamise kõrval vaevuksid pisutki enam raha jagama nende inimeste põhioskuste täiendamisele ehk siis koolitusele. Mitte et ETV24 kapsaaeda selle eest kive ei saaks pilduda…
Jahnoh, eks need põhioskused ole üks võimalik protsess enam-vähem kvaliteetse toodangu väljastamiseks. Aga “kui on vähemalt N sõltumatut allikat ja mõlemale poolele sõna antud” on ühelt poolt põhioskus aga samas ka metoodika eesmärgiga “to make sure our ass is covered”.
Ja mõnikord võib ka õilsa eesmärgiga loodud protsess minna nihu kui sellest lähtuvalt roboteid progetakse või keegi arvama hakkab, et protsessi olemasolu lahendab kõik probleemid.
Mina olen veidi teist usku. Ma arvan, et protsess on hea meeles pidada, aga protsessi-osalised tuleb varustada suure hulga teadmistega mis võimaldavad neil endil aru saada, kui protsess hakkab mõistuse üle võimust võtma.
Ja ma ikkagi arvan, et põhioskuste kõrval peaks panema raha ka spetsialiseerumise ja erinevatesse teemadesse süvenemise alla. Jah seda on raskem saavutada, aga ma vähemalt süstemaatiliselt torgin seda.
Alati kui keegi minult küsib mida nad peaksid teisiti tegema palun ma mõelda selle peale, kas nende klient on lugeja/vaataja/kuulaja kelle paremaks rahuldamiseks leitakse reklaamiandjaid eesmärgiga kogu see krempel kinni maksta, või siis on kliendiks reklaamiandja kelle rahuldamiseks leitakse viis saadav piisav reiting. Kuniks kanaleid oli vähe võis olla klient reklaamiandja, aga interneti puhul on oht, et keegi saab maha millegi kasutajat paremini rahuldavaga ja ning nii kasutaja kui reklaamiandjad kolivad sinna ümber.
Aga jah. Kirjeldatav jama olnuks pisem, kui vähemalt põhisoskused oleksid paigas ja seepärast saavad rõhutatult AP3 ja EPL. Samas ETV24 noppis selle üles ja justkui kajastas mõlemat poolt… jättes märkamata algse artikli positiivsuse. Sest ajakirjanik ei teadnud tausta.