Rahvusraamatukogu on kogunud infot Eesti võrguväljaannete kohta:
- 515 üksikväljaannet
- 245 perioodilist väljaannet
Ja täiendamisel on sundeksemplari seadus, et tagada võrguväljaannete säilitamine.
Rahvusraamatukogu on kogunud infot Eesti võrguväljaannete kohta:
Ja täiendamisel on sundeksemplari seadus, et tagada võrguväljaannete säilitamine.
3 Kommentaarid
Oleks huvitav teada saada, mida siinkohal võrguväljaande mõistega silmas peetakse.
Ja kuidas see sundeksemplari seadus nüüd veepi puudutab? Minu arusaamist mööda on selle seaduse alusel väljaanne ise kohustatud sundeksemplari sinna kuhu vaja saatma. Aga veebis on see materjal ju ametkondadele samuti kui kellele tahes vabalt kätte saadav. Ega sunni korras saatmisele siis erilist vajadust olegi?
Tead mind hakkas kah huvitama, et kas minu ajaveeb omab teose tunnuseid (või siis vähemalt marvetaarium.uniprint.ee) ja et kas tegu on perioodilise või miski muu väljaandega, aga kahjuks ei saanud selle osa lõpuni istuda ja täpsustavaid küsimusi esitada.
Minu meelest oligi eriti jabur see, et jälle üks seltskond üritab leida võimalust rakendada interneti suhtes vana-aja-reegleid (viimati soovis ajalehtede liit & co jagada interneti “lehtedeks” ja “lugejakirjadeks”, kusjuures lehed peaksid kirjasid toimetama ja nende sisu eest vastutama; usun, et minu ja sinu veebid on selles mõttes lugejakirjad).
Eesti interneti-sisu arhiveerimine oleks mõistagi väärt liigutus. Aga kui mina peaksin sellega tegelema, siis ma maksaksin natuke raha neti.ee omadele ja paluksin nt iga kuus seisuga nende poolt kokku korjatu säilitada… Või äkki oleks lihtsam, kui teeks archive.org omadele selgeks, millised 500 .ee lehte peavad kindlasti jälgimisele kuuluma ja et me tahaksime sellest baasi-osast endale koopia saada.
Seda vana-aja reeglite rakendamist veidi teises kontekstis ma arutasin eelmise aasta aprillis soomekeelses artiklis Laki ei pure nettijulkaisuihin. Tookord sain Soome seaduse eest pugeda, kuna mul Soomes asuvatel serveritel midagi polnud. Praeguseks aga olen oma soomekeelse saidiga sinna kolinud.
Point seisneb selles, et kui parlamendid oma piiramatus tarkuses seaduse vastu võtavad, pean mina ilmselt Soomes end vastutavaks toimetajaks tituleerima. Ehk pean siis ka Eestis Rahvusraamatukogu oma artiklitega spämmima ka?
Ma toetan siiralt mõtet arhiivinduse usaldamisest archive.org’le. Olen sealt paaril korral oma (hoolimatuse tõttu) kadunud faile üles leidnud.