Eesti internetiriigiks # 1?

[ petsi ettekande materjalid konverentsil Sekretär 2001 ]

Powerpoint-presentatsioon: Sekretär_2001.ppt

Viidad veebi:

Eesti internetiriigiks #1?

See pealkiri tekitab kindlasti seose maailma-vaatamise projektiga, e-valitsuse, e-valimiste ja muude sarnaste… eeee… haipidega. Kas me peaksime pakkuma kõigile tasuta internetti? Kas riik peaks kodanikuga suhtlema üle interneti? Kas internet on viies võim või neljas sektor? Ja kuidas me saaks üldse mõõta ning otsustada, kas ja millal me jõuame ”olulise turujõuga” ineternetiriigiks? Ja mis see meile annab?

Paratamatult liigub minu mõte suunas ”palju toredaid inimesi”: internetiriigi staatuse saavutamiseks on mingis edetabelis kajastuvast kasutajate hulgast olulisem see, mida me ise luua suudame ja kas see kellelegi ka korda läheb. Soovitavalt korda kellelegi, kes asub väljaspool Eestit.

Kahjuks jään ma pahatihti jänni, kui pean nimetama midagi olulist, mis seoks Eestit interneti arenguga. Loomulikult võib lugeda ette numbreid tüüpi ”veebiservereid elaniku kohta” ja ”internetipanga kasutajaid sadades tuhandetes”, ”avalikke internetipunkte jalgrattamatka kaugusel” jne – aga mis on maailmal sellest? Või… vahest peaks alustuseks küsima: mis on meil maailmast?

Maailm & mõnda

Siia sobiks kaks näidet, mis kipuvad minu esinemistes korduma:

Üheks eelmise aasta trenditeemadest olid e-raamatud, tähendagu see siis spetsiaalset raamatu-suurust lugemis-arvutit, sinu tava-arvutis jooksvat tarkvara, veebilehte vajaliku materjaliga või hoopis keerulist õiguste-haldamise süsteemi, mis lubab müüa sulle raamatut peatükk- või sõna-haaval. Eestis loodi mõistagi päris oma e-raamatu standard, mis sai avalikuks küll paar nädalat hiljem, kui Microsoft Open E-book’i jaoks Reader’iga välja tuli, aga mis siis. Ikkagi päris meie oma.

Või siis tooks näiteks ühe eesti väikefirma, kes asus arendama tarkvara, ”millelaadset pole kusagil maailmas” ning seadis eesmärgiks ”mitte Eesti, vaid Euroopa, Venemaa ja USA” turud. Olles eelnevalt unustanud teha paar reaalsust paika panevat otsingut näiteks google.com all. Kuna meie oleme ju niivõrd kõrgel arengutasemel, siis tõsiasi, et meil üht või teist teenust ei kasutata, on kindel märk selle puudumisest ka mujal maailmas.

Sarnaseid näiteid võiks tuua veel, vastus ”mis on meil maailmast?”-küsimusele kipub aga ikka olema ”meil puha poogen!”. Ja tulemuseks hulgaliselt märkimisväärseid edusamme, mis jälle maailma jaoks igati poogen.

Aga mina ei ole ju arvutifirma

Kui IT-seltskond on valmis jooksu pealt jalgratast leiutama, siis meie oleme nõus selle kohe ka ära ostma. Mis annab tegijatele julgust võtta homme ette uus puhas paberileht ja alustada uue projektiga.

Olen üritanud nii arvuti- kui mitte-arvutifirmadelt välja uurida, milliseid ajakirju nad loevad ning millistel konverentsidel-näitustel käivad. Tulemus on sageli üsna masendav – kas üldse mitte, või siis on tegemist millegi väga üldise ja toote-kesksega (arvutinäitustest näiteks CeBIT). Tulemuseks ongi reeglina see, et meil võetakse kasutusele – või leiutatakse ise – tehnoloogiaid, mis on mujal maailmas juba paar aastat kasutusel. Õigel hetkel rongi peale hüppamiseks on aga vaja tuult nuusutada veidi varem: nii tekib ettekujutus sellest, mis hakkab sündima aasta või paari pärast.

Saata asumisele

Ainus minule teada olev meetod tuule nuusutamiseks on viibida vähemalt üks kuu igast töö-aastast reisides, ja seda mitte lihtsalt näitustel või mõne partner-firma koolitustel, vaid pigem konverentsi tüüpi üritusel. Mis kahjuks on maksulised (ja sugugi mitte odavad), samuti nagu enamus eriala-kesksetest ajakirjadest.