Eilsel päeval oli meile pakkuda üks huvitav Riigikohtu lahend: Merck Sharp & Dohme Inc. hagi Pfizer H.C.P. Corporation vastu avaldatud andmete ümberlükkamise nõudes. Muuhulgas jõuti järeldusele, et kui ajakirjandus avaldab sinu konkurendi poolt ajakirjandusele avaldatud informatsiooni mis osutub valeks ja kahjustab seeläbi sinu head mainet, siis võib küll ajalehe/uudisteagentuuri asemel konkurendi kohtusse kaevata:
24. Asjas on õiguslik vaidlus selle üle, kas VÕS § 1047 mõttes loetakse ebaõigete andmete avaldamiseks üksnes meediaväljaandes andmete avaldamist üldsusele või ka ebaõigete andmete avaldamist meediale. Sellest oleneb, kas avaldaja saab olla ainult meediaettevõtja või ka isik, kes avaldab andmed meediaväljaandele. Seega tuleb vastata küsimusele, kas isik, kes avaldab teise isiku kohta kolmandale isikule, sh ka meediaväljaandele ebaõigeid andmeid, samuti faktilisi andmeid mittetäielikult ja eksitavalt, saab vastutada VÕS § 1047 lg 4 järgi.
25. Kolleegium leiab, et avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine. Avaldaja on seega isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Kolleegium nõustub hagejaga, et meedias (ajakirjanduses) andmete avaldamise korral saab avaldajaks olla ka meediaväljaandele andmeid edastanud isik. Kuigi viimane ei ole nt ajaleheartikli avaldaja, saab ta olla andmete muus vormis avaldaja. VÕS §-st 1047 ei tulene, et avaldaja all mõeldakse üksnes meediaettevõtjat. Osundatud sätetest ei tulene, et isik kes avaldas ebaõigeid andmeid meediaväljaandele, ei vastuta VÕS § 1047 lg 4 alusel. Seega on kohtud õigesti leidnud, et ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasuse eest võib vastutada samuti isik, kes esitab andmed meediaväljaandele.
Nagu lugeda mõne-nädala-tagusest Anu Uritami artiklist Postimehes on ajakirjanduskorüfeed olnud seisukohal, et vastutab ainult ajakirjandus. Ajal, kus PR ja igamehe-kommunikatsioon on tugevamad kui kunagi varem näib Riigikohtu seisukoht mulle mõistlikuna. Või on siit probleemi näha?
Muideks, eilses EPLis juhtkiri AutÕS muudatuse teemal (artikkel kah), silma jääb algus:
Äsja riigikogus seadustatud nn tühja kasseti ja aparatuuri maks on klassikaline näide seadusest, mis on tehtud eeldusel, et inimesed on loomuldasa ebaausad.
Tühja kasseti tasu puudutab minu teada neid “kopeerimisi”, kui see on tarbijale lubatud (nt Erilaiu “Soovid-soovid” salvestamine nõuka-ajal, olemasoleva CD ümbersalvestamina autos kuulamiseks vms) AutÕS kohaselt “autorilt luba küsimata aga õiglase tasu maksmisega”. Mulle tundub, et proovides võidelda õige asja eest on süvenematuse tõttu suure kolinaga pange astutud. Huvitav kas Kultuuriministeerium juhtis ämbrile tähelepanu, et nad täna nii põhjalikult saavad? (tõsi, asja eest saavad)
Ja kui täna juba selline EPLi-päev on, siis REIN RAUD: Usk jäägu eraasjaks. Peaks vist kah religiooni-õppekavaga tutvuma…