Flopireeglid

(ehk: kuidas mitte usaldada flopiketast)

Laiad rahvamassid on tasapisi taipamas, et informatsiooni on palju mõttekam liigutada mitte paberile trükituna, vaid arvutile söödaval kujul.

E-post oleks muidugi parim lahendus, aga ka flopi-transport on endiselt üsna levinud — ning ikka ja jälle peab kedagi kurvastama, et tema ketas ei loe ja nüüd tuleb kohe jälle teise linnaotsa lipata.

Loomulikult mõjub lippamine tervisele ja eriti kehakaalulue väga hästi (tean ühte inimest, kes pärast korduvat flopidega edasi-tagasi jooksmist võib ennast vabalt ukse alt sisse libistada), aga järgnevad seadused maksaks kindlasti välja trükkida ja kontoris nähtavale kohale riputada.

Esimene flopireegel — flopiketas on maksimaalselt ühekordselt kasutatav andmekandja; mõte võtta sahtlist mõni vana ketas ja vajalikud failid sinna peale kopeerida tuleks lugeda rahvavaenulikuks ja kuulutada karistatavaks kui enda ja teiste aja raiskamine

Teine flopireegel — flopiketas tuleb alati enne kasutamist formaatida (võimalikult «full format»). Kui on märgata selle tegevuse puhul vähematki probleemi (kahtlane kääksutamine, eriti ketta lõpupoole; arvuti teatab ketta mahuks ja vaba olevaks ruumiks erinevaid suurusi), tuleb ketas kohe ära visata (muutes ta eelnevalt täielikult kasutamiskõlbmatuks) või siis hoopis suurimale vaenlasele liisida.

Kolmas flopireegel — flopiketas on igal juhul üks kahtlane värk, kopeeri sama info igaks juhuks kas samale kettale mitmesse alamkataloogi või lausa eraldi mitmele kettale.

Neljas flopireegel mitte mingil juhul ära ava dokumendi otse flopikettalt, programmid võivad hakata sama ketast kasutama ajutiste failide tegemiseks või dokumendi sagedaseks autosave’iks, need tegevused aga lühendavad ketta niigi nappi eluiga veelgi.

Lisaselgitused

Ei tasu otsida võimalusi nendest reeglitest mööda hiilimiseks — näiteks väites, et ketas oli tuttuus, korraliku firmamärgiga ja tootja poolt formaaditud. Varem või hiljem saab see saatuslikuks.

Eriti karda kettakarpe 10+2 või 20+4, kuhu on lisatud ‘tasuta kettaid’. Teatavasti püsib info kettal ainult raha mõjul, ja need lisakettad on seega täiesti kasutud. Kahjuks peab kasutaja alati ise välja selekteerima, millised 2 või 4 ketast praagid on.

Osta ainult tuntud firmamärgiga kettaid, nende puhul on praagi tõenäosus mõnevõrra väiksem.

Mida tähendab «võimalikult full format»? Nii Win95 kui uuemad DOSid tahavad teha nn quick format’it, mitte ketast korralikult tööks ette valmistada. Win 95 puhul tuleb alati valida Format Type’iks «full», DOSi all tuleb formaatimiskäsule lisada /u ehk unconditional (ingl k: käsk vastu vaidlemata täita).

Lisaselgitustele lisaks

Reeglite eesmärk on selgitada, et flopiketas on ühekordse kasutusega andmekandja ja sinna kirjutatud info on kadumisohus. Keskmine kasutaja haarab flopivajaduse tekkimisel lähima kättesattuva ketta, pistab arvutisse ja kirjutab sinna peale pool elutööd (mis seejärel arvuti kõvakettalt kustutatakse). Olles liikunud teise linnaserva, tahab kasutaja salvestatud teksti kätte saada — aga kusagil viimase veerandi peal teatab arvuti, et rohkem enam lugeda ei õnnestu. Kasutaja saab kuidagi pool faili kätte, pakub seda Wordile, see aga fabritseerib vaid mingi segase veateate (näiteks, et nulliga ei saa jagada, mida me isegi teame).

On aga ka selline liik kasutajaid, kes pistavad hommikul oma kõvakettaga varustatud arvutisse flopiketta ja teevad kogu töö selle peal. Varem või hiljem ütleb ketas üles ja kogu töö, muu hulgas see kiire tekst, mis parasjagu käsil oli, on kadunud. Lihtsamal puhul tahab Word kasutada seda ketast ka oma ajutiste failide jaoks ja see saab salvestamise ajaks lihtsalt liiga täis — mispeale kasutaja veidike paanikasse satub ja igati lahendatavas olukorras oma kirjutatu efektiivselt ära kaotab. (Millal on kaotamine ebaefektiivne? Siis, kui sellega kaasneb palju pusimist kaotamise vältimiseks.)

Milline on aga tõenäosus, et ketas untsu läheb? Alustasin pisikese testiga, nimelt korjasin kokku 40 vana ketast (eeldatavalt aasta-kaks vanad), mis minu lauale unustatud, ja proovisin neid formaatida. Kui see ei õnnestunud või oli ükski bad block, siis läks ketas prügikasti (kusjuures allesjäänutest on ka juba mõni probleemseks osutunud). Tulemus — prügikast saab kolmandiku kuni poole ketastest.

Tegin statistikat ka firmade osas. Kõige levinumad on 3M (25%) ja Verbatim (18%), kusjuures 3M läheb ca 33% tõenäosusega prügiks, Verbartim DataLife Plus (10% ketastest) aga läks ainult veidi väiksema üldarvu puhul 100% «heade» hunnikusse (NB! Mitte-Plus Verbatim läks pigem prügi hulka). Kahjuks ei olnud testitavate hulgas piisavalt Maxelli, mida ma ise juba aastaid väga heaks pean. Reeglina lähevad prügisse ka firmanimeta kettad ja BASF.

  • Viimane veerg

    Mina olen Peeter Marvet (pets@tehnokratt.net). Ei saa täielikult välistada, et see siin oli kunagi minu ajaveeb. Kirjapandu ei pruugi väljendada seisu- ega istmekohti. Seoses surutisega esilehe mahtu vähendatud 8%. Lisandub käibemaks, Tallinna elanikel ka müügi- ja paadimaks. Pakendatud gaasikeskkonda. Valmistatud arvutis milles võib leiduda väheses koguses piima- ja pähklitükke. Ei sisalda hüdrogeenitud (transarasvavabasid) taimseid rasvhappeid, sisaldab vahustatud lämmastikku.