kaubastaja koormamise jätkuks

Indrek Ibrus oli nii lahke ja jättis pika kommentaari mu varasemale postitusele. Kuna minu soov tõesti pole ärapanemine vaid arutelu ja kahjuks Indreku poolt algselt valitud meedium on suht ühesuunaline (minu vastu-arvamus pole veel faasis mis vääriks kultuurilehele esitamist) siis olgu Indreku postisioon esitatud siinkohal postitusena ja minu arvamused kommentaarides.

Tere. Mulle juhatati see värk siin kätte juba hea natuke aega tagasi, kuid kiire põhitegevuse tõttu ei leidnud mahti kohe vastata. Samuti ei ole põhiteksti ja kommentaaride kooskõlas päriselt aru saadav, kas tegu on siira dialoogikatse või niisama ärapanemisega. Eeldades parimas usus esimest ning sulgedes hetkeks silmad viimase võimaluse ees alljärgnevalt mõni vastusekatse.

Küsimus A

Minu jutt käis ju eneseregulatsioonist. Sellisel juhul piire ei tõmmata kuskilt väljaspoolt – Marvet ja Ibrus ühisel nõul ja jõul. Need tõmbavad nood enesereguleerijad ise parasjagu sinna, kuhu võim ulatub ja vajadust nähakse. Ja vajadust nähaksegi väga erinevalt. Postimees, olgem ausad, on üsna klassikaline walled garden. Nende huvi on, et kasutaja jääks iga hinna eest nende keskkonda. Toimetatakse antud URLi raames. Teemad antakse ette ning kommenteerimist oodatakse nende raames, väljapoole suunatud linke ei lubata. Reklaamide osas ei tehta täna veel toimetatud sisu ja toimetamata sisu vahel vahet. Antud kommenteerimisvõimaluse ülesandeks on aga tõsta kogu antud konkreetse keskkonna külastatavust ja sellega ka reklaamimüüki. See keskkond on kaubana seega üks tervik. Ning järelikult peab selle keskkonna omanik vältimatult ka oma kauba selle eest vastutuse võtma.

Google’i ärimudel on aga küllalt erinev. Neid huvitab ennekõike, et Internet kasvaks ja kasvaks teiste meediumite – televisiooni jne – arvel. Mida rohkem Internetis talitatakse, seda parem Google’ile. Sellest on küllalt palju räägitud Androidi kontekstis (võin linke saata kui huvi on) – miks Google Androidi teeb? – selleks et avatud Internet, mitte mitmesugused erineval moel suletud keskkonnad hakkaksid ka mobiilidel domineerima. Ja nii potentsiaalselt ka nende äri kasvaks. Sestap pakubki Google vabalt blogiruumi ja ei eelda, et sa sinna tingimata miskit reklaami peaksid üles riputama. Oma valik, omad teemad, mis sa seal käsitled jne. Kui ma omas Bloggeri keskkonnas reklaami üles ei riputa, siis polegi piletimüüjat kuskil. Kui riputan, siis saan ma küllap valida erinevate teenuse-pakkujate vahel (Või seab Google fakti ette, et tuleb kasutada AdSense’i teenuseid? Ma pole sellega kursis – ise ma ju ei blogi). Ja isegi kui ma seejärel kasutan AdSense’i, siis vaid seda ta lõpuks funktsionaalselt ongi – reklaamivahendaja minu keskkonda, mille kõiki piletimüüdi otsuseid teen ma ise. Ma olen selle keskkonna lihtsalt tasuta saanud.

Kokkuvõttes, minul ja Postimehel on seejärel mõtet oma tegevust erinevatel põhjustel ise reguleerida – vastavalt oma profiilile, auditooriumile jne (kui ma tahan ahvatleda lugejateks ajanappuses äri-inimesi, siis ka kirjutan tõenäoliselt lühikesi ja konkreetseid lugusid ning kusutan kõik eba-asjalikud kommentaarid. Kui ma pean aga teismeealiste suhtlus-portaali, siis kirjutan julgelt emotikone täis põhitekste ning kustutan kommentaare vastavalt sellele kuidas mu riigis on välja kujunenud laste internetikasutuse regulatsioonid (Eestis väga ei ole, Inglismaal arenevad aga nagu mühiseb – seejuures väga tähelepanuväärselt just mobiilioperaatorite eestvõttel – miks? Omaette teema.) Väga lihtne. Kui ma aga kirjutan oma Bloggeri blogi asemel aga Postimehe uudisele kommentaare, siis talitab nendega Postimees samuti oma profiili ja välja töötatud normibaasi alusel. Taas väga lihtne. Meedia eneseregulatsioon.

Küsimus B

See mu Sirbi lugu ei olnud idee poolest küll normatiivne õpetus vaid pigem selline kultuuridünaamika kirjeldus. Ja kui lugeja hästi tähele pani, siis loo point oligi, et ühtegi universaalset lahendust pole olemas, mis kõik probleemid kõigile ja alatiseks lahendaks. Kui me räägime meediaväljaannetest, siis nii nagu ka ‘vana meedia’ puhul jaguneb ka interaktiivne meedia ikka lõputuks hulgaks igasugu meediumiteks, zhanriteks, erineva profiiliga välja-anneteks jne. Ning küllap siis, nagu eelmises vastuses viitatud sai, vastavalt oma profiilile, auditooriumile, funktsioonile või staatusele meediamaastikul kujundatakse ka oma vastav normistik. Samalaadsed väljaanded võtavad üksteiselt õppust, kujundatakse mõningaid valdkonnaüleseid normibaase jne – nagu see ikka on olnud.

Mis mulle aga antud küsimuse puhul natuke nalja teeb on see Teie poolt ette seatud balanss – sõnavabadus ja riskihaldus. Sõnavabadus on muidugi sõna mis vastavates diskussioonides ikka klibile tõuseb. Tõstjad käituvad küll mo meelest täiesti arutult. Sõnavabadust saavad küll vähendada või suurendada vaid riigid territooriumil, mis nende hallata. Niikaua kui inimene saab tänavale meelt avaldama tulla, pidada avalikke koosolekuid vabal valitud teemal, oma ajalehte kirjastada, tsenseerimata romaane kirjutada ning kasvõi oma blogi pidada, on sõnavabadusega kõik üldjoontes ok. See kas mõni ajaleht oma veebiväljaande elustamiseks ka nö interaktiivset kirjade rubriiki peab või ei pea või kuidas ta peab, kas toimetab või ei toimeta, ei puuduta sõnavabadust küll kuigivõrd. See puudutab ehk küll veidi ühiskondliku mõttevahetuse iseloomu, kuid nagu elu on näidanud – mitte tingimata selle kvaliteeti.

Mis ent siiski puudutab näpunäiteid riskihalduse teemadel: jah, isiklikult ma arvan, et eelmodereerimine oleks paljude peavooluliste kvaliteedile apelleerivate välja-annete osas mõttekas. Mulle lugejana meeldiks. Kaasamõtlejana loodan, et tugevalt eelmodereeritud kommentaarium tooks kaasa ka mõttevahetuse kvaliteedi sellise kasvu, mis kutsuks selle formaadi raames tasapisi kaasa lööma neid paljusid, kes sellest seni enese äramäärimise hirmus eemale hoidnud.

Lõpetuseks. Teie küsimuste peale mõeldes tekkis aga hoopis selline mõte. Kui klassikalise ajakirjanduse ja tänase Interneti regulatiivsed kultuurid lõimuvad, siis kas ei või ehk sellelt baasilt sündida miski hoopis uutmoodi regulatiivne kultuur. Toon näiteks Facebooki Beaconi katse. Sellele pandi pidurit kasutajate laia protesti tõttu. Niisiis keskkonna haldaja pidi tingimusi muutma, sest kasutajad organiseerusid. Facebook on muidugi keskkond, kus kõik esinevad oma nimedega ning seetõttu on neil moraalne õigus privaatsust jm tingimusi nõuda oluliselt suurem kui näiteks Postimehe kommentaatoritel. Aga pangem nüüd tähele, et ka Teie ise kasutate oma leheküljel kommenteerimiseks OpenID vahendust. Ent, mis siis kui veeb 2.0 jätkab kasvamist, OpenID muutub universaalseks standardiks ning ka Postimees leiab, et oleks põhjus see oma kasutajate identifitseerimiseks kasutusele võtta? Siis on meil ühest küljest piisavalt selgete ideniteetidega kasutajaskond, kes võiks, potentsiaalselt omakorda sekkuda Postimehe tegemistesse nii nagu Facebooki kasutajad sekkusid Facebooki tegemistesse? Et kui meil ei ole enam seejärel mitte lihtsalt kasutajad vaid nn kasutajad-loojad, siis kas ei võiks ehk olla, et üks tulevikustsenaariumeid võiks olla teatud selline eneseregulatiivne rezhiim, kus ka keskkonna kasutajatel on oma tugev sõna kaasa rääkida. Elame näeme.

Päris lõpetuseks. Te oma käsitlustega näite olevat selline õigusteadusliku suuna austaja. Berkmani keskus jne. Olgu. Siinkirjutaja on Zittraini paar korda elavas esituses näinud (viimane elab ju siin saareriigis nüüd ning on kirjas sõbralikus Oxfordi Interneti Instituudis), riiulis on nii Lessigut kui Murray’t jne. Ent just viimased korrad Zittraini kuulates (ta ju promob oma uut raamatut nüüd) jõudsin taas kord arusaamale, et midagi on seal väga puudu. Põhimõtteliselt midagi sellist, mida päris kompakselt esindab Alexander Galloway looming: http://cultureandcommunication.org/galloway/. Endal Protocol riiulis ja vihjena võib öelda, et ise teen midagi sarnast. Asjade laiema ja suurema avaldamiseni jõuan ehk paari aasta pärast.

PS. Vihjest Eesti Teadusinfosüsteemile (“semiootilise soki” jätan tähele panemata) ei saa aru. Ma käin Eestis keskmiselt kaks korda aastas.

PPS. Vastus tuli väga pikk, aga no mis teha.

Postitatud rubriiki sahteldamata asjad. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
  • hää Indrek,

    Ma sügavalt kahtlen Postimehe või mis tahes teise URLi tõlgendatavuses ühe kaubandusliku keskkonnana. Kui kasutajad on sisse lastud on küsimus pigem Postimehe suutlikkuses adapteeruda. Ehk ma olen samal platvormil Shirky’ga – keskkonna tegelikud disainilised eripärad sünnivad pärast selle avalikustamist (sai just Vikeris mängitud ette tsitaate http://itc.conversationsnetwork.org/shows/detail3596.html intervjuust).

    Sellest tuleneb ka riskihaldus – see mis Ibruse jaoks on “kaubastaja” on Marveti jaoks “võimaldaja”. Võimaldaja jälgib toimivat kohandades oma tarkvara toimimisloogikat nii, et kasutajate tegevus vastaks oodatule. Selles protsessis esineb vigu, üle- ja alakompenseerimist — miska igasugused viited täilikule vastutusele on minu meelest vastutustundetud. Olles Zittraini jt kuulanud võid sa kindlasti tuua ohtralt näiteid kus äriettevõttelt regulatsiooni nõudmine viib sisuliselt kaalutlemata kustutamise või ligipääsu piiramiseni.

    Ma pooldan kustutamise asemel -1 tasemele modereerimist nagu näiteks Slashdot ja Kuro5hin teevad. Jama peidetakse, aga kes tahab võib ise veenduda selles, et alla modereeritu on ilmsegelt troll. Ning Marvet ja Ibrus võivad aega säästes lugeda 3+ kommentaare. Absoluutse vastutuse korral on ka -1 avaldamine ja risk seda lubavale kanalile.

    Ehk me peaks üldise lahmimise asemel võtma ette konkreetsed näited ning pakkuma lahendusi mis olukorda parandaksid. Jah ma olen neid ise soovitanud juba aastast 2000 või midagi sinnakanti ja ma pigem näeksin soovituste koordineerimist kui miskit uut seadusandlikku lähenemist.

    AGA kui keegi plaanib tulla välja seadusandliku lähenemisega siis ma ikkagi tahaks saada vastust küsimusele kuidas ma teen vahet Bloggeril ja Postimehel. Kuidas uudise kommenteerimine on laiem kui kõige kommenteerimine? Kui see peaks olema kuidagi seotud lugejate arvuga, siis paluks konkreetseid numbreid. Kui väidetakse et kommentaarid on väljaandja sisu siis paluks kinnitust, et lugejad ei suuda ühel ja teisel vahet teha.

  • hää Indrek,

    Ma sügavalt kahtlen Postimehe või mis tahes teise URLi tõlgendatavuses ühe kaubandusliku keskkonnana. Kui kasutajad on sisse lastud on küsimus pigem Postimehe suutlikkuses adapteeruda. Ehk ma olen samal platvormil Shirky’ga – keskkonna tegelikud disainilised eripärad sünnivad pärast selle avalikustamist (sai just Vikeris mängitud ette tsitaate http://itc.conversationsnetwork.org/shows/detail3596.html intervjuust).

    Sellest tuleneb ka riskihaldus – see mis Ibruse jaoks on “kaubastaja” on Marveti jaoks “võimaldaja”. Võimaldaja jälgib toimivat kohandades oma tarkvara toimimisloogikat nii, et kasutajate tegevus vastaks oodatule. Selles protsessis esineb vigu, üle- ja alakompenseerimist — miska igasugused viited täilikule vastutusele on minu meelest vastutustundetud. Olles Zittraini jt kuulanud võid sa kindlasti tuua ohtralt näiteid kus äriettevõttelt regulatsiooni nõudmine viib sisuliselt kaalutlemata kustutamise või ligipääsu piiramiseni.

    Ma pooldan kustutamise asemel -1 tasemele modereerimist nagu näiteks Slashdot ja Kuro5hin teevad. Jama peidetakse, aga kes tahab võib ise veenduda selles, et alla modereeritu on ilmsegelt troll. Ning Marvet ja Ibrus võivad aega säästes lugeda 3+ kommentaare. Absoluutse vastutuse korral on ka -1 avaldamine ja risk seda lubavale kanalile.

    Ehk me peaks üldise lahmimise asemel võtma ette konkreetsed näited ning pakkuma lahendusi mis olukorda parandaksid. Jah ma olen neid ise soovitanud juba aastast 2000 või midagi sinnakanti ja ma pigem näeksin soovituste koordineerimist kui miskit uut seadusandlikku lähenemist.

    AGA kui keegi plaanib tulla välja seadusandliku lähenemisega siis ma ikkagi tahaks saada vastust küsimusele kuidas ma teen vahet Bloggeril ja Postimehel. Kuidas uudise kommenteerimine on laiem kui kõige kommenteerimine? Kui see peaks olema kuidagi seotud lugejate arvuga, siis paluks konkreetseid numbreid. Kui väidetakse et kommentaarid on väljaandja sisu siis paluks kinnitust, et lugejad ei suuda ühel ja teisel vahet teha.

  • Esiteks. Kuidas a’la Slashdot modereerimine aitab selle vastu, et Googlesse minu nime lüües ei tuleks esimeseks kümneks resultaadiks: “…on idikas”, “..mõttetu jobu” jne? Tead Sa tänapäeval mõnda kohta, kuhu tööle tahtes ei panda Sinu nime googlesse? Ei mind, ega arvatavasti ka Leedot, ei kotiks eriti üks suvaline kommentaarisaba ühel suvalisel lehel, kui Google seda ei indekseeriks. Paraku ta seda teeb.

    Teiseks. Ma pean usaldama Slashdoti modereerijaid, aga ma ei tee seda mitte. Slashdoti kamp on valdavalt linuxipeded ja iga mulle vähegi huvitavama loo mulle huvitavamad kommentaarid sageli modetakse alla ja ebahuvitavad üles. Meie kohalikus minutis on mingid lausajukääbikud (minu subjektiivne hinnang) saanud endale karmaks 2 – ehk siis nende tekst on vaikimisi 2. Tulemus – ma ei usalda sellist modemist ja loen ikka ja alati kõike. Slashdotis võin ma midagi vähemalt aga eeldada. Delfi lumpenikambast seevastu mitte.

    Kolmandaks. Sinu viimane lause. Kas Sa siis ei teagi ajakirjanike esimest kuldreeglit – lugeja pole mitte loll, vaid väga-väga-väga loll? Siit võid vastuse või kinnituse ise saada. Jah, ei tee vahet.

  • Priit

    Esiteks. Kuidas a’la Slashdot modereerimine aitab selle vastu, et Googlesse minu nime lüües ei tuleks esimeseks kümneks resultaadiks: “…on idikas”, “..mõttetu jobu” jne? Tead Sa tänapäeval mõnda kohta, kuhu tööle tahtes ei panda Sinu nime googlesse? Ei mind, ega arvatavasti ka Leedot, ei kotiks eriti üks suvaline kommentaarisaba ühel suvalisel lehel, kui Google seda ei indekseeriks. Paraku ta seda teeb.

    Teiseks. Ma pean usaldama Slashdoti modereerijaid, aga ma ei tee seda mitte. Slashdoti kamp on valdavalt linuxipeded ja iga mulle vähegi huvitavama loo mulle huvitavamad kommentaarid sageli modetakse alla ja ebahuvitavad üles. Meie kohalikus minutis on mingid lausajukääbikud (minu subjektiivne hinnang) saanud endale karmaks 2 – ehk siis nende tekst on vaikimisi 2. Tulemus – ma ei usalda sellist modemist ja loen ikka ja alati kõike. Slashdotis võin ma midagi vähemalt aga eeldada. Delfi lumpenikambast seevastu mitte.

    Kolmandaks. Sinu viimane lause. Kas Sa siis ei teagi ajakirjanike esimest kuldreeglit – lugeja pole mitte loll, vaid väga-väga-väga loll? Siit võid vastuse või kinnituse ise saada. Jah, ei tee vahet.

  • Peeter sa kuku saates viitad blogile kakskümmend aastat hiljem

    kuidas see aadress täpselt välja näeb? Proovisin ü asemele nii y kui u panna aga ei midagi.

  • Peeter sa kuku saates viitad blogile kakskümmend aastat hiljem

    kuidas see aadress täpselt välja näeb? Proovisin ü asemele nii y kui u panna aga ei midagi.

  • http://20aastathiljem.blogspot.com on see suurepärane üllitis.

    miski poolpidune RSS sai konfitud üle Dapperi sest nad ise sellist ei paku: http://www.dapper.net/services/20aastathiljem (suht esimene dapp minult, kui keegi oskab tehku parem)

  • http://20aastathiljem.blogspot.com on see suurepärane üllitis.

    miski poolpidune RSS sai konfitud üle Dapperi sest nad ise sellist ei paku: http://www.dapper.net/services/20aastathiljem (suht esimene dapp minult, kui keegi oskab tehku parem)

  • Intellektuaalne leim.

  • Intellektuaalne leim.

  • aga see aitab ju mõista, miks sama seltskond eelmoderatsiooni soovib? sest ilma selle (ja nädalase ilmumisintervallita) tekib liiga palju imelikke mõtteid …

  • aga see aitab ju mõista, miks sama seltskond eelmoderatsiooni soovib? sest ilma selle (ja nädalase ilmumisintervallita) tekib liiga palju imelikke mõtteid …

  • Läkitasin oma imeliku mõtte neile e-postiga esinedes sealjuures täisnime all.

    Vastuseks sain anonüümse haldaja küsimuse: “Mis nimelt?”

    Täpsustasin siis: “blogi sisuline eesmärk” ja lisasin oma nimele blogid millega ise seotud olen, et oma taustast aimu anda.

    Vastust ei saanud, aga veidral kombel leidsid publitseerimist lingid.

    Kummaliselt hermeetiline purk.

  • Läkitasin oma imeliku mõtte neile e-postiga esinedes sealjuures täisnime all.

    Vastuseks sain anonüümse haldaja küsimuse: “Mis nimelt?”

    Täpsustasin siis: “blogi sisuline eesmärk” ja lisasin oma nimele blogid millega ise seotud olen, et oma taustast aimu anda.

    Vastust ei saanud, aga veidral kombel leidsid publitseerimist lingid.

    Kummaliselt hermeetiline purk.

  • 20aastathiljem on oma kommentaarid lahti keeranud

  • 20aastathiljem on oma kommentaarid lahti keeranud

  • Viimane veerg

    Mina olen Peeter Marvet (pets@tehnokratt.net). Ei saa täielikult välistada, et see siin oli kunagi minu ajaveeb. Kirjapandu ei pruugi väljendada seisu- ega istmekohti. Seoses surutisega esilehe mahtu vähendatud 8%. Lisandub käibemaks, Tallinna elanikel ka müügi- ja paadimaks. Pakendatud gaasikeskkonda. Valmistatud arvutis milles võib leiduda väheses koguses piima- ja pähklitükke. Ei sisalda hüdrogeenitud (transarasvavabasid) taimseid rasvhappeid, sisaldab vahustatud lämmastikku.