Mõned väidavad, et reklaamist on miskit tolku tarbijatele info jagamisel. Võrdleme siinkohal kahte näidet:
- keskmine läpakareklaam lehes või teleris: ostke 13 tuhhi eest suure ekraaniga ja võimalikult raske sülearvuti korpuses lauaarvuti
- ebalogaalne Aabram õpetab läpakat ostma
Vaatamata nendesse reklaamidesse maetud papile ei saa ma jätta soovitamata poodi minnes võtta kaasa Aabrami tekst ja paberkott. Paberkoti võiks arvutipoodnikule pähe tõmmata (sest tõenäoliselt on ta kas programmeeritud reklaamis olevat juttu korrutama või piisavalt loll, et mitte saada aru, kui nõmedas firmas ta töötab) ja siis ise asja edasi uurida.
ps. sellel arvamusel on kaks eesmärki: linkida ostjad õpetusega ning panna PR & marketingiosakonnad sügavas arusaamatuses pead kratisma teemal “mis sel Marvetil jälle viga on”. Ma mõistagi lepin tõsiasjaga, et enamus ostab ikkagi kõigepealt 13 tonni maksva telliskivi ning marketing ei suuda eladeski välja mõelda, kuidas müüa paremat arvutit. Aga väga tahaks, et midagi muutuks. Umbes samuti nagu marketing tahaks, et kõige odavam toode oleks kliendile parim.
6 Kommentaarid
Sülearvutireklaamides lähtutakse sellest, et ostja ei saa niikuinii aru, mida ta ostab. Parem on öelda “kerge ja võimas” kui “2.8kg, celeron M, 256 mb ram”. Välja kukub faktiliselt eksitav reklaam, mille eest karistada ei saa kedagi, sest kõik on ju suhteline. Võrreldes mõne vana Iskraga on kahesajaviiekümnekuuene tseleron-emm ju päris võimas pill tõesti.
Hhmm…. Palju läpakakasutajaid oma masinat kaenlas kaasas tassivad igapäevaselt? Või kui suur osa ajast töötavad nad akupealt? Minu läpakas liikus lauapealt viimati eelmine suvi ja akutoitel oli … ei mäletagi, millal. Läpakas ise lihtsalt mõnus ja väike, see “suure ekraaniga ja võimalikult raske sülearvuti korpuses lauaarvuti” ongi pigem see, mida mina otsin.
Seega Aabrami õpetus ei sisalda küll erilist informatsiooni minujaoks :S
No aga miks siis mitte lauaarvuti, ehituselt lihtsam ja universaalsem ning seega (eeldatavasti) töökindlam?
Kohalike arvutifirmade “marketingiosakonnad” võivad ennast põlema panna, kui nende firmade POED ja MÜÜJAD jäävad selliseks, nagu nad praegu on.
Olen hiljuti läbi jalutanud kohalikud arvutimüüjad sooviga “paluks väikest ja vaikset koduarvutit”. Enamik poode on mu selle peale lihtsalt uksest välja saatnud. Erandid:
– Enter (Sakala/Tatari nurgal) tegi netis pliiatsiga järge vedades pakkumise; sisuliselt põrsas kotis, aga vähemalt midagi;
– Kuressaare arvutipood paistis väga asjalikuna silma ja oleks mulle ilmselt ka arvuti müünud, oleks ma siis selleks valmis olnud; ja
– K-ARVUTISALONG (Gonsioris) kuulas, võttis hinnakirja, vedas mulle sobivale variandile ringi ümber ja ütles “minge ja võtke meie Ülemiste salongist see masin”. Mida ma esmaspäeval ka teen.
Seda kommi kirjutama ajas mind aga Ordi reklaam-artikkel “Ärielus” (saan selle sundkorras oma lauale, kuna käin kolmapäeviti jooksmas). Sven Salmisto seletab seal lahkelt, et nende arvutid 1) on muutunud vaiksemaks; 2) klient saab tellida mida iganes; ja 3) just tehti valmis mulle ideaalselt sobiv Ordi Media Center, MCE. Tore, mis? Aga miks nende pood (Jõe 2) sellest mulle midagi ei maininud? Sisuliselt kehitasid sealsed tibid minu jutu peale lihtsalt õlgu; lugesid hinnakirjast mulle ette kõik -tower variandid; üks helistas kuhugi (“kule klient tahab seda väikese korpusega arvutit, kas meil selliseid tehakse veel? ei tea? ahah”) ja otsas nende müügitöö oligi.
Mis mõte on tootearendusel & turundusel & reklaamil, kui firma ESINDUSSALONGI pannakse istuma säästumarketi sorti tütarlapsed, kes EI TEA, mida müüa, kes ei ole ilmselt saanud sekundigi ulatuses MÜÜGIKOOLITUST, ja kellel on kogu sellest firmast ilmselgelt sügavalt SAVI???
Good Service
Good service