[originaalis EPL+ kolumn]
Hullulehmatõbi tuletas mulle meelde haigused, mis levivad arvutite kaasabil. Kõigepealt muidugi need kettkirja-viirused, mis õnneks viimasel ajal on veidi maha rahunenud: keegi palub teates hoiatada kõiki uue viiruse eest (nakatumiseks piisab e-posti lugemisest) ning suur osa kirjasaajatest nakatub hoobilt ning asub väärtuslikku infot edasi saatma.
Arvatavasti peitub paljudes meist allasurutud soov kaaskodanikku aidata ja just selline lihtne kirjasaatmine on see, mis lubab korragi soovi rahuldada ja samas paista silma IT-alaste teadmistega.
MASSILIST KIRJADESAATMIST TULEB ETTE aga ka muudel puhkudel: kui mõni meist võtab nõuks oma töökohta või telefonioperaatorit vahetada. Võibolla ma olen selline veidi erandlik kodanik, aga ma liigitan need üldise postimüra hulka ja pole siiani kordagi jõudnud nii kaugele, et otsida üles telefonimärkmik, et sinna vastavasisulist parandust teha. Kui mul sind vaja on, siis ma (a) lähen neti.ee otsimootorisse ja tipin nime otsireale; (b) kiikan ka mail.ee postiaadresside kataloogi; (c) tulen lõpuks selle peale, et küsida esimeselt ettejuhtuvalt infoliinilt, mis su mobla number võiks olla.
Siit muideks ka loo moraal: kasuta rahulikku nädalavahetust ning mine proovi järgi, mida nimetatud kohtadest sinu kohta leida on – vahest oleks aeg andmeid uuendada? Soovitus kehtib ka minu enda kohta, muuhulgas avastasin just, et olin aadressikataloogis kirjas kui 26-aastane R2 jaoks Võrgutajat tegev inimene. Vaat sulle sähh!
MUIDEKS VÕRGUST VÕIB ENDA KOHTA INFI LEIDA KA SIIS, kui sa seda ise sinna üles riputanud ei ole. Näiteks leiab päris palju nimesid koolilõpetajate nimekirjast. Vahetevahel võib olla päris huvitav ringi kolada ja uurida, kuhu kõik su nimi on aastate jooksul sattunud. Eriti lõbus on muidugi asuda otsima oma ”juuri” ülemaailmsete otsimootorite abil. Mina avastasin maailmast veel paarkümmend Marvetit ning sain teada, et marvet tähendab vana-bretooni keeles surnut. Ma ei oska küll kogu selle teadmisega hetkel suurt midagi peale hakata, aga igal juhul oli otsimine märksa mõistlikum ajaviide kui kontorites levinud Solitaire ja Minesweeper või siis tuttavate postkastide risustamine. Ning lisaks arendasin oma oskusi otsimisel.
Vt ka www.wcfauna.ee/lehm — kuidas tuvastada, kas sinu lehm on hull.
Üks kommentaar
Jah, eks otsingumootorite abil tõepoolest üht teist teada saab. Larko näiteks on Soomes väga haruldane näitus, Ameerikas aga märksa tavalisem.
Otsungimootori võimsus sai mul äsja tõestatud. Sisestasin nimelt Neti.ee:le pulli pärast otsingusõnadeks ajakirjanduses tänastes tingimustes millegipärast nii sageli esinevad “pildi pihta tulistada”. Neti väljastas selle peale neli viited, nendest kaks minu omad. Tubli Neti!