Mmmm… raha hais!

Vahel võib mõni lihtsana tunduv küsimus su rajalt rabada: näiteks miks on taevas sinine või kuidas paber põleb. Või et: mis kasu võiks küll tõusta arvutist.

Mina sattusin sellise orgi otsa üritades välja mõelda, mis kasu võiks mul olla eletroonilisest ID kaardist ning kuidas õnnestuks sellega seonduv kurikuulus “kohustuslik” asendada näiteks “vajalikuga”. Alustuseks proovisin ma seletada, et võimalus kaugsuhtluseks riigiga on hea, sest sa ei pea oma kus-iganes-elukohast liikuma kaugemale kui lähima netiühendusega arvutini — selle asemel, et näiteks maakondlikku keskusesse või Tallinna kupatada.

Aga seda on jube raske reaalseteks hüvedeks konverteerida ning meedias ei mõju paraku ükski väide usaldusväärsena, kui sellega ei käi kaasas hulk numbreid, protsente ning nende võrdlemist millegi kõigile teadaolevaga. Tuleks vaid leida…

Sobivad numbrid

Mistahes IT-projekti põhjendamiseks, olgu see siis riigis või firmas (või kodus), ei ole paremat lahendust rahanumbritest: vaatame mis on kulud täna, palju läheks maksma uue lahenduse soetamine ja selle ülalpidamine. Kui uus on oluliselt odavam kui vana siis nähtavasti toob ta ostmisele kulutatud raha üsna ruttu tagasi: IT-projektide puhul peetakse sageli normaalseks ajaks paari kuud kuni poolt aastat. Näiteks eelmises V@ravas jutuks olnud väätsakad: kui seni kulus modemiga ineternetis surfamise peale 500 krooni kuus, 1000-kroonine kulutus lubab aga liituda netikommuuniga kus kuumaks vaid 150 krooni, siis 1000 / (500-150) = 2,85 ehk asi tasub ennast ära kõigest kolme kuuga (ja aasta lõpuks oled kokku hoidnud üle 3000 krooni (mis on muideks ühe surfimiskõlbuliku arvuti hind).

See oli nüüd üsna selgelt näha võit, sest kulu oli rahas ja tulu rahas. Üsna sageli võib arvutist olla aga tulu kohtades, kus me täna veel raha lugeda ei oska – ja siis on vaja veidi kreatiivset matemaatikat. Näiteks IDkaardi puhul pööraksin mina aja rahaks: 2001.a II kvartalis oli keskmiseks kuupalgaks 5767 krooni, lisades siia sots- ja haigekassamaksu, arvestades aastas ühe kuu puhkuseks ning jagades tulemuse 20 tööpäeva ja 8 tunniga saame 52 krooni — see on keskmise inimese tunni hind, minut seega ligemale kroon ja seda arvestamata ruumi üürimist, kasutatavat tehnikat ning paberit jne jne jne. Veidi konsulteerinud julgen väita, et keskmise töötaja minut maksab…

Dünamo!

… ehk nii 2,50 kanti — mida me kõik loomulikult ikka veel hullupööra kalliks peame (no kes siis ikka päevas üle 10 minuti raatsib rääkida, eks ole). Muidugi kui me nüüd võtame nii, et ametnik istub ühel pool lauda ja mina teisel pool ning enamuse ajast üks meist ootab, kuniks teine pool paberit täidab, 2,50 minut… Siis peaks ju kõrbeva raha hais hinge matma. Ning iga lahendus, mis aitab seda aega kokku hoida (ametnike arvu leiad muideks siit), peaks üsna ruttu ennast tagasi teenima. Kui ruttu täpselt jääb sedapuhku õpilastele koduseks ülesandeks ;-)

  • Viimane veerg

    Mina olen Peeter Marvet (pets@tehnokratt.net). Ei saa täielikult välistada, et see siin oli kunagi minu ajaveeb. Kirjapandu ei pruugi väljendada seisu- ega istmekohti. Seoses surutisega esilehe mahtu vähendatud 8%. Lisandub käibemaks, Tallinna elanikel ka müügi- ja paadimaks. Pakendatud gaasikeskkonda. Valmistatud arvutis milles võib leiduda väheses koguses piima- ja pähklitükke. Ei sisalda hüdrogeenitud (transarasvavabasid) taimseid rasvhappeid, sisaldab vahustatud lämmastikku.