Miks lauatelefoni suunamine on keerulisem kui Linux?

[ alljärgnev on Henriku ettekande tekst ühelt Unineti ürituselt, postitatud tema loal ja palvel -pets ]

Tere

Mina olen Henrik Roonemaa. Ma töötan Postimehes tehnoloogiatoimetajana ehk inimesena, kelle tööülesanne on tehnoloogia inimesteni viimine. Pea alati, kui mõni kolleeg hakkab ostma telefoni, arvutit või isegi elektripliiti, tuleb ta minu laua juurde, tammub jalalt jalale ja küsib, millist ma soovitaksin. Ja kas ma seda äkki kuskilt odavamalt ei saaks.

Ja alati küsin ma, et kui palju sul raha selle asja jaoks on ning mis ta tegema peaks. Näitan veel internetist näiteks huvitavate uute mobiiltelefonide pilte ja räägin, et kalender, sünkroniseerimine, bluetooh, sisseehitatud kaamera ja nii edasi. Mis tavaliselt juhtub, on see, et inimeste alguses põnevil ja elevil näod tõmbuvad hallikaks ja nad ütlevad vaikselt, et tahtsid tegelikult lihtsat telefoni helistamiseks. Või lihtsat ja odavat arvutit koju veebis surfamiseks.

Nii et ma olen natuke näinud, mida tavatarbija arvab tehnoloogilistest uuendustest. Ma võingi rääkima jääda, et bluetooh on väga tore uus tehnoloogia, kuid suuremat hulka inimesi see ei köida, tundub liiga keeruline ja ebavajalik. Kui auto- või tehnoloogiafriigid välja arvata, tahab tarbija mõistlikult vähe kulutada ja tarbida samal ajal teenust. See võib tunduda uskumatuna, ent järjest rohkem tekib inimestel iga tehnoloogilise uuenduse puhul küsimus „mis ma sellest kasu saan?”. Möödas on ajad, kui iga uut toodet võeti enesestmõistetavalt kui paremat, mille pidi kohe ostma. Jällegi, ma ei räägi siin friikidest, kes muidugi lähevad kõige uue poole, kuid nende hulka Eestis näitavad kasvõi arvuti- ja tehnoloogiaajakirjade olematud tiraažid. Massiturg käitub omasoodu mõistusepäraselt ja Eesti-suuruses riigis on massiturule orienteerumine paljudel juhtudel ainuvõimalik viis äri ajada.

Istusin umbes aasta eest õhtusöögilauas koos ühe Eesti sidefirma tehnikajuhiga ning veiniklaasi taga läks jutt sellele, kuidas selles firmas sünnivad klientidele uued teenused. Minu küsimus oli, kui palju tuleb ideid uuteks teenusteks kliendiuuringutest, arendusosakonnast või näiteks marketingiosakonnast. Nii oleks teatav võimalus, et nõudluse uute teenuste järgi oleks tekitanud klient või vähemalt kliendikeskne lähenemine, et nende puhul oleks esmalt küsitud, kas meie kliendil oleks seda vaja. Mul oli kahtlus, et suurem osa teenustest tekib firma portfelli just sellesama tehnoloogiaosakonna kaudu. Käib tehnikainimene messil, näeb seal mõnda uut kasti või tehnoloogilist võimalust, tuleb tagasi, silmad säravad ja ütlevad: „Näete, poisid, tehnoloogia! Millised võimalused! Me peame selle kohe tegema!”

Jah, tunnistas tehnikajuht, kastid ruulivad mõtete üle. Kui ikka mingi uus vilkuvate tulukestega kast on välja mõeldud, pushib tehnikaosakond seda järjekindlalt teenuseks, sest nüüd saab seda ju teha. See, kas kliendil sellist teenust vaja on, kas ta tahaks selle eest maksta või kas see äkki tema jaoks liiga keerulise ja mõttetu patsiga poiste leiutusena ei tundu, on tihtipeale teisejärguline küsimus.

Ja seda näeme me uue tehnoloogia puhul liiga tihti. Tüüpiline näide on küll kulunud, ent siiski õpetlik: 3G. Veel mõni aasta tagasi oli ta puhtalt tehnoloogiakeskne, kogu haip käis tehnoloogia peale, kui kiire, millised sisseehitatud kaamerad ja nii edasi. Nüüd ei räägi tehnoloogiast enam keegi, küsimus on selles, mis me 3G-ga teha saame ja kas me tahame selle eest maksta. 3G on muutunud tootjate asemel operaatorite teemaks ja see on õige.

Alati ei pruugi muidugi ka sellest kasu olla, kui eeskujulikult teenusele keskenduda. Võtame teise näite: bluetooth. Mõni nõrgema, mõni tugevama häälega, aga üldiselt kipuvad paljud asjatundjad nõustuma, bluetooth on surnud või vähemalt hinge vaakumas. Bluetoothi tegijad pole avalikkust kunagi eriti tüüdanud oma tehnoloogia spetsiifikaga, vaid ilusti rääkinud, kuidas sellega saab seadmeid omavahel kokku siduda. Marketingiosakonnad on välja töötanud kümneid stsenaariume, kuidas hüpoteetiline John lingib bluetoothiga kokku oma kella, pihuarvuti, sülearvuti, lauaarvuti, printeri, telefoni ja veel paarkümmend muud asja. Mis aga juhtus, oli see, et bluetooth osutus liiga keeruliseks ja kalliks ning inimesed ei soostunud vanu häid juhtmeid selle vastu välja vahetama.

Liiga tihti kipuvad tehnoloogiakesksed tootjad kliendile müüma tehniliselt uusi ja vingeid lahendusi, mõtlemata, kas seda on tegelikult vaja ja ega selle kasutamine liiga keeruline ei ole.

Ja siit jõuan ka esinemise pealkirja juurde. Hea näide. Meil Postimehes on eeskujulik kõnekeskjaam ja nagu ma peale pooleaastast Postimehes töötamist teada olen saanud, on sel hulk võimalusi. Ma saan kõnesid suunata, eelsuunata (eraldi sise- ja välisnumbrile), edastada, noppida, grupisiseselt noppida, teha vahekõnesid, panna kõnesid järjekorda, koputada, ühendada kokku kuni kaheksa osapoolt, programmeerida lühinumbreid, keelata enda segamise, eirata eelsuunamist ja ilmselt teha veel midagi.

Ma ei ole neist võimalustest mitte ühtegi mitte kunagi kasutanud. Mõnikord on sellest kahju, sest ma ei ole ju alati lauatelefoni juures ja kindlasti on mitmed olulised kõned jäänud vastu võtmata. Aga olgu, teeme proovi nende asjadega hakkama saada.

Kui sisenumber, millele helistasid, on kinni või ei vasta, võid kasutada järjekorda ehk süsteem helistab antud numbril kohe, kui see vabaneb või kui aparaati on üks kord kasutatud. Korraga saab olla mitmes järjekorras.

– Järjekorda jäämiseks vajuta klahvile 5, mille järel kostab kinnitav toon.

– Konkreetse järjekorra tühistamiseks vali # 37 * sisenumber #.

– Kõikide järjekordade tühistamiseks vali # 37 #.

Grupisisene noppimine

Juhul, kui Sinu telefon on määratud gruppi samas toas (tubadegrupis) olevate telefonidega, saad helisevalt telefonilt kõne endale noppida, tõstes toru ja valides * 8 #.

Kõne eelsuunamine sisenumbrile (Järgne Mulle ehk Follow Me)

Selle toimingu abil oled majas kõikjal kättesaadav. Kui töötad näiteks ajutiselt mõnes teises ruumis, saad kõik oma telefonikõned sinna suunata.

– Vali oma telefonilt * 21 * uue vastamiskoha sisenumber #.

– Vastamiskoha muutmiseks hetke suund.kohas (kuhu oli eelnevalt suunatud) vali * 21 * oma sisenumber * uue vastamiskoha sisenumber #.

– Tühistamiseks oma telefonilt vali # 21 #.

– Tühistamiseks vastamiskohal vali # 21 * oma sisenumber #.

Eelsuunamise eiramine – kuigi number on suunatud, saad ikkagi sinna helistada

– * 60 * sisenumber #

Tingimuslike suundumiste tellimine/tühistamine

Et Sinu telefon suunduks ettemääratud kohta, on vaja teenus tellida:

-et hõivatud telefon suunduks, vali * 211 #, tühistamiseks # 211 #

-et kõned suunduksid mittevastamise korral, vali * 212 #, tühistamiseks # 212 #.

Tellimise/tühistamise õnnestumise korral on kuulda kinnitav katkendlik toon.

Nojah. Ühelt poolt ei ole selles mitte midagi keerulist, aga teisest küljest peaksin ma pähe õppima umbes lehekülje jagu erinevaid tärnide ja trellidega koode. Uskuge või mitte, aga lauatelefoni kasutamine on vaata et keerulisem kui Linuxi installeerimine.

Või minge istuge mõnda uude autosse. Tihtipeale on neil armatuuril väga palju nuppe ja lisavõimalusi, mille kasutamine on kaugel intuitiivsest. Kõige kurioossem näide on 700-seeria BMW, mille kasutusjuhend on mitusada lehekülge paks. ja need mitusada lehekülge on auto arvutisüsteemi kasutamiseks.

Kahju öelda, aga sama lugu on ka lauatelefonidega. Ideaalis peaks valitsema tasakaal nuppude arvu, seadme lisavõimaluste ja kasutuslihtsuse vahel. Lauatelefonil on see tasakaal tihtipeale lootusetult paigast ära.

Muide, minu videomaki kell keerab end tuima järjekindlusega tund aega minu sätitust tahapoole. Ma olen niimoodi juba mitme hea saate lindistamise maha maganud, sest kuigi mina sätin kella õigeks, otsustab makk selle ühel hetkel ise „õigeks” panna. Ja ma ei tea, miks. Ma vaatasin ühel õhtul oma maki seadistused üle, lugesin isegi kasutusjuhendit ning üritasin aru saada puldil valitsevast nuppudemerest. Ei midagi! Ja ma ei ole ainus, kelle makk niimoodi käitub, mitmel mu sõbral on sama mure. Tõenäoliselt ei ole see maki viga, vaid mingi tehnoloogiline uuendus või lahendus, mis peaks kliendi elu mugavamaks tegema ja maki automaatselt Euroopa aja järgi sättima. Ma muidugi ei tea seda, aga ma kahtlustan. Ja see, et ma siin teie ees seistes seda kahtlustan ja tehnoloogiatoimetajana lahendust ei tea, tõestab minu jutu mõtet. Inimestel on oma vaba ajaga teha kõike muud kui süveneda keerukate kasutajaliideste loogikasse. Ma oleksin palju parema meelega ilma selle kellakeeramise teenuseta. Ja nagu me teame, põhjustab see isegi Windowsi puhul alatasa jama, sest Microsoft lihtsalt ei jõua meie poliitikute kellakeeramise otsustega sammu pidada. Kliendi jaoks oleks aga palju parem, kui kogu seda kellamaja ei olekski, aga mingid osakonnad on enesestmõistetavaks pidanud, et kliendil on sellist teenust kindlasti vaja. Ja ärme tee tema elu keeruliseks ega paku võimalust seda sisse või välja lülitada. Nii on ja nii jäägu.

Veel kümme aastat tagasi polnud see eriline probleem, aga praegu peavad paljud tööstusharud hakkama tegelema samade probleemidega, millele kogu arvutitööstuse on viimase 25 aasta jooksul keskendunud – kasutajaliides. Lisavõimalusi tuleb lihtsalt nii palju, ja peabki tulema, et nende kasutamiseks ei piisa enam neljast-viiest nupust. Kui ikka autos ja videomakis on korralik arvuti sees, on selleks tarvis ka inimestele mõistetavat süsteemi nende võimaluste kasutamiseks. Me võime Microsoftiga pahandama jäädagi, et Windowsi kasutamine on hirmus keeruline või Apple’it elu lõpuni lihtsuse pärast kiita, ent fakt on see, et nendel uutel tööstusharudel puudub pea igasugune kogemus keerukate, kuid lihtsate kasutajaliideste tegemise alal.

Nii et lihtsus ja uuesti lihtsus. Meil on vaja rohkem lihtsaid teenuseid ja rohkem lihtsat tehnoloogiat nende kasutamiseks. Kuid samas peab ja lähebki tehnoloogia järjest keerulisemaks. Äripoolel saab siin kõvasti mõtlemist olema, kuidas ühildada kaks esmapilgul täiesti vastandlikku nõuet.

Aga ilma ka ei saa. Lugesin just eile õhtul viimast ajakirja Wired numbrit, kus näiteks Audi reklaamis oma uut A8-t just kasutajaliidese kaudu! Kahelehelisest reklaamist pool olid nad pühendanud armatuurlaua lahti seletamisele ning sõnumile, kui lihtne ja kergesti haaratav see on. Tehnoloogia peab minema lihtsamaks, sest tarbijad on enamuses nii laisad, et ei viitsi oma pead vaevata millegagi, millest nad kohe hoobilt aru ei saa.

Ja teiseks siis teenused. Internetiguru Howard Rheingold toonitab oma varsti ilmuvas järjekordses raamatus, et ärge suruge inimestele teenuseid ja tooteid julmalt peale, vaid kuulake neid. Nõnda, nagu ajakirjandus peaks hakkama sündima lugejate ja ajakirjanike koostöös läbi veebi, peaks tema hinnangul olema ka toodetega. Inimesed kujutavad üsna hästi ette, mida nad tahavad ja on valmis sellest ka rääkima, kui ainult küsida. Aga need ajad, kus iga uue Nokia telefoni ilmumine oli suursündmus ja tehnoloogiaajakirjanik kirjutas sellest pika ülevaate, on igaveseks möödas. Ja järelikult on möödas ka ajad, kui inimesed ostsid endale uue telefoni lihtsalt sellepärast, et see turule ilmus. Või jooksid uuele tehniliselt võimalusterohkele ja keerukale teenusele tormi lihtsalt sellepärast, et see ühel päeval olemas oli.

Miks peaks auto kasutamiseks läbi lugema 700-leheküljelise manuaali või lauatelefoni programmeerimiseks jätma meelde sama palju valemeid kui keskkoolis matemaatikatundides? Tulemus on see, et inimesed kasutavad uue auto komputeriseeritud võimalustest või telefonikeskjaama võimalustest ära murdosa. Aga nii on teinud tühja tööd arendusosakond, tootja, marketing ning kõige lõpuks võib klient tunda, et ta on lausa petta saanud, sest oma kalli asjaga ei tee ta ikka midagi muud kui ainult elementaarset.

Ja teiseks oleks maailm ilusam, kui tootjad mõtleksid esmalt sellele, kas tehniliselt uus ja seksikas lahendus ikka klientidele ka oluline ja meeltmööda on. Kiusatus tehnikat tehnika pärast arendada on suur ja pikemas perspektiivis vajalik, ent tihtipeale on sellega üle pingutatud.

Aitäh.