Kuivõrd meie armas kultuurileht ei evi kommenteerimisvõimalust – mida intellektuaalsed autorid niikuinii ei pruugiks sest nii kaoks repliikide elitaarsus – ega automaagilisi hüperlinkimislahendusi mis lubaksid mul oma arvamust nende kasitud territooriumil toimuva dispuudiga siduda ei jää mul muud üle kui loota, et Google’i hinnangul vaid peavoolumeediasse kirjutav m-meedia-arheoloog lisaks konverentsidele ka oma nime mainimist monitoorib ja võimaluse leiab siinkohal vastu kajada.

Nimelt … (a) jäi mul kõige selle deontologiseerimise (ja muu diskursuse paine) juures ikkagi mõnevõrra segaseks, kuhu tõmmata piir mis lahutaks peavoolumeedia poolt kaubastatava kommentaariumi ja Google’ile piletimüügitulu toova Bloggeri jt teenused. Ja kuigi artikli lõpuks saadetakse kokkukeedetud supp meediajuhtidele lahendada siis (b) tahaks kangesti kuulda ka miskit autori seisukohta – et kuidas siis ikkagi teha selline lahendus, kus õnnestuks kahepoolset suhtlust evida samas kenasti riskihalduse ja sõnavabadusega shongleerides.

Loomulikult rahuldab Eesti Teadusinfosüsteemi versiooni 1.0.9.56 ka semiootilise soki jätkusuutlik venitamine, aga vahest annaks seda kuidagi teha ilma surnud puid raiskamata.

Mariol oli selles mõttes lihtne, et ametnikuna ei saanud ta pooliku kohtuasja kohta arvamust avaldada küll aga asjassepuutuvaid seadusi kommenteerida – samas Ants kui Leedot esindava Raidla&Partnerid advokaadibüroo partner pidi valima laiema konteksti ja kolleegidele lisatöö tekitamise vahel.

Võimalik, et sellest kõigest on mingil moel abi diskussiooni edendamisel – ilmselgelt ei saanud ma Antsult ühtegi mõistlikku vastust küsimustele lubatava ja mittelubatava ärimudeli erinevuse kohta ning tema kindel positsioon oli ainult eeltsensuuriga (olgu käsitsi või tarkvaraline) netimeedia lubamine.

Välistamaks võimalust, et tegu on pelgalt taktikalise positsiooniga tõmbasin mängu mõned üldisemad lähenemised nagu Jonathan Zittrain’i The Generative Internet‘i – tegemist tuntud ja tunnustatud tegelasega kes toob ühelt poolt välja eeltsensuuri probleemid ent samas arutleb võimaluste ja vajaduste üle tagada vajalik turvalisus internetis ning nagu sisukokkuvõte ütleb ei pruugi kõik need lahendused avatud neti pooldajatele meelt mööda olla. Minu pime-eelduse kohaselt peaks The Generative Internet olema läbi loetud isegi neil kellele Lessig’i Code v2 vahest liiga autoriõiguse-keskne tundub (tegelikult ei ole ju) – ning nii ühest kui teisest leiab piisavalt näiteid huvitavaks diskussiooniks. Paraku jäi mulle nende viidete väljakäimise järel mulje, et tegu ei ole sooviga mõnda teemat vältida vaid me tõepoolest loeme väga erinevaid autoreid.

Nagu näha, on minu positsioon paljuski pärit Berkman Center for Internet & Society @ Harvard Law School seltskonna teoste lugemisest – õigupoolest olen ennast smugeldanud ka nende iLaw-programmile Tallinnas (varasemad-hilisemad iLaw‘d).

Võimalik, et mu maailmavaade on seetõttu äärmiselt ühepoolik ja kusagil on olemas ka seltskond, kes põhjendab ära miks Berkmani-keskuse õpetusega arvestamine mitte-adkevaatne on. Olen avatud lugemis-soovitustele (ja seminari-kutsetele), privas või siinsamas kommentaarides.

Aga vastutasuks on mul väga suur palve, et nii juristid kui netiäri ja -meediaga seotud loeksid alustuseks läbi The Generative Internet‘i ja Code v2. See aitab meil kui mitte teineteisest aru saada siis vähemalt suhtluse samasse mõistetesüsteemi tuua.

Saade mis originaalis eetris 22. märtsil 2008 (kordus 24.03 õhtul) ise on allalaadimiseks siin: [ MP3 22.7MB ] [ OGG 34.8MB ] (ja mugavalt netis kuulatav siin).

ps. kuna meil läks Antsuga vaidluseks sai Mario natuke liiga vähe sõna, parandan selle vea üks teine kord sest vaadates samuti lõppeval nädalal päevakorda kerkinud spämmi-teemat mis läbi Infoühiskonna teenuse seaduse samuti Mario valdkonda jääb on meil kohtumisteks põhjust külla ja veel.