Manuaal ja pedaal

Lisaks korralikule arvutile lootsid TM testijad igast kastist leida aga ka kahte sorti pabereid: garantiitunnistuse ja elementaarsed juhised arvuti ülesseadmiseks ning kasutamiseks. Eesmärk pole mõistagi saada kauba peale sissejuhatus arvutiteadusesse kuues köites, vaid midagi sellist, mis aitaks üle esimestest tekkivatest probleemidest: kuigi enamus arvutiostjatest saavad tõenäoliselt koolis või kontoris arvuti kasutamisega hakkama pole neil tõenäoliselt kunagi olnud vaja juhtmeid ühendada või arvutit esimest korda käivitades litsentsilepinguga nõustuda. Ehk et saaks üle ühes anekdoodis kirjeldatud olukorrast: „Ma vajutan juba mitmendat korda sellele väikesele valgele pedaalile aga arvuti ikka ei käivitu“.

Olukord selles vallas on … ütleme, et mitmekesine ja ka meie meelest parimatel on arenguruumi küllaga: kuigi vaid K-Arvutisalong paistis silma mõlemat sorti paberite puudumisega, kippusid need ka ülejäänute puhul olema kas liiga lihtsad või liiga põhjalikud. Alustame lihtsamast:

Garantiitingimused

Vaieldamatult kõige põhjalikuma töö on teinud Microlink, kelle tingimused on kuuldavasti läbi käinud ka mitu konsultatsiooniringi Tarbijakaitseametis ning mis vastavad täielikult uuele Võlaõigusseadusele. Ainult et „Müügigarantii tingimused versioon 1102LSSvTI“ (ausõna, nii ongi kirjas!) nõuab minult umbes kolm korda silphaaval läbilugemist enne kui ma pihta saan, mis on minu õigused ja mis kohustused.

Aga vähemalt on tegu mõistlike tingimustega: näiteks Beesting nõuab sinult garantii kehtimiseks seadme dokumentatsiooni ja originaalpakendi olemasolu, lisaks peavad garantiisse toomisel olema kaasas kõik ostmisel saadud installatsiooni-CDd ning originaalmeediad kasutaja enda poolt lisatud tarkvara kohta. Kiire pilk oma kodutehnikale ja mulle tundub, et peaksin kogu selle pakendihunniku säilitamiseks suurema korteri hankima või hakkama laopinda rentima.

Samas tuleks Beesting’u ka kiita, sest erinevalt mitmest teisest arvutitootjast ei ole nad sulgenud arvutikorpust kleepsuga, mis eriti rangelt keelab arvuti omal käel täiendamise ja ähvardab garantii tühistamise või lühendamisega. Ma saan aru arvutitootjate eelarvamuslikust suhtumisest onupoeg-tüüpi arvutiparandajatesse, aga PC-arvuti on ja jääb kasutaja poolt laiendatavaks, olgu siis tegu lisamälu, CD-kirjutaja või parema videokaardiga. Ärge tulge mulle ütlema, et 1000 krooni maksva lisaseadme paigaldamiseks tuleb mul tellida hooldusmees hinnaga 500 krooni tund (miinimumtasu: 1 tund) ja seejuures arvuti poodi kaasa võtta!

Eeskujuks tahaksin garantiitingimuste osas tuua PCT Arvutid, kes on hakkama saanud enam-vähem nelja lõiguga mis on ladusalt loetavad ja kust ma saan teada nii garantii pikkuse kui ka igati mõistliku loetelu juhtudest, mille puhul garantii ei kehti. Garantii kehtimiseks on vajalik garantiitunnisus ja ostudokumendid. Soovitan soojalt kõigil konkurentidel õppust võtta, sest ka ülipõhjalik Microlink võiks lisada oma tingimuste ette kolmelõigulise maakeelse kokkuvõtte.

Kasutamisõpetus

Esimene lahti pakitud arvutikomplekt pani ka meid kasutamisõpetust lappama: nimelt avastasime arvuti tagant tänu lisa-audiokaardile harjumuspärasest rohkem sisendeid-väljundeid ja me ei suutnud esimese hooga otsustada, kuhu tuleks komplektis olevad kõlarid ühendada. Paraku ei olnud meil Beesting’i muidu igati arvestatavast õpetusest sedapuhku kasu, sest kõik kirjas olev käis standardkomplekti kohta.

Kuivõrd valdav enamus arvutikomplekte valmib tootjatel siiski konkreetse tellimuse alusel ja tehases paigaldatakse ka baaskomplekti oluliselt laiendavaid lisaseadmeid oleks minu meelest viimane aeg minna käsiraamatute valmistamisel sama teed, st et ostja leiaks karbist spetsiaalselt tema jaoks välja trükitud versiooni, mis vastab arvuti konfiguratsioonile. Kui see on liiga palju tahta, siis võiks vähemalt kord aastas oma õpetused üle vaadata, sest näiteks Tigma „Arvuti käsiraamat“ räägib Windows 98 häälestamisest ajal, kui enamus arvutitest tuleb WinXP’ga. Rääkimata sellest, et raamatukeses olevates garantiitingimustes on kirjas firma eelmine aadress ja telefon (tagakaanel õnneks ka parandustega kleeps mille hiljem avastan). Samas: vähemalt Win98 kohta on kirjas, kuidas panna paika monitori resolutsioon, õige klaviatuurivalik ja kellaaeg.

Kasutamisõpetused jagunevad ise kahte klassi: käsiraamat ja „kohustuslik lugemine“ leht mis annab viited olulisemate pistikute-nuppude kohta. Microlink on loe-mind-enne-kui-midagi-puudutad lehe trükkinud suurelt ja värviliselt ning see on kastis kõige peal – võimatu märkamata jätta, Mikromaailma veidi väiksem aga samuti värviline leht jääb kah kohe näppu ning paistab silma sellega, et… vist on isegi pildil kujutatud arvutikorpus sama, mis meile tarnitud. Plussid mõlemale.

Lisaks Tigmale leiame teist sorti ehk põhjalikumad käsiraamatud veel Microlinki ja Beesting’i kastidest – kusjuures Microlink paistab ka siin silma tähelepanu vääriva mahuga. 23 leheküljel on üritatud lahti seletada kõik alates ergonoomikast kuni kõikvõimalike internetiühenduste kirjeldusteni … ainult et tegelikult oleks sellise infomahu jaoks vaja vähemalt 230 lehekülge ja hästi palju pilte. Beesting’i tekst tuleb mulle pärast Microlink’i oma lugemist kangesti tuttav ette, aga vaevalt et see kasutajat häirib. Küll aga kasutamismugavuste juurde lisatud pilt pealkirjaga „Soovitav kehaasend arvutiga töötamisel“, kus keegi pika nina ja taldrikusuuruste silmadega kodanik suudab korraga rikkuda kõiki tekstis kirjas olevaid reegleid.

Mulle tundub, et kasutamisõpetusse suhtuvad tootjad kui kohustuslikku kulutusse: et tarbijakaitse ei viriseks ja marketingiosakond saaks vastavasse lahtrisse linnukese teha, paneme midagi kaasa. Olen käinud koos hooldusinseneriga kodukülastustel ja tean, et probleemid korduvad päevast päeva – arvutiga kaasas olev lugemisvara peaks aitama kasutajal närve ja tootjal raha säästa vastates ette ära kõige sagedamini ette tulevad küsimused.

Selles mõttes täiesti omaette klass on jällegi PCT Arvutid: nende juhend on trükitud ühe A4 lehe kahele poolele ja ma julgen seda nimetada loe-mind-lehekese ja käsiraamatu hübriidiks: neil on õnnestunud äärmiselt napile pinnale mahutada ära väga selged soovitused arvuti ülesseadmiseks, ergonoomilise töökeskkonna loomiseks ning mis eriti oluline – ka enamlevinud vigade kirjeldused. Mis teha, kui monitorile ei ilmu kujutist? Lülita sisse ja keera heledus/kontrast peale! (jah, ma olen pidanud sama probleemi pärast lumetormis kliendi juurde rühkima!) Ja kui arvuti on maha kukkunud või sinna on vedelikku sattunud, pöörduge kindlasti spetsialisti poole (äärmiselt oluline!). Ja veel eraldi on lisatud, et arvutit parandagu ikkagi spetsialist – kusjuures pole nõutud, et oleks PCT Arvutite jällemüüja vms, lihtsalt spetsialist. Braavo!

Lisaks soovitused selle kohta, mis tuleks probleemi kohta kirja panna, et hooldusinseneril oleks maksimaalselt lihtne probleemi lahendada. Mulle tundub, et need poisid on võtnud kodust kaasa mikseri, külmkapi ja mikrolaineahju kasutamisõpetused, uurinud oma hooldusest järgi probleemide TOP-3 ning proovinud midagi tõesti tarbijale mõeldut kokku kirjutada. Tulemus on seejuures oluliselt parem, kui minu koduse mikseri, külmkapi ja mikrolaineahju õpetused kokku. PCT Arvutid võiksid oma kasutamisõpetust veel veidi täiustada (nt lisada ergonoomilise töökoha pilt, ja vt järgmist alalõiku), Microlinkiga ühiselt värvitrükki saata ja tulemust ka kõigile teistele arvutitootjatele edasi müüa.

Mida ma kahjuks ei leidnud

Mitte ühestki õpetusest ei leidnud ma soovitusi monitori kaadrisageduse paikasättimiseks – teadupoolest kipuvad kõik arvutid enne monitoriga sõbraks saamist näitama 60Hz pilti ja see on silmadele väga väsitav. Kahjuks kohtab nii kodudes kui kontorites hulgaliselt monitore, mis võivad olla küll kõige kallimast hinnaklassist, aga mille pilt minu pea veerand tunniga valutama võtab. Kodudes kasutavaid neid arvuteid muideks meie enda lapsed, kontorites aga lugupeetud kolleegid, alluvad ja ülemused.

Edasi: sattusin just külla ühte kodusse, kus oli ca kuu aega uus arvuti kasutusel olnud. Selle ajaga oli arvuti täitunud erineva reklaam- ja nuhkvaraga, samas oli kasutajatele probleemiks, et arvutis ei ole Wordi ja Excelit. Ühegi arvuti juurest ei leidnud ma soovitusi viimase aasta jooksul tõeliseks nuhtluseks muutunud Gator’i jt nuhkide vältimiseks – elementaarne oleks soovitada installeerida näiteks AdAware (avastab nuhkvara) ja Free Surfer (tapab pop-up reklaamid). Need on niisama loomulikud nagu näiteks viirusetõrje-tarkvara.

Kontoritarkvara osas oleks parim viis piraatlust vähendada pakkudes arvutiga kaasa tasuta tarkvara – näiteks OpenOffice või 602 Pro PC Suite mis mõlemad tulevad toime MS Office’i dokumentidega. Kui nende installeerimine tundub liiga suure kohustusena (aga kui kasutaja äkki helistab meile ja ütleb, et programm jooksis kinni?) või tarkvara autor selle eest raha küsib, siis lehekülg soovitustega on kohe kindlasti täiesti tasuta ja ohutu lahendus.

Kokkuvõtteks

Mulle tundub, et käsiraamatute koostajad ja arvutihooldajad peaksid sõbraks saama ning vahel ka lihtsalt kuu pärast arvuti müüki kliendi juures kodus käima ja vaatama, mis on arvutiga vahepeal toimunud. Äkki läks õpetus koos muu pakendiga prügikasti? Vahest annaks paari lausega vastata neile sajale küsimusele, mis vastset arvutiomanikku vaevavad või mida ta isegi küsida ei oska? See kõik muudaks uue arvuti soetamise märksa nauditavamaks sündmuseks ja aitaks kindlasti vähendada kulusid garantiihooldusele… mis muideks on arvuti hinna osa, kui mõni meist seda veel ei tea. Ehk et: „kas teie maksate hambapasta karbi eest“?