Digi tahtis kolumnit e-hääletuse teemal, aga ma räägin teile parem ühe õpetliku loo varasemast ajast – täpsemalt veebruarist 2002, kui ID-kaart oli just suure hurraaga lansheeritud. Ja vaatame pärast, kuidas seda annab tänapäevaga siduda.
Nimelt hakkas pärast pidulikku üritust kostma nurinat, et kusagilt ei õnnestu saada abi ühe või teise küsimuse puhul, abitelefon 1777 saadab koda-migra-ametisse ja nood jälle sertkeskusesse, arvutifirmad ei kujuta ette kust hankida ID-kaardi-lugejat ning kusagil pole lihtsat ja selget õpetust kuidas panna oma veebiserver sisselogimiseks ID-kaarti kasutama. Raske oli isegi õigete inimeste telefoninumbrit teades vastust saada, sest kõik olid projekti käimajooksmisega enda jõuvarud ammendanud ja tegelesid parasjagu „lipsu tiba lõdvemaks laskmisega”. Kergendus oli mõistagi suur ja virtuaalne pohmell igati mõistetav järelnäht.
Ainus häda, et sellega magati maha hetk, mil teema kuum ning meedial ja kodanikel asja vastu reaalne huvi – ning seda olukorras, kus tõsiseltvõetavaid rakendusi ID-kaardile veel polnud ja järgmine tõenäoline haipimist võimaldav sündmus teadmata kaugusel tulevikus.
Õigupoolest ma ei oskagi öelda, palju neid sündmusi pärast esimest on olnud. Tallinna ID-pilet läheks vahest arvesse, kuigi ega selle juures kaardi elektroonilist poole eriti sihipäraselt ei pruugita.
Ja nii jõuamegi e-hääletuseni, mis oli paljude meelest hää võimalus ID-kaarti, arvuti-turvalisust ja e-riiki promoda. Lööma valimiste ümber oli mõistagi kõva, aga takkajärgi ei meenu mulle eriti midagi sellist, mis sunniks ID-kaarti enne järgmisi valimisi kasutama. Jah, SEB lubas kodanikel oma pangakontorites hääletada ja seletas pressiteates kui turvaline nende netipank on… aga paljud meist seda üldse märkasid? Ja kas mõni teine pank (või telekom) kah sarnast võimalust pakkus? Kui nad seda ka tegid, siis vähemalt minu eest efektiivselt varjatuna.
Ning nii meil ongi veel üks võimalus maha magatud. Rääkisime küll lugupeetud välisvaatlejatele Eesti edulugu ja demosime võimalust kodanikuportaalist kontrollida enda juhiloa olemasolu, aga ID-kaardi e-kasutajate hulk jäi endiselt kuhugi ühe protsendi kanti ja tundub, et selle kogukonna jaoks erilist teenuste-arendust ei toimu.
Sedapalju siis haledat iginat, katsuks nüüd järjekordsest pohmellist vähemalt mingisugusegi õppe-iva välja imeda.
Pangad jt turva-nõudlejad – kuna niikuinii käib teil juba pikemat aega sisemine võitlus kasutajate turvalisema tuvastamise rindel siis kuuldes võimalusest propageerida ID-kaarti autentimiseks haarake sellest kinni ja laske oma hästitreenitud marketingimusklil veidi riigi tuules vändata.
ID-kaardi infra haldajad – tee kasutaja südamesse käib läbi tublide arendajate (otsige Googlist „developers developers” ja vaadaku, kuidas Microsoft ja Steve Ballmer seda teevad) ning avalik huvi teema vastu annab hea võimaluse igal tasandil õpetust jagada.
Koolituse-korraldajad – ega.ee oli sedapuhku ainus, kes võttis ette korraldada e-hääletuse teemalise konverentsi aidates vähendada teadmiste-lõhet ja tõmmates samas tähelepanu ka endale. Aga võimalusi oleks leidnud teisigi, mõeldagi kasvõi eelmises lõigus mainitud tarkvara-arendajatele.
Eesti.ee – kui kodanik on lõpuks ometi oma PIN-koodid välja otsinud ja sertifikaadi uuendanud peaks ta saama sellega veel midagi kasulikku teha… st midagi kasulikumat kui kontrollida, kas tal ikka juhiluba on.
… neid ideid võiks siia veel lisada või pikemalt lahti kirjutada, aga mul hakkab etteantud täheruum täis saama. Olulisem oleks vist veelkord üle korrata point, et tehnoloogia mille eesmärgiks on hõivata protsendist suurem osa elanikkonnast ning mille reklaami-eelarve jääb märkimisväärselt alla tuntud hambapasta- ja pesupulbribrändidele vajab iga võimaluse ärakasutamist ning arendajate ja kasutajate heaolu peale mõtlemist.
Ja võib-olla ei ole selleks kõigeks veel hilja, sest vähemalt kohuke on endiselt teema ja ühe teise erakonna märkimisväärne edu e-hääletusel jõudis uudiseks alles 2 nädalat pärast sündmust… Novot, ja sellepärast ma sellest kõigest siin [digi]s kirjutangi, sest pole revolutsioonilist olukorda ilma laiemate rahvamasside rahulolematuseta ning kuigi mul puudub sügav usk hea lugeja valmisolekusse barrikadeerida mõni ministeerium tahtsin vähemasti teadvustada ametkondliku edupohmelli olemasolu ja sellega paberimäletsejate magu veidi kõditada :-)
Igaühel kes ennast eelnevast puudutatuna tunneb on nüüd hea võimalus mulle vastu lajatada ning tõestada, et kasutajamugavaid ID-kaardi rakendusi on lademes. Rahvuslik mudamaadlus pole kaheldamatult parim viis tehnopropagandaks aga igal juhul parem lahendus, kui lihtsalt järgmisi valimisi ootama jääda. Või on kellelgi parem idee?