Poliitika vs küberneetika

Väitlus „Delfi eelnõu” teemadel on viimasel ajal miskipärast vaibunud — mis on kurb, sest sisuliste küsimusteni pole õieti jõutudki. Alustame kasvõi sellisest lihtsast asjast nagu sõnavabadus, mida justnagu kaitsev hüsteeriline tants „on kantud teatud kamba soovist maksku mis maksab säilitada karistamatu inimeste mõnitamise võimalus.” (justiitsminster Rein Lang, “Nähtamatuse talumatu kergus”, Eesti Ekspress 10.11.2005). Mul on muidugi kerge kahtlus, et ka ministrihärra enda sõnakasutus on sedapuhku mängind rolli selles, et “oleme sattunud täna olukorda, kus elu edasiviiv ühiskondlik debatt on hääbumas” (tsitaat samast)… aga jätaks selleks korraks vastastikused komplimendid ja vaataks, mis on eelnõu või selle kohta käinud väidete taga.

Portaalid vastutagu?

Õigupoolest pole selle taga suurt midagi, sest vaatamata meediast läbi jooksnud lubadustele juriidilised isikud vastutusele võtta ning üleskutsetele kommentaare enne avalikustamist toimetada või eestilaim.com’i saata… pole eelnõus kunagi midagi sellist kirjas olnud. Aga me kõik läksime õnge ja esitasime ministrile küsimusi, mis lubasid tal väljendada oma seisukohta netikommentaaride osas.

Tõsi, eelnõus on sees juriidiliste isikute vastutus sõjapropaganda ja vaenu õhutamise puhul, aga nagu ütles Rein Lang Vikerraadio saates Argipäev, on need „selles mängus ainult 0,001 protsenti, sest neid kuritegusid ei ole palju, Eestis vaenu õhutamine ei ole probleem ja need konkreetsed juhtumid nagu näiteks ‚juudid ahju’ on tegelikult saanud isegi ebaproportsionaalselt suurt ühiskondlikku tähelepanu”.

Tunnistan, et läksin ka ise liimile ning aitasin haibile kaasa, sest juriidiliste (kasumit taotlevate) isikute vastutama panek nende hallatavatel veebilehtedel aset leidva kasutajatepoolse loomingu eest viib paraku „kulu-optimeeritud lahenduseni”, kus iga vähegi juriidilise välimusega nõudmise peale sisu kustutatakse ja kasutaja-andmed asjaomastele isikutele üle antakse. Aga midagi sellist pole ju kirja pandudki.

Kohtud tuvastagu?

Nagu ütleb eelnõus seletuskiri ei laiene meil au ja hea nime teotamisele Eestis “karistusõiguslik kaitse”, mistõttu tuleb selle murega minna võlaõigusseaduse §1046 näpus tsiviilkohtusse ja seda võib uue tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel teha ka juhul, kui teotaja on anonüümne. Nimelt on kohtul eelmenetluse käigus võimalik muuhulgas selgitada välja “kes on menetlusosalised ning kas ja kuidas neid kohtuistungile kutsuda” ning delfi-eelnõu annab kohtutele võimaluse teha “üksikpäringuid” ning nõuda veebisaidilt postituse teinu IP aadressi ning teenusepakkujalt selle IP-aadressi kasutaja nime.

Mis on põhimõtteliselt ju kena – aga kusagil pole öeldud, et seda nippi tohib kasutada vaid VõS §1046 puhul. Näiteks kujutame ette mõnda tuntud kodulehemajutajat kes on keelanud oma nime mainimise turvaprobleemidele viitavates foorumipostitustes, autoriõiguste-kaitsjat kes tuleb ühel hommikul ideele otsida Google’ist mõne Vanilla Ninja laulu sõnu ning seejärel kõik kodulehe-pidajatest anonüümsed fännid profülaktika mõttes kohtusse kaevata või… loomingulised juristid leiavad kindlasti veel hulga taktikaid, mida annab selle muudatuse alusel automatiseerida.

Soovitan soojalt lugeda kõigil Lawrence Lessigi raamatuid Free Culture ja Code and Other Laws of Cyberspace, sest kübermaailm annab kõige muu hea kõrval ka hüperefektiivsed vahendid seaduste jõustamiseks … ning see puudutab paratamatult ka sõnavabadust. Seega peaks iga uue augu tekitamisel mõtlema tagajärgedele ja selle kasutamisele selged piirid seadma – näiteks lubades tuvastamist vaid kodaniku teotamise juhtumite korral.

Pisike jälitustegevus normiks?

Eelnõus on aga sees teinegi “üksikpäringuid” lubav punkt mis puudutab kriminaalmenetlust – nimelt kui siiamaani tohtis jälitustegevuse abil tõendeid koguda vaid juhul, kui käsil on “esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust”, siis muudatus lubaks üksikpäringuid sõltumata kuriteo raskusest. Tänu õiguskantsleri sekkumisele on sinna tänaseks lisandunud piiranguks paragrahvide loetelu millest näiteks lastepornot puudutavad ei tekita küsimusi… küll aga rida ülejäänuid.

Näiteks “Rahvusvaheliselt kaitstud isiku laimamine ja solvamine” ja “Välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooni ametliku sümboli teotamine” kuuluvad kategooriasse, mille vastu võitleb World Press Freedom Committee. Nagu ütles Kevin Goldberg 20. jaanuari WNYC saates On The Media „kasutatakse neid poliitiliste oponentide tagakiusamiseks”…

Aga loetellu kuulub ka arvutiviiruste levitamine „raskendavate asjaoludeta” mida annab kindlasti kohaldada ka nende suhtes, kes oma arvuti viirusekaitse uuendamata või operatsioonisüsteemi lappimata on jätnud.

Ning, last but not least, „kutse- ja ametitegevuses teatavaks saanud saladuse hoidmise kohustuse rikkumine”. Olgu öeldud, et selle loo tarbeks üritasin saada Riigikogu õiguskomisjonilt nimekirja siinkirjeldatavate paragrahvide kohta ja tuli välja, et „erakondadele tutvustamise” faasis olevaid parandusi pole mulle ette nähtud näha. Kirjutasin masendavast olukorrast justiitsministrile kes mõistagi lasi mulle nimekirja saata… ent kujutame ette olukorda, kus mõni madalam ametnik oleks need lisanud kommentaarina mõnes online-väljaandes ilmunud hämavale pressiteatele?

. . .

Ega muud polegi nagu lisada. Nõustun härra ministriga: „oleme sattunud täna olukorda, kus elu edasiviiv ühiskondlik debatt on hääbumas”. Ainult et minu meelest on oma osa selles ka debati teise osapoole hüsteeriliselt tantsivaks aferistide kambaks nimetamisel.

  • Viimane veerg

    Mina olen Peeter Marvet (pets@tehnokratt.net). Ei saa täielikult välistada, et see siin oli kunagi minu ajaveeb. Kirjapandu ei pruugi väljendada seisu- ega istmekohti. Seoses surutisega esilehe mahtu vähendatud 8%. Lisandub käibemaks, Tallinna elanikel ka müügi- ja paadimaks. Pakendatud gaasikeskkonda. Valmistatud arvutis milles võib leiduda väheses koguses piima- ja pähklitükke. Ei sisalda hüdrogeenitud (transarasvavabasid) taimseid rasvhappeid, sisaldab vahustatud lämmastikku.