Nutikad rahvamassid

Infotehnoloogia arenguga käib paratamatult kaasas kasutajatepoolne evolutsioon ja omavoli: ebamugavad rakendused jäetakse pikema jututa kõrvale ja vahetut suhtlust võimaldavatele vahenditele leitakse kibekähku rakenduskohad, mida nende loojad uneski pole näinud. Võtame näiteks … tom.riik.ee, mis on ametlikult meie eDemokraatia alustala ja Eesti Nokia — ning mida tegelikult kasutavad mingid äärmuslased oma häälekandjate avaldamiskohana. Või siis äsjased valimised, kus väga progressiivsed vahendid nagu e-post ja SMS tähendasid spämmi, internet võimalust konkurenti mustata ning isegi paber-otsepostitust lihtsalt ei saanud teisiti teha kui riiklikke registreid kuritarvitades.

Samas satub mulle üha rohkem ette uudiseid laiast maailmast, kus korduma kippuvaks väljendiks on smart mobs, mille eestikeelseks tõlkeks sobiks vahest ’nutikad rahvamassid’. Pärit on see Howard Rheingold’i poole-aasta-tagusest raamatust Smart Mobs: The Next Social Revolution (www.smartmobs.com), mis räägib sellest, kuidas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia aitab vastavalt vajadusele kodanikel demokraatiat edendada või terroristidel oma pahategusid koordineerida. Levinuimad näited selles vallas on aasta 1999 WTO-vastased demonstratsioonid ja president Estrada kukutamine Filipiinidel mis olevat teoks saanud tänu SMSide abil kokku aetud rahvahulkadele.

Värskematest näidetest võiks võtta detsembris toimunud Lõuna-Korea presidendivalimised, mille võitis noortele meelepärane Roh Moo Hyun paljuski tänu 80-tuhandelise liikmeskonnaga fänniklubile (http://www.miami.com/mld/miamiherald/news/world/5255669.htm) ja mõni tund enne valimisjaoskondade sulgemist tekkinud e-posti ja SMS-laviinile (http://www.smartmobs.com/archives/000462.html). Esimese intervjuu andis Roh aga mitte traditsioonilisele meediale, vaid OhMyNews’ile – online-väljaandele, mille artiklite alt leiab lisaks 41-le palgalisele ajakirjanikule veel 10000 ’kirjasaatja’ nimed (http://www.nytimes.com/2003/03/06/international/asia/06SEOU.html).

Loomulikult pole kõige selle juures oluline SMS või e-post, vaid võimalus tänu tehnoloogiale märkimisväärse suurusega rahvamasse informeerida ja koordineerida. Kui Vietnami-sõja päevadel võttis protestiliikumise organiseerimine aega aastaid, siis aastal 2003 toimub „miljonite liigutamine“ nädalatega. Muideks, New York Times kirjutab sellest pealkirja all „Smart-Mobbing the War“ (http://www.nytimes.com/2003/03/09/magazine/09ANTIWAR.html) jättes mainimata nii Howard Rheingold’i kui ka tema raamatu: smart mobs on saanud poole aastaga üld-tunnustatud väljendiks, samuti nagu… väikese tähega xerox või walkman. Nähtavasti on lihtsalt aeg küps tehnoloogia selliseks kasutuseks, sest tegelikult avaldas Rheingold vägagi sarnaseid tulevikuennustusi juba ka aastal 1993, ainult et siis peeti teda lihtsalt utopistiks.

Millal see kõik ka Eestisse jõuab? Vaatamata minu loo-alguse kriitikale on nutikate rahvamasside jälgi märgata ka meil, tõsi küll veel mitte poliitikas. Võtame näiteks mõnes seltskonnas väga populaarse streetracing’u: oled sa märganud ajalehes reklaami, et „täna õhtul Rocca-al-Mare parklas tants ja taga-ajamine“? Kuulutustetulbal? Teles? Olulised sõnumid levivad läbi interneti ja mobiilivõrkude sõbralt sõbrale. See on oluliselt efektiivsem mistahes reklaamist, tagades korraga operatiivse sidekanali, omavahelise suhtluskanali ja nähtavasti ka teatava hierarhia: need, kes saavad uudisest teada esimestena, on nähtavasti allikale lähemalt ja seega ka olulisemal positsioonil. Neil on ju võimalik valida, keda kampa kutsuda. Vaatamata ettevõtmise ohtlikkusele on õnnetusi minu meelest suhteliselt vähe olnud: järelikult suudab rahvamass ennast kuidagi ise ohjata. Käsuliinid on paigas, võiks vist nentida.

Mõned päevad enne valimisi jäi mulle aga silma ka kerge poliitilise mõttevõime teke: veebi ilmus paar erinevat rehkendust, mis parteide maksu-pakkumised kenasti kõrvuti seadsid koos numbriga, mis üks või teine kingitus riigile maksma läheks. Reede õhtul ehk napilt enne valimisi pani grupp minu hinnangul sõltumatuid aktiviste üles veebilehe poliitika.ee, kuhu oli kokku kogutud viited erinevatele erakondadele, pildistatud tänavalt valimisloosungeid jne. Arenguruumi on seal mõistagi kuhjaga, aga ühe päevaga kokku pandud idee kohta pole ju paha. Kui oleks alustatud umbes kolm nädalat varem, nähtud veidi vaeva tasuta meediakaja hankimisega ja „Smart Mobs …“ korralikult läbi loetud, oleksid nad võinud tõsiselt valimistulemusi mõjutada.

Muideks, president Rüütel mainis iseseisvuspäeva-kõnes praegust esindusdemokraatiat mis kipub tähendama väheste võimu paljude üle ja tõi selle kõrvale osalusdemokraatia: „Ühiskonna ühtekuuluvus on seda suurem, mida enam on seal osalusdemokraatiat, mis ühtaegu kompenseerib esindusdemokraatia paratamatult piiratud võimalusi. Kaasajal teostub osalusdemokraatia läbi kodanikualgatuse ja kolmanda sektori tegevuse.“ Ma ei ole päris kindel, kas ’nutikad rahvamassid’ on kodanikualgatus või kolmas sektor ja kas kõnekirjutaja lähtus viimase aja demokraatia-trendidest või pidas ta osalusdemokraatia all silmas mingit „tuleme kokku ja räägime“ tüüpi üritust… aga igal juhul tundub olema mõtet saata neile kingiks üks Rheingold’i raamat ja viide Joichi Ito hiljutisele artiklile Emergent Democracy (http://joi.ito.com/static/emergentdemocracy.html).

Joi võtab kokku viimase aja trendid veebisuhtluses, rõhuga eelmisel aastal isegi tava-ajakirjanduse huviorbiiti tõusnud ajaveebindusel ehk weblogging’ul — millest ma olen paljude meelest liigagi palju kirjutanud. Selle aasta kuum trend on aga moblogging (http://radio.weblogs.com/0114939/outlines/moblog.html): kaameraga mobiiltelefonid on tõeliselt kuum kaup ja need, kes seni ei viitsinud oma arvamusi veebi kirja panna, koguvad meelsasti kodulehele omatehtud pilte. Samal ajal, kui mobiilioperaatorid üritavad välja mõelda rakendusi MMS-sõnumitele on kasutajad haaranud kinni võimalusest saata mobiiltelefonilt vana head e-posti ning pisikesed tarkvara-arendajad on kibekähku asunud produtseerima erinevaid lahendusi nende piltide kasutamiseks.

Ja tegelikult leiab ka tehnoloogiast omalaadset osalusdemokraatiat: kui seni kippus kõik olema tsentraalne ja koonduma suurte teenusepakkujate kätte, siis P2P ehk osalusvõrgud võtavad koormuse võrgukeskustelt ja hajutavad selle kenasti mööda kasutajaid laiali. Mis omakorda tähendab, et nutikad rahvamassid ei sõltu enam üksikute teenusepakkujate ärihuvidest.

Tundub, et aeg oleks otsad kokku tõmmata … näiteks väitega, et nutikatele rahvamassidele meeldivad hüperlingid ja võimalus alati ise algallikaga tutvuda. Sellepärast ei hakanud ka mina selles loos pikemalt põhjendama, miks üks või teine asi on nii, nagu ma väidan. Sul on 2 võimalust: kas lihtsalt usaldada mind või kõik allikad kenasti üle kontrollida. Ma ausalt öeldes soovitaksin viimast varianti ;-)