lang postimehes nürist järjepidevusest

Hää justiitsminister Rein Lang võtab jällekordselt üles kommentaarid ja nn delfi-eelnõu: IDkaardiga tuvastamine kohustuslikuks .ee domeenis, veebisaidile vastutus, karistusseadustiku paragrahvis 151 ka reaalse tulemuseta vaenuõhutamine kuriteoks (hetkel on väärtegu). Tsiteerin valikuliselt paremaid palasid.

Ma tulen nüri järjekindlusega tagasi selle juurde, et kui Eestis on
kasutusele võetud ja seadusega kohustuslikuks tehtud ID-kaart ja
sellega seonduv X-tee keskkond, siis miks ei või teha nii, et
ee-domeenides olevad kommentaariumid ja keskkonnad oleksid
ligipääsetavad ID-kaardi vahendusel.

Tänutaevale, minu ajaveeb on õnneks tehnokratt.net, miska mind see ei puuduta. Samuti võiks vabaks lasta valitsus.net kommentaariumi :-) Aga tõsiselt – X-tee ei puutu siia kohe kuidagi ning pole ka minu jaoks kuidagi kohustulik.

ID-kaardi lugeja maksab pangast tellides alla saja krooni. Uutel
masinatel on ID-kaardi lugeja sisse ehitatud. Nii et polegi ühtegi
takistust.

Minu sülearvutile käib IDkaart külge miski USB-jublakaga, mis ilmselgelt ei ole igikestev lahendus (eriti, kuna samal ajal ei mahu USBi mälupulk). Aga tõsisemalt: ma ei ole üldse kindel, et pidev IDkaardi arvutis hoidmine ja sisselogitus veebisaitidesse hoopis ohuvektoriks ei osutu. Aih, nüüd ma alles saan:

Jah, lihtsalt ongi selline olukord, et keegi kas ei taha või on asi
liiga kulukas. Kõikvõimalikud IT-mehed kirjutavad-räägivad, et
tehnoloogia areneb nii kiiresti, et tuvastamine, kes kusagilt on võrku
sisenenud ja mida seal teinud, on võimatu.

Mul on nimelt halb harjumus saata Langile e-postiga linke nii tehnoloogiat kui seadusandlust puudutavatele uudistele maailmas. Kahjuks on nii, et ma pole seni saanud vastu mitte ühtegi justmin poolset dokumenti, mis reaalselt analüüsiks vajadusi, võimalusi, ohte ja muuhulgas mõju Eesti netikeskkonnale ja -majandusele. Olles mõnevõrra suhelnud ka meediaväljaannete esindajatega on mulle jäänud mulje, et kardetakse Google’it ehk universaalseid suure kandepinnaga teenuseid välismaalt mis reklaamiraha ära tõmbavad – kohustuslik ebamugavus Eesti saitides oleks tõenäoliselt vesi selliste konkurentide veskile.

Kasutajate migratsiooni õhutamisega käib aga kaasas ka teine oht – nimelt muutub raskemaks vajadusel kasutaja tuvastamine. Delfilt kellegi IP-aadressi (ja Elionilt sellele vastava nime) teadasaamine on oluliselt kergem, kui sama protsess välismaise saidi puhul. Jah, ka sealt saab IP rahvusvahelise koostöö raames kätte, aga nagu näitavad RIAA kohtuasjad failivahetajate vastu näevad näiteks telekomid vahel vaeva ka klientide vabaduste kaitsel, nõudmised (c)-rikkuv sisu maha võtta rändavad chillingeffects.org veebilehele jne.

Jah, need eelnevad näited on (c) mis on mõnevõrra erinev laimust – aga väga huvitav on näiteks ka Ampex v Doe, mida on läbi kolme aasta torkinud Stanford Law School’i Cyberlaw Clinic (laimatuna tundja peab tõestama, et tegemist on ikka laimuga). Asjaga tegeleb ka EFF – vt CyberSLAPP / John Doe cases ja lausa eraldi veebisait www.cyberslapp.org.

Omaette küsimus on kõik see “avaldaja vastutus”:

Kui ma tahan oma au ja väärikust kaitsta, siis pean ma saama teada,
kes seda infot levitas. Näiteks Delfi levitab seda seisukohta, et nemad
ei vastuta säärase teadaande eest, vaid vastutab see, kes selle
kommentaari kirjutas. Ja nüüd peaksin mina hakkama otsima selle
kommentaari kirjutajat tsiviilkohtu kaudu, pöördudes kõikvõimalike
elektroonilise sideteenuse pakkujate poole, et tuvastada kirjutajat.

Tegelikult see nii pole: kes selle avaldab, see ka vastutab. Kui keegi tahab seda minu nahal proovida, siis andku minna.

Sama seisukohta levitavad muideks ka mitmed respektaablid USA veebisaidid, ning enam kui tõenäoliselt on neil olemas sellel seisukohal püsimiseks palgatud juristid. Näiteks võtame ette newsvine.com’i kasutajalepingu ja leiame sealt:

You are solely responsible for your activities on our Site, including
all User Content that you submit or a third party submits on your
behalf or using your account. You agree to indemnify Newsvine and its
shareholders, directors, officers, employees, agents, successors and
assigns against any and all third party claims, actions, demands, suits
and all related losses, liabilities, damages, penalties, costs and
expenses (including, but not limited to, reasonable attorneys’ fees)
incurred by an indemnified party arising out of or related to: (a) any
violation of law or regulation from your use of the Site, (b) any
actual or alleged breach by you of any obligations, representations,
warranties under this User Agreement, including violations of our
Conduct Policy; and (c) any actual or alleged infringement or
misappropriation of the intellectual property rights of any third party
by all User Content that you submit or a third party submits on your
behalf or using your account.

Ma pakun, et lisaks olid seda teksti kirjutades juristil sõrmed ja varbad ristis ning kõik juhatuse liikmed ütlesid kooris “tsurr” :-)

Omaette teema on KarsS 151 mille kohta Lang ütleb nii:

Karistusseadustiku 151. paragrahv, mis käsitleb vaenu õhutamist,
peab remonti minema. Seal on praegu nii, et vaenu õhutamise eest, mis
ei põhjusta reaalseid tagajärgi, saab inimesi karistada ainult väärteo
korras. See on meil politsei menetleda.

Alles siis, kui keegi
on surma saanud või läbi pekstud või tema vara on kahjustatud, alles
pärast seda on vaenuõhutav tegevus, mis selleni viis, kriminaalkorras
karistatav. Ja see pole minu arvates proportsionaalne.

Mainit paragrahvi algus on hetkel selline (lõpp käsitleb juriidilise isiku vastutust):

§ 151. Vaenu õhutamine

(1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, – karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.

(2) Sama teo eest, kui
1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg või
2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest või
3) see on toime pandud kuritegeliku ühenduse poolt, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

(tuna)Mullune delfi-eelnõu nägi sama paragrahvi sõnastust ette järgmisel kujul (minu rõhutused):

(1) Tegevuse eest, millega avalikku rahu rikkuval viisil on kutsutud üles vihkamisele, diskrimineerimisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

Tookord läks madinaks, kuna muudatus oli kehvasti põhjendatud ja tasakaalustatud. Kui ma nüüd hästi mäletan, siis arvas õiguskantsler oma kirjas Riigikogu õiguskomisjonile nii:

Hinnates KarS § 151
tulenevat sõnavabaduse riivet, võttes arvesse koosseisu olemuslikku avatust
ning menetleja suurt otsustusruumi tõendamiseseme asjaolude määramisel – leian,
et tegemist on väga intensiivse sõnavabaduse riivega. Sõnavabadus on
demokraatlikus ühiskonnas oluline põhiõigus, mille riive põhjendamiseks on
eelnõu seletuskirjas toodud vaid üldsõnalised põhjused. Seletuskirjast ei
ilmne, et eelnõu ettevalmistaja oleks kaalunud põhiseaduslikke väärtusi ning
võimalusi saavutada eesmärki sõnavabadust vähem piiraval moel.

Või siis võtame jupikese Riigikohtu arvamusest sama eelnõu kohta:

Lisatud on uus objektiivse koosseisu tunnus – avalikku rahu rikkuv viis. See on määratlemata õigusemõiste. Kuigi seletuskirja punktis 3.2 on püütud uue kriminaliseeriva tunnuse lisamise eesmärki põhjendada ja selle sisu avada, on see väheveenev ning vastuolus uue redaktsiooni terviktekstiga.

Tõepoolest, kui vaenu õhutamist kriminaliseerida siis peaks paika panema arusaadavad kriteeriumid mis lubaksid ühelt poolt pahalased pokri panna ning samas ei muudaks liiga lihtsaks aastaplaani täitmist enne jõulu sõnavabaduse pruukijaid kottides. Võibolla annaks seda teha sisustades täpsemalt mõiste “avalikku rahu rikkuv”, võibolla kuidagi teisiti – näiteks selgitades välja palju õiguskaitseorganid reaalselt netis toimuvat jälgivad ning tõstes nende suutlikkust eristada signaal mürast. Või siis korraldades asjad nii, et Ain Seppiku 22.11.2005 Riigikogu kõnes viidatud järelevalve toimiks:

„Me oleme andnud korrakaitsejõududele suhteliselt
kergel käel palju seaduslikke võimalusi põhiõiguste rikkumiseks. Ning seda
õigust kasutatakse massiliselt. Paraku on sellise tegevuse järelevalve meie
arvates ajanõuetest oluliselt maha jäänud ning näiteks julgeolekuasutuste
seaduse järgi teostatava teabehanke üle efektiivne järelevalve praktiliselt
puudub.”

Edu Langile paragrahv 151 remontimisel, sest remonti see mõistagi vajab. AGA sinna juurde peab kuuluma ka kerge suhtlemiskoolitus justmin seadusloome tiimile, sest ülalviidatud muudatuse mitte-läbiminek oli minu meelest paljuski kinni viitsimatuses analüüsida mõjusid ning sobilik tekst ühe laua taga läbi arutada. Mõistliku teksti puhul saaks isegi minu pooldajate hulka.

Postitatud rubriiki Arhiiv. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.