InfoTS ja ESS antispämmi-eelnõu 2010

Kuivõrd eÕiguses on eelnõu digidoci peidetud docx’idena siis diskussiooni hõlbustamiseks

avaldan veebisloetava versiooni seisuga 13.01.2010, seletuskiri ja eelnõu ühel lehel koos. –pets

Seletuskiri

Elektroonilise side seaduse ja infoühiskonna teenuse seaduse muutmise seaduse seletuskiri

1. Sissejuhatus

Käesoleva eelnõu väljatöötamine tuleneb eesmärgist tagada isikute põhiõiguste kaitse seoses erinevate sidevahendite abil saadetavate otseturustuseks mõeldud teadaannete ja sõnumitega. Samuti adresseerib eelnõu samaaegselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/58/EÜ[1] artikli 13 Eesti õiguses harmoneerimisega ilmnenud probleeme, mis ei ole võimaldanud Euroopa Liidu õigusest tulenevate kohustuste korrektset ja tõhusat rakendamist ning efektiivse järelevalve teostamist Eesti ametiasutuste poolt.

Ühtlasi sätestab eelnõu õigusselguse mõttes ka täpsemad kriteeriumid avalikule konkursile, millega antakse teatavate raadiosagedusalade kasutusõigus.

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi siseturuosakonna tarbija- ja konkurentsipoliitika talituse peaspetsialist Mario Sõrm (mario.sorm@mkm.ee, 639 7678) ja sideosakonna juhataja asetäitja (mart.laas@mkm.ee, 625 6441). Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna peaspetsialist Hindrek Allvee (hindrek.allvee@mkm.ee; 639 7670).

Seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

Käesoleval hetkel reguleerib Eesti õiguses isikutele otseturustuseks mõeldud teadaannete saatmist mõnes osas infoühiskonna teenuse seaduse (edaspidi ka InfoTS) § 6, mis kehtestab nõuded kommerts­teadaannete edastamisele. InfoTS harmoneeris Eesti õiguskorras põhiosa direktiivi 2000/31/EÜ[2] ehk nn E-kaubanduse direktiivi nõuetest. See direktiiv sisaldas muuhulgas ka nõudeid kommertsteadaannete sisule ja nende edastamisele. Sealjuures otsustas seadusandja infoühiskonna teenuse seaduse kommerts­teadaandeid ja nende edastamist puudutavate sätete puhul osaliselt järgida hilisema direktiivi 2002/58/EÜ (ehk nn E-andmekaitsedirektiivi) artiklis 13 toodud põhimõtete eeskuju üldise opt-in põhimõtte[3] kehtestamise osas, jättes nimetatud artikli ülejäänud põhimõtete ja seal sisalduvate erandite harmoneerimise hilisemate kavandatavate siseriiklike õigusaktide kanda.

Sealjuures ei arvestatud info­ühiskonna teenuse seaduses ega ka õigusaktides, mis direktiivi 2002/58/EÜ Eesti õigusesse hiljem nn telekommunikatsiooni paketi raames harmoneerisid, et infoühiskonna teenuse seaduse reguleerimisala ja subjektide ring on oluliselt kitsam kui hilisema direktiivi 2002/58/EÜ artikkel 13 kohaldumisala. Ka direktiivi 98/34/EÜ[4] lisas 5 toodud näidisloendi kohaselt ei ole otseturustus telefoni ja faksi teel infoühiskonna teenus.

Samuti pole Eesti õigusesse üle võetud mõningaid viidatud artiklis 13 sätestatud põhimõtteid, sealhulgas ka üldistest opt-in reeglitest tehtavaid erandeid.

Lisaks sellele, et käesoleval hetkel ei täida Eesti korrektselt Euroopa Liidu õigusega kehtestatud kohustusi, on antud valdkonna ebapiisav regulatsioon tekitanud olukorra, mis riivab isikute põhiseadusega tagatud õigust eraelu puutumatusele. Sellele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler[5]. Samuti ei võimalda puudulik õiguskord Andmekaitse Inspektsioonil teostada efektiivset järelevalvet, kuna infoühiskonna teenuse seadus ja sellest tulenev menetluskord ei kohaldu isikutele, kes ei ole infoühiskonna teenuse osutajad või olukordade puhul, kus otseturustuseks mõeldud sõnumeid edastatakse näiteks faksi või telefoni teel.

Kuna infoühiskonna teenuse seadus on oma olemuselt „vertikaalne“ ning mõeldud reguleerimaks piiratud teenuste ringi (infoühiskonna teenuseid) ja direktiiv 2002/58/EÜ kohaldub elektroonilise side sektoris tervikuna, on otstarbekas täiesti uue seaduse väljatöötamise asemel täiendada elektroonilise side seadust sätetega, mis korrektselt harmoneerivad E-andmekaitsedirektiivi artikkel 13 nõuded ning võimaldavad seeläbi efektiivsemalt kaitsta isikute põhiseaduslikku õigust eraelu puutumatusele.

Eelnõu koostamise ajal võeti Euroopa Liidus vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/136/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul, direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, ning määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta.

Nimetatud direktiiviga muudetakse ka E-andmekaitsedirektiivi artikli 13 sätteid, millega  on käesoleva eelnõu koostamisel arvestatud.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kahest paragrahvist, § 1 sätestab muudatused elektroonilise side seaduses ja § 2 muudatused infoühiskonna teenuse seaduses.

Eelnõu § 1 p 1

Elektroonilise side seaduse §-i 2 täiendatakse punktiga 43, mis defineerib mõiste „elektroonilised kontaktandmed“. Tegemist on andmetega, mis võimaldavad isikutele elektroonilise side võrgu kaudu edastada elektroonilisel kujul teavet, nagu näiteks fakse, e-kirju, lühi- ja multimeediasõnumeid (SMS ja MMS) ja muud sarnast elektroonilisel kujul teavet. Sellisteks kontaktandmeteks on kõige tavalisemalt näiteks isiku elektronposti aadress või telefoninumber.

E-andmekaitse direktiivi artikkel 13 (1) nimetab üksnes piiritletud arvu selliseid seadmeid või meediume, mille kasutamine otseturustuseks on ilma füüsilise isiku eelneva nõusolekuta keelatud – automaatvalimissüsteemid, faksid ja elektronpost. Lähtudes viidatud direktiivi artikli 2 punktist h ja direktiivi preambuli punktis 40 toodud selgitusest, hõlmab direktiivi mõiste „elektronpost“ igasuguseid üldkasutatava sidevõrgu kaudu saadetavaid teksti-, kõne-, heli- või piltsõnumeid, mida saab hoida võrgus või saaja lõppseadmes, kuni saaja selle vastu võtab. Seega on elektronposti mõistega muuhulgas hõlmatud ka näiteks SMS ja MMS sõnumid.

Eelnõu autorid ei pidanud eelnõu koostamisel otstarbekaks lähtuda direktiivi artikli 13 (1) mehhaanilisest järgimisest seaduse tasandil, mis oleks eeldanud erinevate sidevahendite (nagu e-posti, faks jms) loetlemist ja vajadusel defineerimist elektroonilise side seaduses. Selle asemel järgiti sama direktiivi artikli 13 (2) ja hetkel kehtiva infoühiskonna teenuse seaduse (edaspidi InfoTS) § 6 lg 1 sõnastuslikku eeskuju, millest lähtuvalt on elektroonilisteks kontaktandmeteks sellised andmed, mis võimaldavad isikule edastada elektroonilise side võrgu kaudu teavet, piiritlemata vastavaid kontaktandmeid üksnes teatud sidevahendite ja meediumite kasutamise puhuks.

Arvestades nimetatud definitsiooni ja sellega seonduvate eelnõu sätete kohaldamisala, järgib valitud lahendus  ka direktiiv 2002/58/EÜ preambula punktis 4 sätestatud laiemat eesmärki, kohandada isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris elektrooniliste sideteenuste turu ja tehnoloogia arenguga, tagamaks üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste kasutajate isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse võrdne tase olenemata kasutatavast tehnoloogiast. Eeltoodust lähtuvalt võimaldab käesoleva eelnõu sõnastus oma reguleerimisalasse hõlmata ka olukordi ja uusi tehnoloogiaid, mida direktiivi sõnastamisel ette ei nähtud, näiteks bluetoothi kasutamist otseturustuseks.

Eelnõu autorid analüüsisid kõnealuse uue termini kasutuselevõtu asemel ka teisi alternatiive, näiteks täna InfoTS §-s 5 sisalduva mõiste „kommertsteadaanne“ kasutamise jätkamist elektroonilise side seaduses. Kuigi see mõiste on Eesti õiguses juurdunud, ei ole selle kasutamine käesoleva eelnõu kontekstis põhjendatud ega otstarbekas. Seda eelkõige põhjusel, et kommertsteadaande mõiste ei kattu oma sisu poolest direktiiv 2002/58/EÜ artiklis 13 osundatud konstruktsiooniga „kasutamine otseturustuseks“, kuivõrd viimatinimetatu hõlmab muuhulgas ka „otseturustust“ poliitiliste ja heategevuslike organi­satsioo­nide poolt oma tegevuse ja ideede edendamiseks. Kommertsteadaande mõiste sisu hõlmab üksnes teavet, mis on kavandatud edendama majandustegevuses osaleva isiku kaupade või teenuste pakkumist või tõstma nimetatud isiku mainet. Sealhulgas kohaldub InfoTS §-s 5 sätestatu muuhulgas ka piltlikult reklaamile Internetis, niivõrd kuivõrd on kommerts­teadaande puhul tegemist infoühiskonna teenuse või osaga sellest.

Juhul, kui kommertsteadaande mõiste sisu antud eelnõu kontekstis laiendada, millega hõlmataks ka isiku käitumise suunamine heategevuslike ja poliitiliste organisatsioonide poolt, tekiks olukord, kus eelnõu rakendamine hakkaks muuhulgas mõjutama ka adresseerimata poliitilist ja heategevuslikku „reklaami“ Internetis,  mis ei ole kindlasti käesoleva eelnõu eesmärgiks.

Sealjuures konstruktsioon „elektrooniliste kontaktandmete kasutamine otseturustuseks“ ühtib isikuandmete kaitse seaduse mõisteaparaadiga, mille § 12 lg 5 sätestab muuhulgas andmesubjekti õiguse keelata teda käsitletavate andmete töötlemise otseturustuseks.

Eelnõu § 1 p-d 2 ja 3

Raadiosageduste kui piiratud ressursi kasutamise kord määratakse kindlaks majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega „Eesti raadiosagedusplaan“. Nimetatud määrusega määratakse kooskõlas Euroopa Liidu õiguse ja rahvusvaheliste lepingutega kindlaks raadiosageduste kasutusviis, -režiim ja -otstarve, tagades raadiosageduste efektiivse ja otstarbeka kasutamise.

„Eesti raadiosagedusplaaniga“ määratakse muu hulgas kindlaks raadiosagedusalad, mille kasutamise õigus antakse avaliku konkursi korras. Üldjuhul annab Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi TJA) sagedusloa laekunud taotlusele ehk isik, kes soovib raadiosagedust kasutama hakata, esitab TJA-le taotluse ja talle antakse vastav sagedusluba. Teatavate raadiosagedusalade puhul on aga raadiosageduste soovijaid rohkem, kui vajalikke raadiosagedusi. Selliste raadiosageduste puhul on otstarbekas korraldada avalik konkurss, kus kõik soovijad saavad võrdsetel tingimustel osaleda. Selliste raadiosagedusalade puhul võib näitena tuua 450 MHz ja 2,5 GHz, mille mõlema kasutamisotstarve on mobiilne andmeside. Kuna nende raadiosageduste kasutamine ärilisel eesmärgil on tulutoov, siis tingib see ka suuremate huviliste arvu.

Raadiosagedusalade kohta, mille kasutamise õigus antakse avaliku konkursi korras, ammendavat loetelu anda ei ole võimalik. Sellised raadiosagedusalad tekivad vastavalt tehnoloogia arengule.

Kehtiva „Elektroonilise side seaduse“ § 9 lõike 4 kohaselt kehtestab eelpool nimetatud avaliku konkursi korra majandus- ja kommunikatsiooniminister.

Paragrahv 9 täiendamise eesmärgiks lõigetega 21–24 on suurendada õigusselgust ja määratleda täpsemalt kriteeriumid, millest minister avaliku konkursi korra kehtestamisel peab lähtuma.

Paragrahv 9 lõike 21 kohaselt määrab majandus- ja kommunikatsiooniminister avaliku konkursi korra kehtestamisel sidevõrgule esitatavad nõuded.

Samuti on majandus- ja kommunikatsiooniministril § 9 lõike 22 kohaselt õigus määrata ühekordne loatasu kuni 25 miljonit krooni raadiosagedusala kasutamise õiguse andmisel avaliku konkursi korras. Sama lõike punkt 2 annab ministrile õiguse kehtestada konkursil osalemise eest tagatisraha.

Paragrahv 9 lõige 23 sätestab, et ühekordne loatasu määratakse fikseeritud tasuna või enampakkumise korral alghinnana. Ühekordse loatasu suuruse määramisel arvestatakse käesoleva seaduse § 11 lõike 4 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimusi.

Paragrahv 9 lõige 24 sätestab, et tagatisraha peab olema kõigile avalikust konkursist osavõtjatele võrdne ning ei tohi olla suurem kui raadiosagedusala kasutamise õiguse eest võetav ühekordne loatasu. Pärast konkursi võitja selgumist tagatisraha tagastatakse.

Paragrahvi 9 lõikes 4 sätestatud redaktsioonilise muudatusega lisatakse viide uutele lõigetele 21 ja 22.

Eelnõu § 1 p 4

Selle punktiga täiendatakse elektroonilise side seadust paragrahviga 1081, mis sätestab tingimused, millal tohib isiku elektroonilisi kontaktandmeid otseturustuseks kasutada.

Mudeli üldiseloomustus

Lihtsustatuna võetakse kasutusele mudel, kus füüsilisest isikust kasutaja või kliendi kontakt­andmete kasutamine otseturustuseks on üldnormina lubatud üksnes füüsilise isiku eelneval nõusolekul, ehk nn opt-in põhimõtte kasutuselevõtt. Imperatiivne nõue eelneva nõusoleku olemasoluks füüsilistele isikutele saadetavate otseturustuslike teadete osas tuleneb otseselt direktiiv 2002/58/EÜ artiklist 13 (1).

Kui kasutajaks või kliendiks on juriidiline isik, siis eelneva nõusoleku omamise kohustust ei ole, kuid kasutajale või kliendile peab andma võimaluse keelata oma kontaktandmete selline kasutamine, ehk opt-out põhimõtte rakendamine.

Juriidilisest isikust klientide või kasutajate puhul võimaldab E-andmekaitse direktiivi artikkel 13 (5) liikmesriikidel ise otsustada, milliseid meetmeid selliste isikute õigustatud huvide kaitsmiseks kehtestada. Selgitamaks välja, millised oleksid Eesti juriidiliste isikute huvid antud küsimuses, viis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium perioodil 11.11-15.12.2008 läbi avatud konsultatsiooni infoühiskonna teenuse seaduse ja vajadusel ka teiste õigusaktide võimalikuks muutmiseks ja täiendamiseks. Konsultatsiooni raames avalikustati ja edastati huvitatud isikutele[6] vastavasisuline küsimustik, kus sooviti tagasisidet, ettepanekuid ja arvamusi infoühiskonna teenuse seaduse erinevate sätete ja nende muutmise vajaduse ja võimaluste kohta.

Küsimuse puhul, kuidas kaitsta juriidiliste isikute huvisid soovimatute kommertsteadaannete eest esines vastanute hulgas olulisi eriarvamusi. Osa vastanutest märkis, et eelneva nõusoleku kohustuse kehtestamine juriidiliste isikute kontaktandmete kasutamiseks ei ole põhjendatud. Sellise seisukoha põhjenduseks toodi eelkõige seda, et business-to-business ärisuhete puhul peaks ettevõtjatel eksisteerima võimalus teistele ettevõtjatele pakkumus ja teateid edastada ilma selleks eelnevat nõusolekut omamata. Sellist  seisukohta väljendas muuhulgas ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, kes oli oma liikmete seisukohtade väljaselgitamiseks viinud läbi vastavasisulise gallupi ning Andmekaitse Inspektsioon.

Kui füüsiliste isikute kontaktandmete otseturustuseks kasutamise puhul on eelneva nõusoleku kohustuse kehtestamine põhjendatud ka vajadusega kaitsta isiku eraelu puutumatust, siis juriidilisel isikul sellist omadust nagu eraelu teadupärast ei eksisteeri, seega on selles aspektis põhjendatud mõnevõrra leebemate reeglite rakendamine juriidilisest isikust klientide või kasutajate kontaktandmete kasutamise suhtes.

Kuigi ühesuguste reeglite kehtestamine nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele, oleks kahtlemata õigusloome aspektist lihtsam ning osapoolte jaoks mõnevõrra selgem lahendus, on eelnõu autorid käesoleval hetkel lähtunud võimalusest kehtestada erinevad põhimõtteid sõltuvalt sellest, millise isiku kontaktandmeid otseturustuseks kasutatakse.

Ka teiste liikmesriikide rakenduspraktika antud küsimuses ei ole ühtne, eelnõuga kavandatavat mudelit, kus füüsilisest isikust ja juriidilisest isikust adressaatide osas kehtivad erinevad reeglid kasutatakse näiteks Austrias, Rootsis ja Belgias.

Füüsilise isiku kontaktandmete kasutamine otseturustuseks

Tulenevalt E-andmekaitse direktiivi artikli 13 (1) nõuetest, on füüsilise isiku elektrooniliste kontaktandmete kasutamine otseturustuseks lubatud üksnes nimetatud isiku eelneval nõusolekul. Sellist üldpõhimõtet järgib ka eelnõu § 1 punkt 4, mõningate terminoloogiliste erisustega, mis on alljärgnevalt lahti seletatud.

Direktiivi artikkel 13 (1) sätestab, et eelneva nõusoleku otseturustuseks peab andma abonent (subscriber). Abonent on isik, kes on sõlminud üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste osutajaga lepingu selliste teenuste kasutamise kohta. Nimetatud termin on elektroonilise side seadusesse üle võetud mõistega „klient“. Käesolevas eelnõus on ette nähtud võimalus, et eelneva nõusoleku võib anda või sellest ka keelduda lisaks kliendile ka elektroonilise side teenuse kasutaja, kui sellise nõusoleku andmine või sellest keeldumine on teenuse kasutaja pädevuses. Selle põhjuseks on asjaolu, et alates direktiivi loomisest on kasutatavad tehnoloogilised lahendused ja ärimudelid muutunud, mille tõttu on traditsioonilise abonendi nõusoleku rakendamine osutunud praktikas mitmetel juhtudel ebamõistlikuks ning kohmakaks. Näiteks praktikas võib otseturustuse nö adressaadiks olla isik, kes küll kasutab elektroonilise side teenust, kuid kellel ei ole lepingut selliste teenuste kasutamise kohta, ehk ta ise ei ole abonendiks.

Seega on käesolevas eelnõus sätestatud, et eelneva nõusoleku saab anda nii füüsilisest isikust kasutaja, kui ka klient. Selline sõnastus järgib ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2009/136/EÜ tulenevaid vastavasisulisi muudatusi ja Euroopa Komisjoni juures tegutseva kõrgetasemelise ekspertgrupi (ehk nn Article 29 Data Protection Working Party) kirjalikku arvamust[7].

Juriidilise isiku kontaktandmete kasutamine otseturustuseks

Juriidilise isiku kontaktandmete kasutamine otseturustuse eesmärgil on lubatud ilma isiku eelnevat nõusolekut omamata, kuid isikule peab andma võimaluse keelata oma kontakt­andmete selline kasutamine. Sealjuures tuleb isikule anda võimalus keelduda oma kontakt­andmete kasutamisest iga kord, kui tema kontaktandmeid otseturustuseks kasutatakse ning isikul peab olema võimalus nimetatud õigust realiseerida elektroonilise side võrgu kaudu.

Praktikas võib selliseks keeldumise võimaluseks olla näiteks tänapäeval laialdaselt kasutusel olev e-kirjale lisatud viide, millega isik saab ennast adressaatide loetelust eemaldada.

Füüsilise ja juriidilise isiku kontaktandmete eristamine

Olukorras, kus otseturustuse lubatavusele kehtivad erinevad reeglid sõltuvalt sellest, kas adressaat on juriidiline või füüsiline isik, peab saatja enne isiku kontaktandmete kasutamist olema teadlik, kas tema valduses olevad kontaktandmed kuuluvad füüsilisele või juriidilisele isikule.

Selline eristamine võib saatja jaoks olla küllaltki keeruline,  kuid üldjuhul peaks hinnang, kas kontaktandmeid lugeda füüsilise või juriidilise isikuga seotuks, olema tehtud iga juhtumi ja olukorra eripära arvestades. Sellest lähtuvalt ei nähta käesoleva eelnõuga ette täpseid reegleid, eristamaks füüsilise ja juriidilise isiku kontaktandmeid. Selliste reeglite kehtestamine seaduse tasandil oleks ilmselt kõiki praktikas tekkida võivaid olukordi arvestades keeruline või isegi võimatu.

Sellele vaatamata tuleks eelnõu autorite arvates isikute kontaktandmete kuuluvuse üle otsustamisel lähtuda lisaks puhtalt tehnilistele kriteeriumitele (näiteks domeeni kuuluvus) ka sellest, millises kontekstis kontaktandmeid otseturustuseks kasutatakse. Üldjuhul võiks võtta aluseks, et kui on tegemist e-posti aadressiga, mis ei viita otseselt füüsilisele isikule, vaid tegemist on nö üldise e-posti aadressiga (info@nimi.ee, firma@firma.ee jne) võiks selliseid e-posti aadresse pidada juriidilise isiku e-posti aadressideks, millele otseturustuslike teadaannete saatmise osas eelneva nõusoleku olemasolu nõue ei ole vajalik.

Teine küsimus on, mis saab aadressidest, mis otseselt või kaudselt viitavad füüsilisele isikule (nimi.nimi@juriidilineisik.ee, myygijuht@firma.ee, jne). Selliste aadresside puhul on võima­lik kriteeriumitena arvestada saaja positsiooni juriidilise isiku juures ning otseturustatava kauba või teenuse olemust. Võiks eeldada, et kui juriidiline isik tegeleb näiteks käekottide ja teiste aksessuaaride müügiga, ning selle isiku ostujuhi kontaktandmeid kasutatakse  muruniidukite otseturustuseks, siis on tegemist sõnumiga, mis on saadetud füüsilisele isikule, mille saatmine ilma adressaadi eelneva nõusolekuta on mäletatavasti keelatud. Teisest küljest, kui isiku funktsioon ettevõttes on seotud näiteks mingite konkreetsete toodete ostu või müügiga ning vastav isik omab nimetatud valdkonnas otsustuspädevust, siis võiks eeldada, et sellele isikule tema tööga seotud toodete kohta otseturustuslike sõnumite saatmise puhul oleks tegemist olukorraga, kus tema kontaktandmeid tuleks sellises olukorras pidada juriidilise isiku kontaktandmeteks.

Erand olemasoleva kliendisuhte puhuks

E-andmekaitse direktiivi artiklis 13 (2) toodud erandi eeskujul on eelnõusse lisatud teatud erisusi olukordadeks, kus müüja saab oma toote või teenuse müügi raames ostja (füüsilise või juriidilise isiku) elektroonilised kontaktandmed (näiteks e-posti aadressi, telefoninumbri). Sellisel juhul võib isik kasutada ostja kontaktandmeid oma samasuguste toodete või teenuste otseturustuseks, kuid üksnes eeldusel, et ostjale antakse nimetatud kontaktandmete esmase kogumise ajal ning iga eraldiseisva sõnumi puhul võimalus keelata oma kontaktandmete kasutamine otseturustuseks. Analoogiliselt tuleb isikule võimaldada keeldumis­õiguse realiseerimist elektroonilise side võrgu abil.

Juhul, kui isik keelab oma kontaktandmete esmase kogumise ajal oma kontaktandmete kasutamise otseturustuseks kavandatava § 1081 lg 3 p 1 kohaselt, siis ei ole selle isiku kontaktandmete otseturustuseks kasutamine lubatud ning sama lõike punktid 2 ja 3 kohalduvad vaid juhul, kui ostja pole oma kontaktandmete sellist kasutamist eelnevalt keelanud.

Sealjuures tuleb arvestada, et nn eelneva ärisuhte puhul antud nõusolek oma kontaktandmete kasutamiseks otseturustuseks kehtib E-andmekaitse direktiivi artikkel 13 (2) kohaselt üksnes sama isiku samalaadsete toodete või teenuste otseturustuseks, mitte näiteks müüja tütarettevõtjale oma toodete otseturustuseks[8]. Küsimusele, mille osas lähtuda toodete või teenuste piisava sarnasuse määratlemiseks, tuleb läheneda üksikjuhtumi põhiselt.

Eelnõu autorid on lähtuvalt eelnõu § 1 p-s 1 tehtud erisustest (vt ka selgitus lk 2 viimane lõik) määratlenud ka antud sätte puhul, et erand olemasoleva kliendisuhte puhuks kehtib lisaks e-posti  kontaktandmete kasutamisele ka teiste elektrooniliste kontaktandmete kasutamisele.

Otseturustusliku sõnumi tuvastatavus ja muud sisulised nõuded

Kavandatav ESS 1081 lg 4 sätestab teatavad nõuded otseturustuse raames elektroonilise side võrgu kaudu edastatava teabe sisule. Nimetatud nõuded sisaldavad  peamist kohustust – isik, kelle nimel vastav teave edastatakse, peab olema tuvastatav ning iga saadetav sõnum peab sisaldama viidet, juhendit või teavet selle kohta, kuidas adressaat saab oma kontaktandmete kasutamist otseturustuseks keelata.

Lisaks, tulenevalt uue EL elektroonilise side direktiivi 2009/136/EÜ nõuetest, peab edastatav teave vastama ka E-kaubanduse direktiivi artiklis 6 sätestatud nõuetele ega tohi ergutada saajaid külastama veebilehti, mis on vastuolus nimetatud artiklis sätestatud nõuetega.

Eelnõu § 1 p 5 ja 6

Viidatud eelnõu punktid määratlevad sanktsiooni seaduses sätestatud nõuete rikkumise eest ning väärteo kohtuvälise menetleja, milleks on Andmekaitse Inspektsioon (AKI). Inspektsioon teostab ka praegusel hetkel järelevalvet InfoTS § 6 täitmise üle ning jätkab sama funktsiooni teostamist edaspidi elektroonilise side seaduses sätestatud pädevuse alusel.

Eelnõu § 2

Eelnõu §-ga 2 sätestatakse elektroonilise side seaduse täiendamisest tulenevad muudatused InfoTS-s. Seaduses tühistatakse paragrahv 6 ning muudetakse vastavalt ka sanktsioonide ja kohaldatava menetluse osa. Samuti muudetakse mitmete sätete sõnastust.

Eelnõu § 2 p-s 5 sätestatu kohaselt hakkab infoühiskonna teenuse seaduse nõuete täitmise üle järelevalvet teostama Tehnilise Järelevalve Amet (TJA). Seni on järelevalve InfoTS sätete järgimise üle olnud jagatud TJA ja AKI omavahelise ametkondliku lepinguga, mille alusel teostas AKI järelevalvet kommerts­teadaande ja selle edastamisele sätestatud nõuete järgimise osas (InfoTS § 5 ja § 6) ning TJA teenuse osutaja kohta edastatava teabe nõuete (InfoTS § 4) järgimise osas.

Kuna antud eelnõu kohaselt InfoTS § 6 tunnistatakse kehtetuks, jääb seaduse alusel ainsaks kohtuväliseks menetlejaks Tehnilise Järelevalve Amet, kes jätkab oma senise järelevalve­pädevuse teostamist. Seaduse §-s 5 sätestatud nõuete järgimise osas eraldiseisvaid väärteo­koosseise hetkel ei kehtestata, kuivõrd juhul kui kommertsteadaande sisule (näiteks reklaamile Internetis) kehtestatud nõuete rikkumine on samaaegselt käsitletav ka reklaami­seaduse rikkumisena, rakendub reklaamiseadusest ja tarbijakaitseseadusest tulenev järele­valve­­mehhanism. InfoTS-i ja reklaamiseaduse sätete omavahelist suhet ning võimalikku konsolideerimist analüüsitakse täiendavalt antud eelnõust eraldiseisvalt

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga võetakse kasutusele uus mõiste – elektroonilised kontaktandmed. Nimetatud mõiste tuleb direktiiv 2002/58/EÜ artiklist 13 (2). Eelnõu autorid analüüsisid ka olemasolevate terminite kasutamise võimalikkust, kuid ei pidanud nende kasutamist antud juhul võimalikuks[9].

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on koostatud arvestades Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/58/EÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/31/EÜ. Eelnõus sätestatud erisused on lubatavad, kuivõrd direktiiv 2002/58/EÜ artikkel 13 (3) viitab selgelt võimalusele kehtestada siseriiklike õigusaktidega täiendavaid reegleid olukordadeks, mis ei ole kaetud sama artikli lõigetega 1 ja 2.

Samuti arvestab eelnõu EL direktiivi 2009/136/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul, direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, ning määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta.

Eelnõu ja Euroopa Liidu õigusallika võrdlustabel on lisatud seletuskirjale (lisa 1).

6. Seaduse mõjud

Seadusega kaasneb isikute põhiõiguste kaitse parendamine otseturustuseks mõeldud sõnumite eest ning täpsustub, millistel tingimustel on lubatud selliseid sõnumeid saata.

7. Seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused ja seaduse rakendamise eeldatavad tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne riigi- ja kohalike omavalitsuste eelarvetele täiendavaid kulutusi ega tulusid. Eelnõu punktides 2 ja 3 sätestatud avaliku konkursiga laekuvad tulud kajastatakse igal aastal riigieelarve seaduses.

8. Rakendusaktid

Seaduse jõustumisega ei kaasne rakendusaktide kehtestamist.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras.

Juhan Parts

Minister

Lisa 1

Eelnõu ja Euroopa Liidu õigusallika võrdlustabel

Euroopa Liidu õigusallikad:

1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/58/EÜ milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37—47), muudetud direktiiviga 2009/136/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul, direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, ning määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (EÜT L 337 18.12.2009, lk 11-36)

Seaduse eelnõu säte (paragrahv, lõige, punkt) EL õigusallika nõue (viide ja märksõna või tsitaat) Vastavus EL õigusallikale (vastab, ei vasta, vastab osaliselt) Mittevastavuse või osalise vastavuse põhjendus Koos-kõlla viimise tähtaeg
§ 1 p 1 direktiiv 2002/58/EÜ art 13 lg 1 ja lg 2 vastab
§ 1 p 4 direktiiv 2002/58/EÜ art 13 lg 1, 2, 3, 4 ja 5 vastab
§ 2 p 1 direktiiv 2000/31/EÜart 2 (f) vastab
§ 2 p 2 direktiiv 2000/31/EÜ art 2 (f) vastab

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/58/EÜ, 12.juuli 2002, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv)

[2] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ, 8. juuni 2000, infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul  (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta)

[3] Lihtsustatuna eelneva nõusoleku olemasolu põhimõte

[4] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/34/EÜ, 22. juuni 1998, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teavitamise kord

[5] Õiguskantsleri märgukiri 16.05.2008 nr 6-1/071117/00803544

[6] Küsimustik edastati otse 16-le isikule ning avalikustati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kodulehel ja osalusveebis www.osale.ee

[7] Opinion 2/2008 on the review of the Directive 2002/58/EC on privacy and electronic communications (ePrivacy directive)

[8] vt ka Article 29 Data Protection Working Party Opinion 5/2004 on unsolicited communications for marketing purposes under Article 13 of Directive 2002/58/EC, 27.02.2004

[9] Vt ka selgitus eelnõu § 1 p 1 kohta

Eeelnõu

28.12.2009

Elektroonilise side seaduse ja infoühiskonna teenuse seaduse muutmise seadus

§ 1. Elektroonilise side seaduses (RT I 2004, 87, 593; 2009, 62, 405) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 täiendatakse punktiga 43 järgmises sõnastuses:

„43) elektroonilised kontaktandmed on andmed, mis võimaldavad elektroonilise side võrgu kaudu kasutajale või kliendile edastada teavet, sealhulgas faksi, elektronposti või lühi- ja multimeediasõnumit;“;

2) paragrahvi 9 täiendatakse lõigetega 21–24 järgmises sõnastuses:

„(21) Raadiosagedusala kasutamise õiguse andmisel avaliku konkursi korras määrab sidevõrgule esitatavad nõuded majandus- ja kommunikatsiooniminister.

(22) Raadiosagedusala kasutamise õiguse andmisel avaliku konkursi korras võib majandus- ja kommunikatsiooniminister määrata:

1) ühekordse loatasu kuni 25 miljonit krooni;

2) konkursil osalemise eest tagatisraha.

(23) Ühekordne loatasu määratakse fikseeritud tasuna või enampakkumise korral alghinnana. Ühekordse loatasu suuruse määramisel arvestatakse käesoleva seaduse § 11 lõike 4 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimusi.

(24) Tagatisraha peab olema kõigile avalikust konkursist osavõtjatele võrdne ning ei tohi olla suurem kui raadiosagedusala kasutamise õiguse eest võetav ühekordne loatasu. Pärast konkursi võitja selgumist tagatisraha tagastatakse.“;

3) paragrahvi 9 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud avaliku konkursi läbiviimise korra ning lõigetes 21 ja 22 nimetatud nõuded ja tingimused kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister.“;

4) seadust täiendatakse §-ga 1081 järgmises sõnastuses:

㤠1081. Elektrooniliste kontaktandmete kasutamine otseturustuseks

(1) Füüsilisest isikust kasutaja või kliendi elektrooniliste kontaktandmete kasutamine otseturustuseks on lubatud üksnes tema eelneval nõusolekul.

(2) Juriidilisest isikust kasutaja või kliendi elektrooniliste kontaktandmete kasutamine otseturustuseks on lubatud juhul, kui:

1) kontaktandmete kasutamisel antakse iga kord selge ja arusaadav võimalus tasuta ja lihtsal viisil keelata oma kontaktandmete selline kasutamine;

2) isikule võimaldatakse oma õigust keeldumisele realiseerida elektroonilise side võrgu kaudu.

(3) Kui isik saab seoses toote müügi või teenuse osutamisega füüsilisest või juriidilisest isikust ostja elektroonilised kontaktandmed, võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust olenemata kasutada neid kontaktandmeid ostjale oma samasuguste toodete või teenuste otseturustuseks juhul, kui:

1) ostjale antakse tema elektrooniliste kontaktandmete esmase kogumise ajal selge ja arusaadav võimalus tasuta ja lihtsal viisil keelata oma kontaktandmete selline kasutamine;

2) ostjale antakse iga kord, kui tema elektroonilisi kontaktandmeid kasutatakse otseturustu­seks, selge ja arusaadav võimalus tasuta ning lihtsal viisil keelata oma kontakt­andmete selline kasutamine;

3) ostjale võimaldatakse oma õigust keeldumisele realiseerida elektroonilise side võrgu kaudu.

(4) Elektrooniliste kontaktandmete kasutamine otseturustuseks on keelatud juhul, kui:

1) isik, kelle nimel teave edastatakse, ei ole tuvastatav;

2) edastatud teave ei sisalda juhist või teavet, mis võimaldab kasutajal, kliendil või ostjal oma õigust keeldumisele realiseerida;

3) edastatud teave ei vasta infoühiskonna teenuse seaduse § 5 lõikes 2 sätestatud nõuetele;

4) edastatud teave ergutab isikuid külastama veebilehti, mis ei vasta punktis 3 viidatud nõuetele.

(5) Käesolevas paragrahvis nimetatud kasutaja, kliendi või ostja keeldumise korral ei tohi tema elektroonilisi kontaktandmeid otseturustuseks kasutada.

(6) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata reaalajas toimuvale mitmepoolsele häälkõnele.“;

5) seadust täiendatakse §-ga 1842 järgmises sõnastuses:

„§ 1842. Elektrooniliste kontaktandmete kasutamisele kehtestatud nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse §-s 1081 sätestatud elektrooniliste kontaktandmete kasutamisele kehtestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni.“;

6) paragrahvi 188 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Käesoleva seaduse §-s 1842 ja §-s 187 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Andmekaitse Inspektsioon.“

§ 2. Infoühiskonna teenuse seaduses (RT I 2004, 29, 191; 2007, 66, 408) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 5 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kommertsteadaanne on igalt liiki teabe edastus, mis on kavandatud otseselt või kaudselt edendama majandus- või kutsetegevuses osaleva isiku nimel tema kaupade või teenuste pakkumist või tõstma isiku mainet.“;

2) paragrahvi 5 lõike 3 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) teave, mis on esitatud isikust sõltumatult tema maine, pakutava kauba või teenuse kohta.“;

3) paragrahv 6 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 10 lõike 1 punktis 1 asendatakse sõnad „kahjutasu nõude“ sõnadega „kahju hüvitamise nõude“;

5) paragrahv 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 12. Riikliku järelevalve teostajad

(1) Käesolevas seaduses teenuse osutaja kohta antavale teabele sätestatud nõuete järgimise üle teostab vastavalt oma pädevusele järelevalvet Tehnilise Järelevalve Amet.“;

6) paragrahvi 15 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

§ 15. Teenuse osutaja kohta antavale teabele sätestatud nõuete rikkumine

(1) Käesolevas seaduses teenuse osutaja kohta antavale teabele sätestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni.“;

7) paragrahv 16 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠16. Menetlus

(1) Käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud väärteole kohaldatakse karistusseadustiku üldosa ja väärteomenetluse seadustiku sätteid.

(2) Käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on vastavalt oma pädevusele Tehnilise Järelevalve Amet.“

Riigikogu esimees Ene Ergma

Tallinn, ……………………………2009

Algatanud Vabariigi Valitsus

……………………..2009 nr

  • Viimane veerg

    Mina olen Peeter Marvet (pets@tehnokratt.net). Ei saa täielikult välistada, et see siin oli kunagi minu ajaveeb. Kirjapandu ei pruugi väljendada seisu- ega istmekohti. Seoses surutisega esilehe mahtu vähendatud 8%. Lisandub käibemaks, Tallinna elanikel ka müügi- ja paadimaks. Pakendatud gaasikeskkonda. Valmistatud arvutis milles võib leiduda väheses koguses piima- ja pähklitükke. Ei sisalda hüdrogeenitud (transarasvavabasid) taimseid rasvhappeid, sisaldab vahustatud lämmastikku.