[ selle teksti saime Kultuuriministeeriumist 23.07.2002 saate juurde]
Tänapäeval on autoriõigusega kaitstavate teoste reprodutseerimine isiklikuks kasutamiseks tehnika arengu tõttu muutunud väga lihtsaks. Selle tõttu jääb autoritel saamata tulu. Selle kompenseerimiseks on loodud mitmed süsteemid, millega autoritele tasu kogutakse ja jagatakse.
Autoriõiguse põhiprintsiipe on, et autorile kuulub ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada, lubada ja keelata oma teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt ja saada tulu oma teose sellisest kasutamisest. (autoriõiguse seaduse § 13 lg 1). Selline õigus on piiratud teose vaba kasutamise juhtumitega (teaduslikel, hariduslikel, informatsioonilistel , õigusmõistmise ja halduslikel eesmärkidel, AutÕS IV peatükk). AutÕS järgi on lubatud autori nõusolekuta reprodutseerida audiovisuaalset teost või teose helisalvestist kasutaja enda isiklikeks vajadusteks. Autoril, aga samuti teose esitajal ja fonogrammitootjal on õigus saada õiglast tasu teose või fonogrammi sellise kasutamise eest (AutÕS § 26 lg 1). Tasu maksmine toimib läbi nn. kompenseerimismehhanismide (nn tühja kasseti tasu). Teoste kasutamise kompenseerimiseks autoritele, aga samuti teoste esitajatele ja fonogrammitootjatele maksavad isiklikuks reprodutseerimiseks ettenähtud salvestusseadmete (magnetofonid, videomagnetofonid jms), tühjade (salvestuseta) audio- ja videosalvestusvahendite (lindid, kassetid, laserplaadid, CD-toorikud, minidiskid jms) ning muude teoste isiklikku reprodutseerimist võimaldavate tehniliste vahendite tootjad ja importijad tasu, mis jaotatakse õiglaselt autorite, teoste esitajate ja fonogrammitootjate vahel, lähtudes teoste ja fonogrammide kasutamisest. Vastav regulatsioon on välja töötatud ja tasu kogumine ja jaotamine toimib aastast 1996.
Antud tasu maksmise korda reguleerib Vabariigi Valitsuse 05.02.2002 määrus nr 67 “Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimiseks tasu võtmise ja maksmise kord”.
Vastavalt AutÕS § 27 lõikele 4 ei võeta tasu salvestusseadmete ja -vahendite eest, mis on eksporditud või mida kasutatakse professionaalseks salvestamiseks või salvestiste tegemiseks nägemis- ja kuulmispuuetega inimestele või mis on vabastatud tasust seadusega ettenähtud korras. Professionaalse salvestamisena mõeldakse :
1) üldsusele kasutamiseks mõeldud audio- või videosalvestiste valmistamist ettevõtja põhikirjalise tegevuse raames;
2) tegevust, mille puhul salvestaja põhitegevuse tulemus eeldab vaheetapina audio- või videosalvestise valmistamist (raadio- ja televisiooniorganisatsioonid jne);
3) salvestustegevust haridus- ja teadusasutuste endi poolt eranditult õppe- ja teaduslikel eesmärkidel.
Tasust vabastatutele tagastab seadmete ja vahendite ostmisel makstud tasu kasutajate taotluse alusel autoreid esindav kollektiivse esindamise organisatsioon, kes tasu kogub. (Eestis on selleks Eesti Autorite Ühing). Tasu tagastatakse eelkõige neile, kes kasutavad salvestusvahendeid oma igapäevases majandustegevuses. Autoriõigusega mitte kaitstavate teoste reprodutseerimise korral isiklikuks kasutamiseks tasu tagastamise võimalust ei ole. Seda eelkõige seetõttu, et puudub süsteem sellise erandi rakendamiseks – praktikas oleks väga raske kindlaks teha, kes ja mida oma kodus CD peale lindistab. Tasu maksmise kohustus on tootjatel ja maaletoojatel, kodutarbijad maksavad selle tasu kaudselt kinni. Kuid pole ka välistatud olukord, kus edasimüüja kasutab ka sellist müügistrateegiad, kus tarbijatele müüdavad CD toorikute nn tühja kasseti tasu lõpphinnale juurde ei panda (näiteks edasimüüja tasub selle oma kasumi arvelt).
Tasu suuruse miinimummäär on:
1) salvestusseadmete importimisel või tootmisel 3 % kauba väärtusest;
2) salvestusvahendite importimisel või tootmisel 6 % kauba väärtusest.
2001 aasta eest võetud tasu jaotusfondi suuruseks oli 3 958 982.- krooni. See jagati autoreid, esitajaid ja fonogrammitootjate organisatsioonide vahel. Sarnane süsteem toimib enamikes Euroopa riikides.
09.12.1999 Riigikogus vastu võetud nn europaketiga kirjutati AutÕS’sse sisse autorile kaks õigust saada oma teoste kasutamise eest tasu:
– õigus saada tasu teoste laenutamise eest avalikest raamatukogudest (§ 13 lg 6);
– õigus saada tasu teoste reprograafilise reprodutseerimise eest (§ 27 1).
Teoste avalikest raamatukogudest laenutamine. Tasu maksmise kohustus teoste avaliku laenutamise eest tuleneb EL direktiivi 92/100 (rentimise ja laenutamise direktiiv) artiklist 5, mille kohaselt liikmesriigid ei ole kohustatud tagama autorile ainuõigust teoste laenutamise puhul avalikest raamatukogudest. Sellisel juhul peab aga vähemalt autorile olema tagatud õigus sellise laenutamise eest saada tasu. Nimetatud tasu suurus on liikmesriikidel õigus vabalt kehtestada, arvestades oma eesmärke kultuuri edendamise vallas. Printsiibis peaksid need autorid, kelle teoseid kõige rohkem laenutama ka selle eest kõige enam raha saama. Vastava metoodika väljatöötamine hetkel toimub. Siinjuures on kaks võimalust kas tugineda laenutamise statistikale või vastavale uuringule. Praeguste plaanide järgi võiks tasu jaotamine hakata toimuma 2003 aasta lõpust.
Samuti on vaja välja töötada regulatsioon teoste reprograafilise reprodutseerimise kohta. Variandid on, et tasu maksavad seadmete tootjad ja maaletoojad või lõppkasutajad. Eesti on valinud lõppkasutajate variandi. AutÕS § 271 lg 2 kohaselt peaks teoste reprograafilise reprodutseerimise (fotokoopiate tegemise) eest autoritele tasu maksma paljundusmasinate operaatorid, kes paljundavad autoriõigusega kaitstavaid teoseid (nt ministeeriumid, raamatukogud, ka koolid, nn copy-shop’id). Tänaseks on selge, et paljud EL liikmesriigid ei jõua vastavaid süsteeme välja töötada. Rootsi eksperdid on samuti soovitanud Eestil regulatsiooni jõustamisega oodata, kuni EL liikmesriikide praktika najal on kergem ka Eestis vastav süsteem jõustada. Jaotamise põhimõte peaks olema sama kui ka laenutamise puhul, milliseid teoseid kõige enam paljundatakse, nende autoritele ka kõige enam tasu makstakse. Praegu on plaanitud vastav regulatsioon rakendada paari aasta pärast..
3 Kommentaarid
Pets kle, kas arvutitarkvara on ka audiovisuaalne teos?
Tarkvara kohta see ei käi. Suurem-osa firmasid lubab teha ainult ühe tarkvarakoopia enda tarbeks – juhuks kui originaal peaks hävima. Ja laenutada softi on minuteada üldse keelatud. Vähemalt M&S -i oma.
Veel 1 teema-arendus. Kuidas vaadata sellele kui inimene paljundab enda lõpukirjandit – või kui ma seda klassivenna omaga teen ???
Kas siis talle makstakse kah autori tasu ?
Kus kohast algab autor ja kus kohast lõppeb ?