Jätkame kahele artiklile linkimise mängu selle väikese erinevusega, et täna on põhjust ka tsiteerida ja kommenteerida:
LEON GLIKMAN: Tarkvara ja suhkur (PM)
Ka komisjoni konkurentsiõigust puudutav mõttekäik ei ole ajendatud huvist stimuleerida Euroopa tarkvaratootjaid olema innovatiivsed. Selle eesmärk on siseturu kaitse ja omaniku kohustamine üle anda suurte ponnistuste tulemusel saadud intellektuaalne omand vähemvõimekatele tootjatele.
“Hallo, Maa — meie advokaadibüroo võimekas mõttekäik hakkab suurte ponnistuste tulemusel väljuma Päikesesüsteemi piirest!”. Kogu küsimus keerleb siiski pigem selle ümber, kas MS võib pakkida tootega kaasa komponente, mis aitavad tal oma meediaformaate standardiks suruda ning teisi välja süüa. Ning kas ta lubab arendajaid ligi oma tarkvara liidestele määral, mis võimaldab teistel luua MS-platvormil toimivad tooteid mis suudaksid konkureerida MS enda omadega.
PRIIT PULLERITS: Meediaarvustus: Hukatuslik optimism (PM)
Üksiktarbijate maitse ja huvide järgi kujundatud üllitised hakkavad ühiskonda getostama. Tarbides vaid seda teavet, mis isiklikult erutab, muutuvad inimesed kitsarinnalisteks asjatundjateks. Või peaks ütlema: poolpimedaiks uruelanikeks. Nad lävivad peamiselt omasugustega, kes jagavad nende hinnanguid ja seisukohti. Pole debatti, ideede võitlust. Valitseb surnud seis.
Ma olen selle getostumise-kartusega vägagi nõus, see on tõesti probleem. Ja juba täna, sest meil on olemas Sirbi-inimesed, Kroonika-ja-SLÕ-inimesed, Aeg-luubis inimesed ja Baari-inimesed… ja … misiganes.
Näiteks mina olen RSS-inimene, tarbin hulka mikroallikaid. Ja trikk on selles, et ma tarbin hulka erinevaid kitsarinnalisi asjatundjaid ning selles kontekstis kvalifitseerub märkimisväärne hulk kodumaise ajakirjanduse laiarinnalisust lihtsalt asjatundmatuks tuftoloogiaks (silikoon-laiarinnalisus anybody?) ja ma ei suuda seda kaine peaga eriti lugeda. Ainus lahendus on see, et ajakirjandus teeb endale selgeks, mis noortele jt nende praeguse sisu juures vastu hakkab ning hakkab seejärel paremat sisu tootma (või toob enda juurde tagasi diskussiooni, mis on muideks kahesuunaline suhtlus ning toimub meil tänapäevale oluliselt operatiivsemalt kui kolmepäevaste vahedega arvamusartikleid avaldades).
Ahjah, aastal 1999 toimunud tiigrituuril vestlesin “laval” ka lehe-inimestega (Päevalehest, aga eks neist ole mõned ka tänaseks Postimehhe jõdnud, nt Kalle Muuli) ning minu tõmbeküsimuseks (millele kõik vastuse võlgu jäid) oli “mis asi on serendipity“. Tõsi, ma ei vastandanud sellega vana ja uut meediat vaid püüdsin lihtsalt esile tuua ühte hea lehe tunnust, mis nädalapäevade lõikes varieerub… Aga tore, et see on nüüd ära õpitud. Tõsi, meedia kipub tarbijate serendipity-vajadust rahuldama uudistega tüüpi “redis kasvas läbi asfaldi” ning “kusagil loomaaias sündis eriti nunnu panda”, samas kui meie ajud suudaksid vastu võtta ka tiba keerukamaid ootamatuid teadmisi.
Enivei, Leon paneb segast ja Priit kui vanemtoimetaja võiks nüüd leida mõne nooremtoimetaja, kes selgitaks noortele lugejatele, mis on lgp hr advokaadi mõttearenduse probleem, nii et ka noored aru saaksid ning asjatundjad punastama ei peaks (ning nii, et mina võiksin linkida kui erakordselt pädevale teemakäsitlusele).
Homme kell 18 esineb RockCafe’s (teiste hulgas) Ursula, lähme laulame kaasa: “ajaneeger hüppesse, ajaneeger hüppesse” :-) Ühtlasi võib tähistada minu 35ndat sünnat.
9 Kommentaarid
kuna ma ise tõenäoliselt homme RC’sse ei jõua siis edastan minu õnnesoovid ja kõike muud paremat siit teele..
indrek
Tänasest BNS uudisest:
“Ajalehtede ja ajakirjade lugejaskond on viimase aasta jooksul veidi kahanenud. Uuringu kohaselt on viimase aastaga vähenenud enamiku suuremate ajalehtede lugejaskond, ainsana on poolteise protsendi võrra kasvanud Eesti Päevalehe ja Äripäeva auditoorium. Enim ehk pea neli protsenti vähenes Maalehe loetavus, Eesti Ekspressi oma kahanes kaks protsenti. Uuringu järgi toimus langus eelkõige madalama haridusega inimeste seas. Postimehe loetavus langes 0,4 ning SL Õhtulehe oma 0,3 protsendi võrra.”
“Sotsioloog Andrus Saar märkis, et kui ajakirjade loetavus on üleüldiselt langenud, siis ajalehtede lugejaskond on vähenenud just paberväljaannete puhul. Tema sõnul saabki väljaannete auditoorium ainult kahaneda, kuna inimeste ajastruktuur muutub üha pingelisemaks. “Nii maal kui linnas on inimesed hakanud tegema intensiivsemalt tööd, samuti on suurenenud televisioonile pühendatud aja osa,” põhjendas ta väljaannete auditooriumi kahanemist.”
Tegelt oleks siia Pulleritsu artikli kommentaariks tahtnud tuua arve, et trükimeedia loetavus on veelgi rohkem langenud, kahjuks või õnneks see nii ei ole. Siiski jätkavad Internetiväljaannete loetavus ja kasutajate arv kordades suuremat kasvu, kui tavameedia (hetkel ei suutnud häid arvnäitajaid leida).
% on leitud aasta kohta, 3-5 aasta langustrend järsem
see millest sa räägid ei ole tuftoloogia? kuid omab sellega ühiseid jooni.
http://members.tripod.com/~pekines/tufto.html
Novot, siin tulebki ilmsiks, kuivõrd lihtne on ületada oma kompetentsi piiri kasvõi sellises igapäevases valdkonnas nagu tuftoloogia.
Varem või hiljem saabub kitsarinnaline ent poolpime uruelanik kes mõistmata absoluutselt algmaterjalis heiastunud paradigma nihet purustab diskursuse hoolimatu kabjahoobiga.
[ tänud p, superhea link; kelle brauser seal õiget tähestikku ei vali võtku View->Encoding->Cyrilic(Windows) ]
Õnne sünnipäeva puhul! Mõned aastad veel ja hakadki tasakesi suureks saama. ;)
Petsil täna sünnipäev
seda ei juhtu iga päev
õnne talle soovime
linkidega loobime!!!
http://kni.prz.rzeszow.pl/~peu/likeu.swf
Õnnesoovid!
Petsil täna sünnipäev
seda ei juhtu iga päev
õnne talle soovime
linkidega loobime!!!
http://kni.prz.rzeszow.pl/~peu/likeu.swf
Õnnesoovid!
5.12.2005 Äripäevas ilmus järjekordne eriväljaanne pealkirjaga “Intellektuaalne Kapital”. Seekord oli siiski lehe ülemisse serva ausalt ja otse kirjutatud, tsiteerin: “Microsoft Eesti esinduse väljaanne”.
Lehe sisus ei olnud midagi uudset ega huvitavat. Enam-vähem sama seltksond rääkimas sama juttu ning on toodud Ansipi tsitaat, väidetavalt 04.11.2005 toimunud “innovatsioonifoorumilt”, kus ta väljendab arvamust, et mida rohkem ühel lihtlabasel asjakesel, näiteks pastapliiats, patente on, seda parem, põhiline, et ikka mõni patent ka eestist pärineks.
Minule jäi mulje, et kogu see propakandaleht üritab inimestele maha müüa, lobida, järgnevat väidet:
“Äri seisukohast vaadates on arendustegevuse ainuke tõsiseltvõetav resultaat patendiportfell, st. patendid==arendustegevus”
Hea on muidugi see, et Rain Laane ütleb oma juhtsõnas praktiliselt otse välja, et Microsoft soovib, et tarkvara rohkem patenditaks.
Mina võrdleks kogu seda pro-patentide lobi sellega, kus relvatootjad(patendiametnikud, juristid) ning kahuriväe omanikud(Microsoft) tuleksid kokku ja hakkaksid rääkima, lobima, et kui vajalik ikka püss on ja kui head ja kasulikud tulirelvad on enda (“intellektuaalse omandi”) kaitseks ja läbirääkimiste pidamiseks ning et igal ühel peaks ikka vähemalt üks püss olema. Siis aga, kui nende lobi tulemusi annab ja igale vennale püss kätte antakse, läheb hulluks vastastikuseks andmiseks, laipu ja verd kui palju, ning lõpptulemusena laseb kahuriväoomanik nii kui nii kõik sodiks ja lausub süütul ilmel:” aga ma pidin ju ka ennast kaitsma…”